NATO alustab sel kuul läbirääkimisi selle üle, milliseid vägesid ja relvastust liitlased vajaksid Venemaa rünnaku tõrjumiseks – ning kuidas nende eest tasuda.

Läbirääkimiste käigus seatakse võimekuseesmärgid aastaks 2029, mis kohustavad iga NATO 32 liikmesriiki panustama konkreetsete vägede ja varustusega, vahendab Politico.

See tähtaeg tõstab panuseid: Euroopa ametnikud on hoiatanud, et Venemaa võib selleks ajaks olla valmis ründama mõnd NATO liikmesriiki.

Samal ajal kaalub Trumpi administratsioon USA vägede järsku vähendamist Euroopas. See võib jätta alliansi ilma vajalikest vägedest ja kriitilise tähtsusega võimekusest – näiteks jääks vähemaks tankurlennukeid, kaugmaarakette ning luure-, seire- ja vaatlusvahendeid.

Läbirääkimised näitavad, kui palju on iga riik valmis kulutama, kui palju suudab Euroopa saavutada ilma USA-ta ning kas NATO sõjalistes plaanides tuleks senisest enam kasutada selliseid tehnoloogiaid nagu robootika ja tehisintellekt.

„See saab olema keeruline,” sõnas üks kõrge NATO diplomaat, kellele – nagu ka teistele – anti anonüümsus, et ta saaks sel tundlikul teemal vabalt rääkida. „Koormuse jagamine, USA roll, ambitsioonitaseme ja poliitiliste prioriteetide ühitamine… see on tohutu väljakutse.”

NATO liitlased asuvad lähiajal arutama uute eesmärkide üldist raamistikku, mida nimetatakse poliitilisteks suunisteks (Political Guidance). See on esimene samm protsessis, mis koosneb viiest etapist ja kannab nime „NATO kaitseplaneerimisprotsess”.

„Eesmärk on… muuta see tsükkel tõeliseks ümberkujundamise protsessiks, mitte piirduda vaid standardsete, juba olemasolevate lahendustega,” ütles NATO ülemjuhatuse Transformation (ümberkujundamine) ülem ja alliansi tuleviku sõjapidamise juht, Prantsuse admiral Pierre Vandier.

Politico vestles 15 praeguse ja endise NATO ametniku ning diplomaadiga, et kaardistada viis peamist vaidlusküsimust, mis tõenäoliselt läbirääkimiste käiku kujundavad.

1. Ambitsioonide üle otsustamine

Kõige olulisem küsimus on täpselt otsustada, kui palju sõdureid ja sõjalisi võimeid liitlased pakkuda soovivad – seda nimetatakse ambitsioonide tasemeks.

Ajalooliselt on NATO liitlased kokku leppinud, et lisaks suuremateks operatsioonideks vajalikele vägedele peaks neil olema 18 varubrigaadi – igaüks umbes 5000 sõdurist koosnev üksus –, et viia läbi väiksemaid kriisiohjemissioone väljaspool alliansi territooriumi, näiteks Afganistanis või Kosovos.

Kuid USA surve anda rohkem julgeolekuvastutust Euroopa liitlastele – mida nimetatakse NATO 3.0-ks – võib avaldada liitlastele survet vähendada või isegi kaotada väiksemate operatsioonide nõuded.

Aruteludes käsitletakse ka seda, kas tulevikus protsessi ennast kiirendada, reageerides lahinguvälja innovatsiooni kiirele tempole, tehisintellektist maapealsete robotiteni.

Liitlased tegelevad tõenäoliselt ka sellega, kuidas pakkuda tavapärase sõjalise toetuse – näiteks maavägede või lennukite – pakkumist tuumarelvadega riikidele nagu Ühendkuningriik ja USA.

„Tavapärane toetus … võimekus on absoluutselt osa protsessist,” ütles NATO tuumapoliitika direktor Nassima Barrows, „seega on see üks olulisemaid sõnumeid, mida me järgmiste [läbirääkimiste] osana rõhutame.”

2. Ameerika jäetud tühimiku täitmine

Läbirääkimiste kohal hõljub Pentagoni eelseisev ülevaade Euroopas paiknevatest Ameerika vägedest. Juba käesoleva aasta alguses tõmbas Washington tagasi mitmeid vahendeid – sealhulgas strateegilisi pommituslennukeid, hävitajaid, droone, allveelaevu ja sõjalaevu –, mis olid varem NATO käsutuses.

Ülevaade valmib detsembris, täpselt NATO läbirääkimiste ajal, mis tekitab kartusi, et see võib kõnelusi pidurdada. Kardetakse, et USA võib ära viia Euroopale vajalikke vahendeid, näiteks raskeid transpordilennukeid.

