Ta on kolm korda üritanud ja ebaõnnestunud. Teda on naeruvääristatud ja halvustatud. Ometi on Prantsusmaa paremäärmuslaste liider Marine Le Pen tõusnud järgmiste presidendivalimiste soosikuks. Rohkem kui kunagi varem on see Euroopa peavoolupoliitika „must lammas” veendunud, et on jõudmas oma eluunistuse täitumiseni – pääsemiseni Élysée paleesse.

Le Pen on kindlasti muutunud võrreldes oma esimese kandideerimisega enam kui kümne aasta eest; ta on juhtinud sihikindlat kampaaniat, mille eesmärk on mahendada radikaalset paremäärmuslikkust ja ksenofoobiat, mis on pikka aega iseloomustanud erakonda Rassemblement National (Rahvusrinne). Kui ta on nüüd enesekindlam, siis suuresti seetõttu, et tema hinnangul on Prantsusmaa vaieldamatult valmis minevikuga lõpparve tegema.

Vestluses FT-ga erakonna uues ja esinduslikus kontoris Pariisi 16. linnaosas ütles 58-aastane Le Pen, et valitseb „tõeline soov pöörata uus lehekülg” – jättes seljataha neli aastakümmet kestnud peavoolupoliitika, mis on tema sõnul Prantsusmaad rängalt nõrgestanud. „Kõik hoiatavad märgid vilguvad punaselt.”

Tundes rahulolu selle üle, et tema pikaajalisi hoiatusi piiramatu globaliseerumise ja liberaalse immigratsioonipoliitika ohtude kohta jagavad nüüd paljud teisedki, peab ta oma missiooniks ei vähemat kui Prantsusmaa päästmist. „Kümned miljonid prantslased elavad homse ees hirmu tundes. Soovin taastada usu homsesse,” ütles ta.

Üheksa aastat pärast seda, kui tsentrist Emmanuel Macron esimest korda Le Peni võitis, on Prantsusmaa raskustes, kannatades majandusliku nõrkuse ja suure võlakoorma all. Poliitiline maastik on polariseerunud ja peavooluerakonnad on kaotanud oma endise mõju ja sisu. Hiljutine Ipsose küsitlus, milles osales 13 000 inimest, näitas, et 70 protsenti Prantsusmaa valijatest soovib aprillis toimuvatel valimistel suuri muutusi. Rekordilised 90 protsenti valijatest suhtuvad tulevikku pessimistlikult.

Prognooside kohaselt juhib Le Pen esimest vooru enam kui 30 protsendiga häältest ja võidab enamiku mais toimuvatest teise vooru stsenaariumidest, kuigi lõpptulemust puudutavad küsitlused on nii vara enne valimispäeva ebakindlad. Praeguste uuringute kohaselt on tema lähimad konkurendid äärmusvasakpoolsete liider Jean-Luc Mélenchon ja endine peaminister Édouard Philippe.

Le Pen on püüdnud end positsioneerida tugeva ja sõltumatu riigi gaullistlikus traditsioonis. Hiljuti tutvustas ta eelarvepuudujäägi vähendamise kava, mille eesmärk on näidata üles eelarvedistsipliini (ta on nõudnud võlapidurit) ning leevendada ettevõtete muresid ja turgude ärevust olukorras, kus Prantsusmaa laenamiskulud on järsult tõusnud.

„Me ei ole ideoloogid… me oleme pragmaatikud,” ütles ta FT-le. Prantsuse riik on tema sõnul „ülekaaluline” ja „kulutab meeletus koguses raha, mis ei aita kaasa riigi arengule”.

Tema vastased aga märgivad, et plaanid kärpida sisserännet ja rakendada nn rahvusliku eelistuse põhimõtet – andes sotsiaalkorterite ja toetuste puhul eelise Prantsusmaa kodanikele – süvendaksid ühiskondlikku lõhet ja tekitaksid sotsiaalsete rahutuste ohu.

