„Arvutasin välja, et pean kaks kuud tööd tegema ainuüksi selleks, et lubada endale ülejäänud aasta jooksul tööl käimist,” naerab Soome diakooniatöötaja Ellen oma töökoha puhkeruumis.

Raske öelda, kas selle peale nutta või naerda. Jutt kaldub kütuse kõrgetele hindadele ja koormusele, mida need tekitavad inimestele, kellel on pikk teekond tööle, vahendab Helsingin Sanomat.

Selliseid inimesi on eriti palju maapiirkondades, kus vahemaad on sageli pikad. Tööle sõitmiseks on tavaliselt vaja isiklikku autot, kuna buss käib harva – kui üldse. Koos sõitmine ei ole alati võimalik ja kaugtöö ei sobi kõigile.

Praeguste kütusehindade juures on tööl käimine paljude jaoks kulukaks muutunud. Soome statistikaameti andmetel oli diislikütuse liitri keskmine hind septembris 2,4 eurot – see tähendab 50-protsendilist tõusu aastaga.

Intervjuu päeval – ühel oktoobrikuu neljapäeval – on diislikütuse hind tõusnud üle 2,5 euro nii Elleni kodukohas kui ka töökoha lähedal.

Ellen elab Põhja-Savos Lapinlahtis. Ta töötab diakooniatöötajana naabervalla Rautavaara koguduses.

Sõit tööle on umbes 70 kilomeetrit. See võtab aega 1–1,5 tundi, sõltuvalt aastaajast ja teeoludest – ning sellest, kas käänulisel ja künklikul teel liigub parajasti mõni metsaveoauto või traktor.

Elleni diiselmootoriga Volkswagen on pargitud Rautavaara koguduse diakooniatöö ruumide ette. Puhkeruumis võtab ta taskust paberid. Ta on välja arvutanud, kui palju kulub sõitudele diislikütust ja kui palju see maksma läheb.

Ta loetleb numbreid: lähtudes praegustest kütusehindadest. Seitse liitrit 100 kilomeetri kohta. Aastas üle 30 000 kilomeetri. Lisaks on veel sõidukulude maksusoodustus. „Sellest hoolimata läheb mul aastas kütusekuludeks ligi 4000 eurot. See vastab umbes kahe kuu netopalgale,” ütleb Ellen.

Pärast intervjuupäeva teatas valitsus, et tõstab järgmiseks aastaks sõidukulude maksusoodustuse ülempiiri 7000 eurolt 7800 eurole. See toob veidi leevendust.

„Arvestades läbisõitu, mis mul koguneb, ei ole sellel suurt vahet,” märgib Ellen hiljem telefonivestluses. „Teisisõnu pean ma kaks kuud tööl käima ainuüksi selleks, et üldse tööle pääseda – vähemalt juhul, kui töötan viiepäevase nädalaga.”

Diakooniatöö oli olnud Elleni pikaajaline unistus. Ta töötas ligi 30 aastat lastekaitses, kuid soovis enne pensioniikka jõudmist liikuda üle diakooniatööle. Umbes neli aastat tagasi omandas ta vajaliku kvalifikatsiooni ja asus tööle Rautavaaras, ehkki vahemaa on pikk. „Mu abikaasa ütleb, et sellest on saanud üsna kallis hobi,” muigab ta.

Ellenil on lubatud teha kaugtööd, kuid praktikas selliseid päevi õigupoolest ette ei tule. Diakooniatöös pakutakse abi inimestele, kes on sattunud keerulisse elusituatsiooni. Samuti juhendab ta ringe ja rühmi.

„Töö eeldab palju vahetut isiklikku kontakti – eriti siin Rautavaaras, kus muud kohalikud teenused on viidud miinimumini,” räägib ta.

Paar aastat tagasi oli Ellenil vaja auto välja vahetada. Ta kaalus elektriautot, kuid arvestades talviseid olusid ja konarlikke maateid tundus elektriauto liiga riskantne.

„Olen ​​kuulnud, et elektriautode remont võib väga kalliks minna. Kuidas ma seda väikese palga juures kinni maksaksin? Sama raha eest ostan pigem vanema diiselauto,” ütleb ta.

Lõpuks ta just nii tegigi – osalt seetõttu, et tema eelmine diiselauto oli teda pikka aega hästi teeninud, läbides kokku 600 000 kilomeetrit.

Ellenil on pensionini jäänud kaks aastat. Alates sellest sügisest läheb ta üle neljapäevasele töönädalale. See annab talle rohkem aega lapselastega tegelemiseks, jättes vajaduse korral ruumi ka mõnele teisele tööprojektile.

