USA luure hiljutised hoiatused, et Venemaa võib mõne nädala jooksul Euroopat otse rünnata, peaksid köitma kogu mandri tähelepanu. Samamoodi peaksid seda tegema uudised uutest Venemaa droonibaasidest, mis on salaja rajatud ja mis võivad korraldada rünnakuid sügaval NATO territooriumil. Isegi britid on märganud tõsiasja, et tänapäeval oleme pidevalt Venemaa mereväe pommitamise ohus.

Paljude eurooplaste jaoks on oletatud, et Vladimir Putin on Ukrainas lihtsalt liiga pühendunud, et kaaluda uue rinde avamist. See võib olla sõjalisest vaatenurgast mõistlik, kuid see eirab ühte olulist tegurit: Putin võitleb oma poliitilise ellujäämise eest, kirjutab Briti armee kolonel Hamish de Bretton-Gordon väljaandes Telegraph.

Ebaõnnestunud autokraatidele võimaldatakse harva mugavat pensionipõlve. Putin teab seda paremini kui enamik teisi. Ta on ühtlasi ideoloog, keda paeluvad ajalugu ja tema pärand. Ta soovib, et teda mäletataks mehena, kes muutis Venemaa suuremaks, mitte väiksemaks. Ometi on pärast enam kui neli aastat kestnud sõda Ukrainas ja sunnitud taandumist Süüriast Venemaa mõjuulatus ja kaalukus silmanähtavalt vähenenud.

Assadi režiimi kokkuvarisemine Süürias ei olnud Moskva jaoks pelgalt piinlik vahejuhtum, vaid strateegiline alandus. Venemaa on kaotanud oma mereväebaasi Tartusis ja Hmeimimi lennubaasi ning ühes sellega ka ligipääsu Vahemerele.

Samal ajal on Mustal merel Putini laevastik oma hinnatud Sevastoopoli baasist ida poole Novorossiiskisse sunnitud taanduma ning isegi seal on Ukraina seda korduvalt rünnanud. Venemaa on tagasi surutud ja Bosporuse väin jääb venivate sõjategevuse tõttu Vene sõjalaevadele suletuks.

Kõike seda kokku liites hakkab CIA hiljutine hinnang, et Moskva võiks NATO-t Euroopas proovile panna, tunduma oluliselt vähem fantaasiarikas.

Ärgem unustagem, et Venemaa on pikka aega pidanud hübriidsõda lääneriikide vastu. Suurbritannia on viimastel aastatel kogenud küberrünnakuid, spionaaži, sabotaaži ja muud pahatahtlikku tegevust. Suur osa sellest tegevusest ei jõua kunagi pealkirjadesse, sest meie suurepärased julgeolekuteenistused tegelevad sellega vaikselt ja professionaalselt. Just seda me peaksimegi tahtma.

Murettekitavam võimalus on tavapärane maade hõivamine, mille eesmärk on NATO otsusekindluse proovilepanek ja Putinile uue aastaringse sadama hankimine, et Tartuse võlga tasa teha: Venemaa sadamad Peterburi ja Ust-Luga Läänemere tipus on jäätumise ohus. Putin on korduvalt näidanud, et ta otsib nõrkusi. Kui ta jõuab järeldusele, et Ameerika Ühendriigid taganevad oma traditsioonilisest rollist Euroopa julgeoleku tagajana, võib ta arvutada, et piiratud rünnak võib õnnestuda enne, kui Washington otsustab, mida sellega peale hakata.

Baltimaad on ilmselge survepunkt. Kõige ilmsem stsenaarium on jõuline läbimurre piki Leedu-Poola piiri Venemaa eksklaavi Kaliningradini – ja seetõttu on see minu hinnangul ehk kõige vähem tõenäoline. Ahvatlevamaks sihtmärgiks võivad osutuda Läti või Eesti. Mõlema riigi rahvastikku ja territooriumi peab Putin Nõukogude ajaloo moonutatud prisma kaudu endiselt enda omaks.

Ja siin on ka ebamugav Briti mõõde. Briti soomusvägi on endiselt pühendunud NATO kaitsele Eestis: see asendatakse peagi uue droonidest koosneva formeeringuga. Seega seaks iga Venemaa rünnak Eestile Briti sõjaväelased konflikti esimesest päevast alates otsesesse ohtu. Putin võib arvutada, et suhteliselt väike sissetung võiks uue ja kogenematu Briti valitsuse panna erakordselt raske valiku ette: võidelda ja riskida eskaleerumisega Venemaaga või kõhelda ja paljastada NATO 5. artikli kohustuse tühisus.

Sellisel arvestusel ei tohi lasta edu saavutada. CIA ja Pentagoni hinnangud võisid olla osaliselt mõeldud Washingtoni tarbeks, kuid luureagentuurid ei tee tavaliselt selliseid hoiatusi avalikuks ilma kaaluka põhjuseta. Sõnum Euroopale peaks olema lihtne: ärgake üles.

Siin avaneb aga võimalus Donald Trumpile. Ta võiks näidata, et Ameerika jõud on Euroopas endiselt oluline – see võiks aidata parandada tema kehva seisu küsitlustes enne USA vahevalimisi ning juhtida tähelepanu kõrvale tema ebaõnnestumistest Gazas ja Hormuzi väinas.

Suurbritannia jaoks on siin veelgi vahetum õppetund. Meie uus peaminister ja kaitseminister ei saa jätkata kaitsekulutuste käsitlemist vaid ühe järjekordse reana rahandusministeeriumi tabelis. See on vundament, millel kõik muu püsib. Usaldusväärse tavarelvastusel põhineva heidutuseta muutub valitsuse kogu siseriiklik tegevuskava haavatavaks sündmuste suhtes, mida ta ei saa kontrollida.

Ukraina – ja tegelikult iga sõda läbi ajaloo – õpetab meile midagi äärmiselt lihtsat: heidutus on odav võrreldes kuludega, mis kaasnevad hetkega, mil relvad hakkavad kõnelema. Võib-olla Putin blufib. Võib-olla ta tõepoolest mõistab, et on Ukrainas lõksus. Võib-olla puuduvad tal nii võimekus kui ka tahe laiema sõja pidamiseks.

Kui aga on kasvõi vähimgi võimalus, et ta valmistub NATO-t proovile panema, ei saa Euroopa endale lubada vastuse teadasaamist valusal moel.