Euractivi andmetel kaalub USA Ameerika rakettide ja mürskude lubamist Euroopa raketikandjates kasutamiseks, mis võib potentsiaalselt kõrvaldada olulise takistuse NATO liitlastelt sõja ajal laskemoona jagamisele.
See samm tähistaks muutust Washingtoni pikaajalises poliitikas piirata peamist USA laskemoona Ameerika loodud süsteemidega nagu HIMARS ja M270.
Nende reeglite leevendamine lahendab ühe suurima nõrkuse, mis tuleneb Euroopa püüdlusest kasutada rohkem kaugmaarakette: NATO riigid ostavad rohkem raketikandjaid, kuid mitte kõik neist ei saa kasutada sama laskemoona.
Euroopa arsenalides oli kunagi tohutul hulgal raketikandjaid. Pärast külma sõda aga need varud vähenesid, kuna kaitse-eelarved vähenesid ja suure Euroopa maismaa sõja väljavaade hääbus.
Näiteks Saksamaal oli varem üle 200 LARS-II raketiheitja ja hiljem üle 150 MARS-süsteemi, mis on USA-s loodud M270 Saksa versioon. Praegu on riigil vähem kui 40 MARS II raketikandjat.
Prantsusmaa 55 M270 raketinadjast koosnev löögigrupp on samuti vähenenud üheksani, samas kui Hispaanial pole pärast Terueli süsteemide teenistusest kõrvaldamist 2011. aastal raketivõimekust olnud.
Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse on selle trendi ümber pööranud.
Peaaegu kõik Euroopa NATO liikmed investeerivad nüüd suuri summasid oma raketivõimekuse laiendamisse. Saksamaa plaanib hankida umbes 200 Euro-PULS-raketikandjat, Poola soovib hankida kuni 500 HIMARS-süsteemi ja Prantsusmaa arendab oma süsteemi.
Üks peamisi liikumapanevaid jõude on see, mida sõjaväed nimetavad süvarünnakuks: võime tabada sihtmärke täpselt üle 500 kilomeetri kauguselt, mida peetakse üha enam tänapäevase maismaa sõjapidamise võtmeelemendiks.
Ukraina on näidanud, miks see on oluline. Kui HIMARS saabus Ukrainasse 2022. aasta suvel, sai Kiiev ootamatult ülitäpse relva, mis on võimeline tabama Venemaa laskemoonaladusid, juhtimispunkte ja logistikakeskusi kaugel rindejoone taga.
Need rünnakud raskendasid Venemaa operatsioone ja aitasid kaasa mitmetele Ukraina lahinguvälja edulugudele.
Euroopa jaoks on sellest tulenev õppetund see, et suuremahulises maismaasõjas mängiks kaugmaaraketivägi lahingutegevuses taas keskset rolli.
Ometi ei toimu riikide relvastuse uuendamine ühtse süsteemi baasil. Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia ja Itaalia on valinud USA päritolu HIMARS-i.
Samal ajal hangivad Taani, Hispaania, Saksamaa, Holland ja Kreeka Euro-PULS-i süsteemi, mis on Iisraeli kaitsetööstusettevõtte Elbit Systems ja KNDS-i ühisprojekt.
Koostalitlusvõime seisukohast ei pruugi see tunduda ideaalne, kuna komponente ei saa omavahel lihtsalt vahetada ning vägesid tuleb koolitada erinevate süsteemide kasutamiseks, ütles üks NATO planeerija Euractivile.
Kuid tõsisem probleem on laskemoon. Ameerika HIMARS-i ja M270 süsteeme kasutavad Ukraina sõdurid on korduvalt Euractivile öelnud, et laskemoonapuudus on nende tegevust piiranud.
NATO jaoks paljastab see veel ühe nõrga koha: isegi kui laskemoona on alliansis mujal saadaval, ei saa kõik laskeseadmed seda kasutada.
USA toodetud MLRS-i laskemoonaperekonda (MFOM) saab kasutada vaid heakskiidetud USA päritolu süsteemidest, nagu HIMARS ja M270.
Nagu Euractiv teatas, on Washington varem tagasi lükanud Saksamaa taotlused integreerida need teistele raketikandjatele, samas kui Prantsusmaa ei saa eeldada, et tema olemasolevad USA-s toodetud varud töötavad tulevase kodumaise süsteemiga.
Nüüd, kus Washingtonis käivad arutelud, on takistus võimalik ületada.
Tehniliselt oleks integratsioon Elbiti ja Saksamaa kaitseministeeriumi ametnike sõnul hõlpsasti saavutatav. Takistused on olnud pigem poliitilised ja ärilised, sealhulgas arenduskulud ja USA mure, et tundliku tarkvara ja liideste avamine võib anda konkurentidele ülevaate Ameerika relvatehnoloogiast.
See ümbermõtestamine ei toimu isoleeritult. Washington astub samme ka oma raketitööstuse baasi tugevdamiseks Euroopas.
Nagu Euractiv varem teatas, on USA heaks kiitnud plaanid toota taktikalist raketti ATACMS Saksamaal – see on esimene kord, kui relva toodetakse väljaspool USA-d.