Washingtoni soov vähendada oma sõjalist kohalolekut Euroopas sunnib liitlasi palavikuliselt otsima võimalusi USA võimekuste asendamiseks. See toob kaasa arutelud koormuse õiglase jagamise üle – teema, mis tõotab tulla äärmiselt keeruline, arvestades riigieelarvetele avalduvat üha suuremat survet.

„Veel mitte kuigi ammu toimis NATO protsess nii: arvutati välja, mida NATO vajab, ja kui selgus, et kõigest vajalikust jääb puudu, siis täitis USA need lüngad,” selgitas kaitsetööstuse lobiorganisatsiooni ASD juht ja endine NATO kõrge ametnik Camille Grand. „Nüüd on olukord muutunud.”

Üks lahendus oleks loobuda konkreetsetest nõuetest relvastusele ning seada riikidele selle asemel konkreetsed eesmärgid – näiteks ülesanne hävitada oma vägedega Venemaa juhtimispunktid. See annaks Euroopa liitlastele, kellel puudub ligipääs USA relvasüsteemidele (nagu tiibraketid Tomahawk), rohkem tegutsemisvabadust.

„Meil ei pea olema tuhandeid Tomahawk-rakette… küll aga võime hankida tuhandeid odavamaid alternatiive,” märkis endine NATO poliitika planeerimise direktor ja praegune konsultatsioonifirma Rasmussen Global tegevjuht Fabrice Pothier.

3. Regionaalsed lõhed

Keskendumine Venemaale tekitab tõenäoliselt hõõrumisi liitlastega, kes on mures teiste ohtude pärast.

Paberil pooldab NATO julgeolekule „360-kraadist” lähenemist. Praktikas on alliansi fookus pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 2022. aastal nihkunud itta ja viimase aasta jooksul põhja poole, kuna loodi Arktika missioon (peamiselt vastuseks Donald Trumpi survele Gröönimaa küsimuses).

Mõned liitlased sooviksid näha rohkem tähelepanu alliansi lõuna- ja kagutiibadele. Probleemide hulka kuuluvad Venemaa palgasõdurite kohalolek Liibüas, relvastatud rände potentsiaal ja allveelaevade tegevuse suurenemine, lisaks droonirünnakud laevadele Mustal merel.

„Põhja on liiga palju,” ütles teine ​​NATO diplomaat. „Peaksime lähtestama.”

4. Rohkem droone või rohkem tanke

Ukraina rindel domineeriv droonisõda sunnib tõenäoliselt arutama tasakaalu mehitamata võimete lisamise ja tavapärase sõjavarustuse, näiteks tankide ja suurtükiväe, ehitamise jätkamise vahel. Enamik liitlasi teeb plaane mehitamata süsteemide kasutamise suurendamiseks.

Sel aastal teatas Ühendkuningriik „hübriidlaevastikust”, mis tugineb autonoomsetele alustele, nagu näiteks mehitamata veealused sõidukid Type 93 . Prantsusmaa on eraldanud droonidele ja uitavale laskemoonale umbes 8,4 miljardit eurot, samas kui Saksamaa loob järgmisel aastal oma esimese spetsiaalse droonirügemendi.

Grandi sõnul süvendavad arutelu ka Euroopa raskused sõdurite värbamisel. „Üks asi, mis kõiki mehitamata [süsteemide] poole ajab, on vananev ühiskond – meil on tööjõu probleem.”

Samuti peavad riigid välja mõtlema, kuidas Venemaa tehnoloogilise arenguga sammu pidada, ilma et see lõhuks riiklikke kaitse-eelarveid.

Vandier ütles, et Venemaa toodab aastas 9 miljonit drooni, mis nõuab alliansilt „üsna radikaalset pingutust”. Ta pakkus välja, et üks lahendus võiks olla riistvarauuenduste tellimismudel, et hoida ära relvasüsteemide vananemist.

5. Õppimine Ukrainalt

Enamik NATO liitlasi nõustub, et Ukraina panustab nende julgeolekusse tänu oma suurele ja lahingutes karastunud sõjaväele ning kiirele tehnoloogilisele arengule õhu-, mere- ja maapealsete droonide, õhutõrje, rakettide ja täiustatud lahinguvälja haldussüsteemi Delta osas.

See on pannud mõned riigid nõudma tihedamat sõjalist ja tööstuslikku koostööd, samas kui teised kutsuvad üles ettevaatlikkusele, kuna sõda Ukrainas erineb NATO doktriinist, mis nõuab kiirmanöövrisõda, õhuülekaalu ja täpseid rünnakuid.

„Konfliktist on tohutult palju õppetunde, mida peame omandama,” ütles NATO kõrgeim ülemjuhataja, USA kindral Alexus Grynkewich Euroopa Parlamendile selle kuu alguses. Kuid „me ei taha sellist sõda pidada”.