Ellen on nõustunud osalema laste heaolu valdkonna koolitusprojektis. See töö on talle tuttav, asub kodule lähemal ja toob sisse lisateenistust. Tal on hea meel, et projektitööga kaasneb sõidukulu hüvitis kodust tööle sõitmise eest. See raha katab diislikütuse kulud.

Samal ajal, kui Ellen sõidab argihommikuti Rautavaara suunas, liigub teine soome naine Tanja vastupidises suunas. Rautavaaras elav Tanja töötab Kuopio linna keskkonnaosakonna juhatajana.

Vahemaa tema kodust töökoha parklani on 92 kilomeetrit. Sõit kestab tund ja viisteist minutit.

Tanja sõidab kaks kuni neli päeva nädalas Kuopiosse ja töötab ülejäänud aja kodukontoris. Kui nädalas tuleb kohapeal tööl käia neli päeva, tähendab see enam kui 700 kilomeetri läbimist.

Igal nädalal tuleb ette võtta käik tanklasse – ja praegu läheb see märgatavalt rohkem maksma. Varem sai Tanja paagi täis 120 euroga, hiljem 150 euroga. Nüüd ei piisa enam sellestki; tanklas tuleb valida 200-eurone limiit.

„See on šokk – kas ma tõesti tangin autosse üle 150 euro eest kütust? Ja ma tean, et nädala pärast olen jälle tanklas ja tangin sama autot,” räägib ta.

„On suur vahe, kas kulutad millelegi 120 eurot või üle 150 euro nädalas. See raha ei too mingit lisarõõmu auto kütusepaagis. Toidupoes saab 150 euro eest juba üsna palju asju,” sõnab ta.

Tanja perre kuuluvad abikaasa ja kuus last, kellest kolm elavad veel kodus.

Perel on kaks diiselmootoriga sõidukit. Autovaliku on suuresti määranud nende vaba aja veetmise viis: puhkuse ajal reisivad nad haagissuvilaga. Auto peab olema piisavalt võimas, et vedada suurt haagissuvilat, kus kogu pere saab ööbida.

Kuigi peres on kaks töötavat täiskasvanut, mõjutab praegune diislikütuse hind juba nende valikuid. Nad jätavad tänavu sügisel oma tavapärase haagissuvilareisi tegemata. Samuti plaanivad nad ühe autodest asendada elektriautoga. Arutlusel on veelgi suuremad muudatused.

Viisteist aastat tagasi kolisid Tanja ja tema pere Rautavaarasse – paika, kus ta ise oli üles kasvanud ja kus elas tema ema. Tanja sai tehnilise direktori koha toona veel iseseisvas Nilsiä vallas, mis asus pooletunnise autosõidu kaugusel.

Varsti pärast seda tema ema suri. Hiljem liideti Nilsiä Kuopio linnaga ning sinna kolis ka Tanja töökoht. Tema töölesõidu teekond pikenes kaks korda. Peamised põhjused Rautavaaras elamiseks olid kadunud.

Pere on aastaid kaalunud kolimist Tanja töökohale lähemale. „Koliksime kasvõi kohe, kui see oleks rahaliselt mõistlik,” ütleb ta.

Maja müümine Rautavaaras pole aga sugugi lihtne. Ostjat on raske leida ja kodusid müüakse sageli väga odavalt.

Praegu elab pere endiselt Rautavaaras ja Tanja sõidab jätkuvalt tööle – teekond on ligi 100 kilomeetrit pikk. Võib juhtuda, et järgmiseks kevadeks sõidab ta juba elektriautoga. „See on tegelikult üsna naljakas – kui koduõuel seisab auto, mis on väärt rohkem kui maja ise,” lausub ta.

Nii toimib Soomes töölesõidu kulude maksusoodustus

• Teil on õigus taotleda maksusoodustust kodust töökohta ja töökohast koju sõiduks tehtud kulutuste pealt. Soodustus arvutatakse lähtudes odavaima kättesaadava transpordivahendi kasutamise kuludest.
• Soodustust võib taotleda näiteks isikliku auto kasutamise eest olukorras, kus sobiv ühistransport puudub. Sel aastal on soodustuse arvutamisel aluseks määr 27 senti kilomeetri kohta.
• Maksimaalne aastane soodustus on 7000 eurot, millest arvatakse maha 800-eurone omavastutus. Järgmisel aastal tõuseb see piirmäär 7800 euroni.
• Soodustus ei vähenda makstavat maksusummat 7000 euro võrra, vaid vähendab teie maksustatavat tulu. See, kui suur summa teile lõpuks kätte jääb, sõltub teie isiklikust maksumäärast.
• Soodustust saate taotleda OmaVero teenuse kaudu – kas maksuotsust muutes või tuludeklaratsiooni esitades.
• Teil tuleb märkida oma sõidukulude kogusumma ning Soome maksuamet arvestab omavastutuse automaatselt maha.
  Allikas: Soome maksuamet