Kui autokauplusest ostetud sõidukil ilmneb defekt, peaks selle parandamine olema tarbijale reeglina tasuta. Sellise põhimõtte kehtestas tarbijavaidluste komisjon tänavu kevadel.

Varem nägid komisjoni soovitused tavaliselt ette kulude jagamist osapoolte vahel. Põhjenduseks toodi, et pärast defekti kõrvaldamist võib sõiduk olla tehniliselt paremas seisukorras kui see oli enne riket, vahendab Yle.

Komisjon teatas sellest põhimõttemuudatusest aprillis oma veebilehel.

Kõik autokauplused seda suunist siiski ei järgi; mõned võivad endiselt püüda remondikulusid ostjatelt sisse nõuda.

Nii juhtus Eijaga Tamperest, kes ostis septembris kohalikust autokauplusest kasutatud Volvo universaali.

Eija räägib, et ostuhetkel kinnitas müüja talle, et autol pole ühtegi viga ja see ei vaja vähemalt järgmise aasta jooksul remonti. Tegelikkus osutus aga teistsuguseks.

„Neli päeva pärast ostmist läbis auto kohustusliku ülevaatuse, kuid ei läbinud seda,” sõnab ta.

Tuvastati neli eraldi probleemi, mis vajasid parandamist – need puudutasid ühe esiratta teljestikku, vedrustust ja amortisaatoreid.

Lisaks selgus pärast ostu, et hammasrihm vajab kohest väljavahetamist – vastupidiselt müüja väitele, et selle vahetamiseni on veel vähemalt aasta aega.

Puudused, mille tõttu auto ülevaatusel läbi kukkus, ning vajadus hammasrihma vahetada olid dokumenteeritud juba kaks kuud varem ühe teise automüüja koostatud raportis.

See viis mitu päeva kestnud tulise kirjavahetuseni, kus mõlemad pooled vaidlesid selle üle, kes peaks remondikulud kandma.

Pärast vaidlust nõustus auto müünud ​​ettevõte katma ülevaatusel tuvastatud vigade parandamise kulud. Nad nõudsid aga, et ostja tasuks hammasrihma vahetamise kuludest 40 protsenti – mis teeb kokku 240 eurot.

Yle ei avalda Eija tegelikku nime, et kaitsta tema privaatsust. Tema isik on Yle-le teada ning Yle on tutvunud ka kirjavahetusega, mis toimus automüüja ja ostja vahel.

Tarbijavaidluste komisjoni andmetel puudutab enamik komisjonile laekunud sõidukitega seotud vaidlusi just remonti ennast ja seda, kes peaks selle eest tasuma.

Komisjoni esimees Katri Kummoinen ei kommenteeri artiklis kirjeldatud konkreetset juhtumit, kuid selgitab komisjoni üldist seisukohta.

Tarbijavaidluste komisjoni hiljutised lahendid on puudutanud autosid, mis on suhteliselt uued ja väärt kümneid tuhandeid eurosid.

„Põhimõte, et puuduse kõrvaldamine peab olema tasuta, jääb siiski kehtima – olenemata auto vanusest või läbisõidust,” märgib Kummoinen e-kirjas.

Tarbijavaidluste komisjoni andmetel on autokauplused, kellele on uue põhimõtte alusel antud lahendussoovitus, seda ka järginud.

Komisjonil puuduvad siiski põhjalikud andmed selle kohta, mil määral autokauplused üldiselt uut põhimõtet järgivad, kuna kõik vaidluste osapooled ei teavita komisjoni vaidluse lõpptulemusest.

Kummoinen märgib, et uue lahenduspraktika täielik juurdumine võtab aega.

„On selge, et esineb ka teatavat vastupanu muutustele, arvestades, et uus praktika on ettevõtjatele ebasoodsam kui varasem,” lausub ta.

Praegu on komisjonis menetluses ligikaudu 8200 juhtumit. Umbes veerand neist on seotud sõidukitehingutega.

Kõik automüüjad peaksid olema teadlikud tarbijavaidluste komisjoni uuest otsustuspraktikast.

Soome autoala keskliidu õigusjuhi Timo Niemi sõnul otsustab iga ettevõtja ise, kas järgida seda põhimõtet või mitte.

„Liit ei saa – ega soovi – anda oma liikmetele selles küsimuses juhiseid. Tõenäoliselt on automüüjaid, kes järgivad tarbijavaidluste komisjoni soovitusi, samas kui teised võivad otsustada teisiti,” märgib Niemi.

Niemi hinnangul on ebakindlus autokaubanduses suurenenud, mis kergitab kasutatud sõidukite hindu.

„Selle kohta puuduvad küll andmed, kuid kahtlustan, et see põhimõte on juba avaldanud mõju – näiteks kasutatud autode hinnastamisele. Riskitase tõuseb ja lõppkokkuvõttes maksavad selle kinni tarbijad,” ütleb Niemi.

Soome autoala keskliit on hiljuti teinud ettepaneku kehtestada kasutatud autode puuduste eest vastutusele üheaastane tähtaeg.

Eijale auto müünud ​​esindus selgitab Yle-le, et klient oli juba enne ostuotsuse tegemist teadlik vajadusest hammasrihm tulevikus välja vahetada; seda võeti hinnakujunduses arvesse ja asjaolu ei püütud varjata.

Kuna aga seda ostu-müügilepingus kirjas ei olnud, puudub selle kohta dokumentaalne tõend.

Esinduse sõnul pakuti kulude jagamist suhtega 60/40 eesmärgiga leida tekkinud vaidlusele rahumeelne lahendus.

Yle ei avalda automüüja nime, kuna ka auto ostja esineb loos anonüümselt.

Eija kaalub juhtumi viimist tarbijavaidluste komisjoni. Ta nendib, et see ebaõnnestunud autoost on talle andnud ka väärtusliku õppetunni.

„See on suurepärane näide sellest, miks autot ei tohiks osta liigse kiirustamisega. Tasub võtta aega, et kontrollida auto seisukorda – ja vaadata üle dokumendid,” tõdeb ta.

Autode müügiga seotud vaidlusi puudutava uue korra osas ei ole veel ülemkohtu lahendit.