Soome valmistab ette oma sõjaväeluure volituste märkimisväärset laiendamist. Uute eeskirjadega soovitakse võimaldada luureteenistustel mitte üksnes laiendada oma tegevusulatust väljaspool riigipiire, vaid tegutseda vastase suhtes ka ründavalt. Praktikas annab sellele reformile suurima tähenduse just Venemaa-suund.
See ei puuduta tsiviiljulgeolekuteenistust SUPO, ehkki ka sellele on reform kavandamisel. Fookuses on Soome kaitsejõudude koosseisus tegutsev sõjaväeluure. Seega tugevdab Helsingi riiklikke tööriistu just seal, kus oht vastasseisuks Moskvaga on praegu kõige suurem. See hõlmab klassikalist luuret, küberoperatsioone, droone, hübriidrünnakuid ja tegevusi, mis jäävad allapoole sõja läve. Soome valmistub Venemaaga otse vastamisi minema, vahendab Defence24.
Kõige olulisem aspekt puudutab kübersõda ja infosüsteeme. Soome sõjaväeluure saab õiguse selliseid süsteeme blokeerida, häirida ja muuta, kui need kujutavad tõsist ohtu Soome kaitsevõimele või riiklikule julgeolekule. Praktikas tähendab see võimalust tegutseda ka väljaspool Soomet asuva taristu vastu, sealhulgas Vene Föderatsiooni territooriumil.
Reformi põhjendamisel tuuakse näiteks droonirünnak. Kui Soome vastu kasutataks mehitamata süsteeme, võiks tõhusamaks vastumeetmeks olla sekkumine juhtimissüsteemi või digitaalsesse taristusse, mis võimaldab sellist rünnakut ette valmistada. See näitab selgelt Helsingi mõttekäiku: ohtu ei pea peatama alles siis, kui see on juba jõudnud riigi territooriumi kohale. Võimalik on tegutseda varem, rünnates süsteemi, mis ohu tekkimist võimaldab. Sarnane arutelu käib ka Poolas – kuidas reageerida ohule juba enne, kui see NATO territooriumi kohale jõuab.
Oluline on see, et muudatused ulatuvad küberoperatsioonidest kaugemale. Eelnõu hõlmab ka luuretegevust väljaspool Soomet, luuret ja suuremaid võimalusi inimressursside kasutamiseks. Oluline on see, et inimressurssidega põhitegevust võiksid läbi viia ka maaväed, merevägi ja õhuvägi. See puudutab ka pealetungivat kohalolekut väljaspool riigi piire. See kujutab endast sõjaväeluure toimimise laiendamist.
Selliste meetmete üle otsustaks Soome kaitsejõudude peastaabi luureülem. Enne seda oleksid vajalikud konsultatsioonid asjaomaste riigiasutuste vahel ning põhjendatud juhtudel võiks küsimust arutada ka presidendi ja valitsuskomisjoni tasandil välis- ja julgeolekupoliitika alal. Soome on teadlik, et selliste operatsioonidega kaasneb paljastamise ja eskaleerumise oht. Seetõttu võib neil olla sõjaline, poliitiline ja eskaleeruv tähtsus.
Venemaaga seotud kontekst on üsna ilmselge. Soomel on Venemaa Föderatsiooniga üle 1300 kilomeetri piiri, samas kui Moskva kasutab NATO vastu taristu luuramist, küberrünnakuid, rändesurvet, luuretegevust ja sõjalise potentsiaali taastamist vahetult piiri ääres. Seetõttu tuleks uusi eeskirju mõista kui ettevalmistust olukorraks, kus oht saab alguse kaugel piirist, kuid võib väga kergesti tabada Soome julgeolekut.
Ametlikult on eelnõu alles parlamendis menetlemisel, kuid poliitiline suund on üsna selge. Soome ei soovi piirduda vaid Venemaa ettevalmistuste jälgimise ja oma luurevõrgustike tugevdamisega. Ta soovib luua ründevõimekust ning omada suutlikkust häirida süsteemi, mida võidakse tema vastu kasutada. Venemaaga piirneva riigi, näiteks Poola jaoks on see muutus, mis on palju olulisem kui pelk luurealaste õigusaktide korrigeerimine. Kas Poola ja Balti riigid otsustavad astuda sarnase sammu?