Eksperdid on seadnud kahtluse alla ka tema viieaastase eelarvepuudujäägi vähendamise kava teostatavuse; kava lubab 140 miljardi euro suurust netokokkuhoidu, kuid sisaldab samas tarbijatele mõeldud suuri maksukärpeid ja meetmeid pensionäride kaitseks. Majandusteadlased on juhtinud tähelepanu sellele, et nii ulatuslikud kärped tekitaksid majanduslanguse ja õõnestaksid püüdlusi eelarvepuudujääki vähendada ajal, mil võlakirjainvestorid on niigi ärevil.

Üks asi, milles Le Pen ja tema presidendivalimiste konkurendid ühel meelel on, on see, et 2027. aasta valimised kujunevad kõige kaalukamateks alates Viienda Vabariigi rajamisest.

„Need on kõige olulisemad valimised alates 1958. aastast, sest need võivad viia paradigma muutuseni,” sõnas Le Pen. Rõhutades oma rolli ajaloolise tähtsusega tegelasena, väitis ta, et vaid tema erakond suudab lahendada riigi kuhjuvaid probleeme. „Meil on vastutus rahva ja ajaloo ees – see on äärmiselt oluline.”

Ometi tähendaks euroskeptilisest rahvuslasest liidri valimine Prantsusmaa jaoks hüpet tundmatusse ja EL-i jaoks maavärinat.

Le Pen väidab, et peataks rahalise abi Ukrainale kuue kuu jooksul pärast oma valituks osutumist, kuna Prantsusmaa ei saa seda endale enam lubada. „Aus käitumine [Ukraina presidendi Volodõmõr] Zelenski suhtes oleks talle öelda – teda sisuliselt hoiatada –, et kuulge, me ei saa rohkem teha, me ei suuda rohkem panustada.”

Ta on kindlalt vastu Ukraina EL-i liikmelisusele ja suhtub skeptiliselt EL-i sanktsioonidesse Venemaa vastu. „Meie, EL, oleme pidanud Venemaa vastu energiasõda, samas kui meil endil energiat ei ole. See ei ole kuigi arukas.”

Tema välispoliitilised märksõnad on „iseseisvus” ja „võrdne distants” – viide Charles de Gaulle’i mitteühinemispoliitikale, mis oli osaliselt võimalik seetõttu, et Prantsusmaa oli toona tugevam majanduslik, diplomaatiline ja sõjaline jõud.

Tema radikaalsus avaldub kõige selgemalt suhtumises EL-i. Veendunud euroskeptikuna soovib Le Pen lõdvemat koostöömudelit ning võimu tagasiliikumist Euroopa Komisjonilt liikmesriikidele. Kuna paremäärmuslased saavutavad järgmisel aastal Hispaanias, Itaalias ja Poolas tõenäoliselt edu, usub ta, et olukord on muutumas tema kasuks.

Le Peni plaanid EL-i ümber kujundada erinevad Itaalia rahvuslaste liidri Giorgia Meloni omadest; viimane on pärast peaministriks saamist Brüsseli nõudmistega suures osas arvestanud. Kas ka Le Pen muutuks võimule saades mõõdukamaks, nagu juhtus Meloniga?

Le Pen valis sõnu hoolikalt, kirjeldades Itaalia liidrit kui „põhimõttekindlat poliitikut”, kes pole „kunagi muutunud”, kuid kes tegutseb „piiratud võimalustega keskkonnas”.

Donald Trumpi suhtes, kes on teda avalikult toetanud, väljendus ta otsekohesemalt. RN-i juht on hoidnud teadlikult distantsi USA presidendi ja tema MAGA-liitlastega, et vältida olukorda, kus nende vaenulikkus Euroopa suhtes võiks talle valimistel kahju tuua.

„Ma ei ütle, et ta mulle ei meeldi,” sõnas ta. „Kuid prantslase jaoks on ta häiriv kuju.”

Le Peni kriitikud väidavad, et ta ise järgib Trumpi taktikat, lubades jätkata presidendikampaaniat ka juhul, kui Prantsusmaa kõrgeim kohus kinnitab süüdimõistva otsuse Euroopa Parlamendi vahendite omastamises. Kohus on teatanud, et võib otsuse langetada enne aprillis toimuvaid valimisi.

