EL-i suurim saavutus. Euroopa identiteedi nurgakivi. Vabaduse kehastus. Just selliste sõnadega kirjeldatakse Schengeni ala. See on EL-i keskmes ja kujutab endast maailmas ainulaadset korraldust. Tänu sellele kokkuleppele saavad 450 miljonit eurooplast ületada Euroopa riikide vahelisi piire ilma piirikontrollita.

Soome ühines Schengeni lepinguga 2001. aastal. Toona muutus reisimine EL-i riikides lihtsamaks ka soomlaste jaoks. Nüüd näib see kõik olevat ohus, vahendab Yle.

Hiljutine näide on vastastikune tüli Hispaania ja Itaalia vahel. Kuigi need kaks riiki ei jaga maismaapiiri, kehtestasid mõlemad augusti alguses – pärast Ceuta piirikriisi – teineteise suhtes piirikontrolli. Seetõttu võidakse Itaaliast saabuvad lennureisijad Hispaania lennujaamades suunata piirikontrolli.

Teadur Alberto Alemanno kirjeldab praegust olukorda kui „täiesti pretsedenditut”. Itaallane Alemanno on Pariisis asuva ärikooli Euroopa õiguse professor.

„Sellist vaidlust, kus üks Schengeni riik rakendab teise suhtes sellisel viisil vastumeetmeid, pole varem olnud,” ütleb Alemanno Yle-le.

Analüütikute sõnul tuleneb vaidlus erinevatest lähenemisviisidest immigratsioonile. Itaalia süüdistab Hispaaniat leebuses ja toob kontrollide põhjusena välja julgeolekukaalutlused.

Itaalia ja Hispaania kehtestatud piirikontrollid on vaid jäämäe tipp. EL-i kodanike vaba liikumine on märkamatult vähenenud, nagu illustreerib ülalolev kaart. Praegu on piirikontroll kehtestatud koguni kümnes Schengeni riigis.

Ajutise piirikontrolli kehtestamise võimalus on Schengeni lepingu keskne element, märgib Turu Ülikooli Euroopa õiguse professor Jukka Snell.

Ajutist piirikontrolli saab siiski kehtestada vaid juhul, kui riiki ähvardab tõsine oht. Ometi on näiteks Saksamaa neid kontrolle alates 2015. aastast järjepidevalt pikendanud.

Erakorralisteks olukordadeks mõeldud mehhanismist on saanud uus normaalsus.

Kriis – just seda sõna kasutab Schengeni süsteemist rääkides uurija Davide Colombi, kes töötab Brüsselis asuvas mõttekojas CEPS.

Kriis ei tulene aga mitte Euroopasse suunduvatest rändevoogudest, vaid liikmesriikide käitumisest. „Tundub, nagu oleks reeglite järgimine Schengeni riikide jaoks vabatahtlik.”

Muutus sai alguse 2015. aasta sündmustest, mil Euroopasse saabus rekordarv varjupaigataotlejaid.

Enne seda olid ajutised piirikontrollid haruldased. Need kestsid tavaliselt mõnest päevast mõne nädalani ning olid tingitud suurtest avalikest üritustest või kõrgetasemelistest visiitidest, märgib Soome Rahvusvaheliste Suhete Instituudi teadur Saila Heinikoski.

Piirikontroll aeglustab inimeste ja kaupade liikumist ning toob kaasa majanduslikke kulusid.

Soome reisijate jaoks on ajutised piirikontrollid tavaliselt vaevumärgatavad. Heinikoski hinnangul on nende tähendus eelkõige sümboolne ja poliitiline.

„Need on riiklikele otsustajatele lihtsad meetmed oma kodanikele kindlustunde pakkumiseks, isegi kui kontrollidel endil pole tegelikult märkimisväärset mõju,” sõnab ta.

Tõepoolest, piiride ja rändega seotud küsimused on muutunud tugevalt politiseerituks.

Näiteks soovis siseminister Mari Rantanen (Põlissoomlaste erakond) juuli lõpus Hispaaniat Schengeni lepingust välja arvata, kuigi see pole võimalik. See sõnum näis olevat suunatud eelkõige erakonna oma valijatele.

Juunis jõustus EL-i riikides uus rände- ja varjupaigalepe. Selle eesmärk on tugevdada Schengeni ala välispiiride järelevalvet. Paljud eeldasid, et uued reeglid vähendavad ajutisi piirikontrolle.

Ent Ceuta piirikriis näitas, et seda ei juhtu, väidavad uurijad Colombi ja Heinikoski. Nende sõnul ei paista ajutistele piirikontrollidele lõppu tulevat.

„Puudub soov piirikontrolle kaotada, kuna see võiks saata väljapoole EL-i signaali, et konkreetne riik on nüüd hea koht riiki sisenemiseks,” ütleb Heinikoski.

Professor Alemanno on eriti rahulolematu Euroopa Komisjoniga. Komisjon peaks tagama, et Schengeni riigid järgiksid reegleid.

Komisjon ei ole aga nende kontrollide jätkuva kasutamise osas sekkunud, märgib Alemanno. Tema hinnangul õõnestab eelkõige Itaalia ja Hispaania vaheline vaidlus EL-i ühtsust.

„Ja see toimub ehk kõige halvemal võimalikul ajal, mil Venemaa esitab Euroopale sõjalise ning Ameerika Ühendriigid majandusliku ja ideoloogilise väljakutse,” ütleb Alemanno.

Alemanno hinnangul peaks Komisjon ähvardama riike kohtusse andmisega Euroopa Liidu Kohtus, kui need reegleid jämedalt rikuvad.

Õigusprofessor Jukka Snell suhtub komisjoni seisukohta mõistvamalt. „Ma ei pea seda juhtumiks, kus rikutakse šokeerival moel inimõigusi.”

Snelli arvates on Schengeni süsteem endiselt usaldusväärne, kuigi liikmesriigid on varasemast altimad kehtestama ajutist piirikontrolli.

„Soome on kahtlemata õigusriik, isegi kui politsei ei sekku igal üksikjuhul,” märgib Snell. „Seega ei varise Schengeni süsteem kokku ainuüksi seetõttu, et Komisjon ei sekku kohe igasse rikkumisse.“

Schengeni lepingu ja kodanike vaba liikumise aluseks olid algselt majanduslikud tegurid. Lepingu algatajad uskusid, et tööjõu ja kaupade vaba liikumine toob majanduslikku kasu ning muudab Euroopa atraktiivseks ühtseks turuks.

See kasu püsib ka tänapäeval. Seetõttu usuvad eksperdid, et Schengen jääb püsima. „Schengeni ala on avalikkuse jaoks EL-i integratsiooni keskne ja väga nähtav osa,” ütleb professor Snell.