Mees elab Helsingi korteris ilma elektri, telefoni ja pangakaardita

Helsingis Hermanni linnaosas üürikorteris elaval mehel pole kodus elektrit, televiisorit, raadiot ega telefoni. Tal pole arvutit, internetti ega isegi pangakaarti. Külmkapis hoiab ta kingi ning uudiseid loeb taaskasutuseks konteinerisse viidud ajalehtedest.

See mees on 73-aastane Heikki Mäntymaa, kes on elukutselt kunstnik. Ta on sündinud Tamperes, koolis käinud Oulus ja Helsingisse kolis 1970ndatel aastatel, vahendab Yle.

Intervjuu tuleb Heikkiga kokku leppida kirja teel. Mees ise oma olukorras erilist probleemi ei näe. Kauplused on lahti 24 tundi ööpäevas ja seal on kõik olemas, külmkapid ja muu – selleks pole vaja kodus külmkappi sees hoida. Poes tuleb käia tihemini, aga jalutamine on tervislik.

Mees pole sõlminud elektrilepingut, seetõttu pole tal toas elektrivalgust, televiisorit ega raadiot. Tal pole telefoni, arvutit ega isegi mitte uksekella.

Mees ise põhjendab elektri puudumist vajaduse puudumisega. Ta oli juba varem väike elektri kasutaja. Elektriarve oli 10 eurot kuus, aga sellele lisandusid lisatasud kokku ligi 90 eurot kuus. Ehk maksis ligi 100 eurot selle eest, et saaks 10 euro eest elektrit kasutada.

Ta käis oma elektriarvete osas elektrifirmas järele pärimas ja ametnik ütles, et muud tasud ongi sellepärast nii kõrged, et tarbimine on väike. Selgitus oli selline, et Heikki-suguste väikeste tarbijate pärast ongi muud maksud nii kõrged. Selle jutu peale katkestas mees üldse oma elektrilepingu. Ta on olnud ilma elektrita juba ligi 10 aastat.

Varem kunstniku ja ajakirjanikuna töötanud mees on olnud kogu aeg säästliku eluviisiga. 1970-1980-ndatel aastatel, kui lapsed olid väiksed, reisis pere Soomes ringi ühistranspordiga. Hüpati bussi või rongi ja lapsed ütlesid, mitmendas peatuses maha minnakse. Seal, kus maha mindi, jäädi ka ööseks. Bussi- või raudteejaama juures oli alati mõni soodne ööbimiskoht. Heikki on lahutatud, tal on neli last ja kaks lapselast.

Peamine sissetulek on mehel kunstnikupension, mis talle määrati kümmekond aastat tagasi. Raha võtab ta pangast välja kord kuus sulas – ühtegi panga- ega krediitkaarti tal ei ole. Tal pole isegi telefoni – viimati oli tal telefon 25 aastat tagasi. Tuttavatega suhtleb ta kirja teel või silmast silma.

Asjad saab ta aetud erinevates partnerluskogudes. Mõned kontaktid on küll kadunud, aga see meest ei heiduta. See polegi siis õige sõprus, mis niisama lihtsalt otsa saab.

Ajalehti ja muud lugemist käib mees otsimas kortermaja nurga juures asuvast ajalehtede kogumiskonteinerist. Uudised nii kiiresti ei vanane, seetõttu pole tema jaoks vahet, millal ta neid lugeda saab. Vanadest lehtedest rebib ta huvipakkuvad artiklid välja ning loeb neid trammis või bussis sõites.

Mees ise ei pea end mingiks eriliseks nähtuseks. On inimesi, kes elavad kogu aeg metsas ja kulutavad terve aasta peale ainult sada eurot. Mehel on kodus keskküte ja vesi ning ta elab linnakorteris. See on lausa priiskamine!

Ilma elektrita elamine on siiski veidi eriline. Helsingis on peale tema veel mõni ilma elektrita majapidamine, aga need on tühjad korterid, kus kedagi ei ela. Sellist asja Helsingis rohkem teada pole, kus inimene elab korteris sees, aga elektrit ei ole.

Heikkiga intervjuu kokku leppimine kirja teel võttis ajakirjanikul aega ligi kuu aega. Selle aja jooksul sai vahetatud mitu kirja.

(Visited 70 times, 1 visits today)

Kommentaarid

kommentaarid