Le Pen, kes kinnitab endiselt oma süütust, ütles, et valimised panevad asjad paika, kuna pole „ühtegi inimest”, kes poleks kursis toimunu või kohtus esitatud argumentidega. „Prantsusmaal on rahvas suveräänne – nemad otsustavad,” sõnas ta.

Juba üle 15 aasta on Le Pen püüdnud „puhastada” oma isa Jean-Marie Le Peni asutatud partei mainet, väites, et selle rassistlikud ja ksenofoobsed juured kuuluvad minevikku. Ta heitis isa parteist välja 2018. aastal korduvate antisemiitlike avalduste tõttu – näiteks nimetas isa natside gaasikambreid „ajaloo pisiasjaks” ning mõisteti süüdi inimsusevastaste kuritegude eitamises.

Tema jõupingutused on aidanud parteil poliitiliselt äärealalt tõusta Prantsusmaa populaarseimaks erakonnaks, ehkki iga kord toovad meediakanalid valimiste eel päevavalgele kandidaatide problemaatilisi varasemaid avaldusi.

Hiljutine skandaal, millesse on segatud tema protežee Jordan Bardella, on taas tekitanud küsimusi selle kohta, kui palju on partei tegelikult muutunud. Uuriva ajakirjanduse väljaanne Mediapart avaldas eraviisilised sõnumid, mille Bardella olevat saatnud parteikaaslastele ja milles ta väljendas juba 17-aastasena tugevalt antisemiitlikke vaateid. Ta eitab nende kirjutamist ja on andnud väljaande laimamise eest kohtusse. Le Pen on teda avalikult toetanud.

Küsimusele, kas Bardella on talle endiselt väärtuslikuks liitlaseks, vastas ta: „Loomulikult; me oleme poliitilise rünnaku ohvrid. Mediapart ei ole ajaleht, vaid äärmusvasakpoolne poliitiline organisatsioon.”

Ta kinnitas, et kavatseb valimisvõidu korral siiski määrata Bardella oma valitsust juhtima, „sest Jordan on süütu selles, milles teda süüdistatakse”.

Kui Le Pen soovib lõpuks võidu saavutada, peab ta enda poole võitma osa sellest ligikaudu poolest Prantsusmaa valijaskonnast, kes teda endiselt murettekitavaks peab. Konsultatsioonifirma Verian poolt jaanuaris väljaande Le Monde tellitud küsitluse kohaselt peab umbes 40 protsenti valijatest tema erakonda ohuks demokraatiale.

Le Pen oskab kriitikat osavalt tõrjuda, olles aastaid pidanud end kaitsma. Ta väitis, et Prantsusmaa ei muutuks rohkem lõhestatuks, kui asutaks otsustavalt võitlema selle vastu, mida ta nimetab „kontrollimatuks sisserändeks”, või kui kehtestataks kodanikele „rahvuslik eelisõigus”.

Samuti kaitses ta oma vastuolulist plaani keelata mosleminaistel avalikes kohtades pearäti kandmine, nimetades seda vajalikuks sammuks islamismiga võitlemisel ning rõhutades, et ei sihi sellega religiooni ega moslemeid endid.

Selle asemel väidab ta, et just tema peamine rivaal Mélenchon on see, kes riiki lõhestab, propageerides visiooni „uuest Prantsusmaast” (la Nouvelle France), mis väärtustab rahvastiku mitmekesisust. Mélenchoni strateegia seisneb osaliselt noorte ja sisserändaja taustaga valijate mobiliseerimises, esitledes end rassismi ja islamofoobia vastase võitlejana.

„Mõte püüda valijaid päritolu või rahvuse alusel on täielikus vastuolus sellega, mida Prantsusmaa endast kujutab,” sõnas Le Pen.

Kui temalt küsiti, mis oleks tema vaste Mélenchoni „uuele Prantsusmaale” (la Nouvelle France), vastas ta: „Prantsusmaa taasleidmine“ (Revoir la France). „Ma tahan näha Prantsusmaad taas – Prantsusmaad kogu selle väes, Prantsusmaad, mis on tõeliselt Prantsusmaa. Prantsuse rahvas ei ole kadunud, ta ei ole lahustunud.”