Soome naine Helinä on sageli mõelnud, kas ta võiks enda juurde võtta broilereid ehk lihakanu. Ta on kolmekümnendates eluaastates naine Maskust, kes peab väikest kanakarja. Tema mereäärses hoovis elab neli kukke ja kaks kana. Kuked on valgetähnilised ja seltsivad; kuna neid on mitu, kirevad nad tihti.

Helinä laseb nad kanalast välja alles kell üheksa hommikul. Mitu korda päevas võtab ta sülle punakaspruuni kuke – Kapteeni – ja tilgutab talle silma niisutavaid tilku. Linnul on ilmselt kaasasündinud silmakuivus, vahendab Suomen Kuvalehti.

Need segaverelised kanad jõudsid Maskusse kaks aastat tagasi. Helinä sai nad endale, kui üks väikekodulinnupidaja Põhja-Soomes otsustas tegevuse lõpetada. Kõik oma linnud on ta hankinud samal viisil – vastates kuulutustele, kus loomi pakutakse „kas pidamiseks või potti”.

Kas ta võiks võtta ka lihakanu? On ju tema ja ta ema ehitanud valmis kanala ning kuuekümneruutmeetrise katusega välisaediku. Lihtne see siiski ei oleks. Helinä ei tea ühtegi koduaeda, kus peetaks lihakanu.

Soomes kasvatatakse tohutul hulgal broilerikanu. Igal aastal sünnib – ja sureb – neid ligi 85 miljonit. Broiler on Soomes kõige arvukam linnuliik.

Kuid mida me neist tegelikult teame – kui jätta kõrvale retseptid? Kas teame, kui kaua nad elavad või mida nad on võimelised õppima? Kas nad magavad õrrel nii, et pool nende ajust on ärkvel – nagu kanad tavaliselt? Kas nad on üldse kanad või on neist saanud hoopis teistsugune loom?

Nagu Helinä märgib, on broilerid teatud mõttes ühtaegu nii kõikjal kui ka mitte kusagil. Vähesed soomlased näevad elusat broilerit, kuid väga paljud söövad neid. Põllumajandustootjate ja metsaomanike keskliidu (MTK) statistika kohaselt tarbib iga kodanik aastas keskmiselt 29 kilogrammi broileriliha. See on rohkem kui mis tahes muud liiki liha.

Helinä Ääri teab broileritest palju, olles hiljuti kirjutanud koos teise teadlase Tiina Ollilaga sel teemal aimekirjandusteose. Samuti keskendus ta broileritele oma doktoritöös, milles ta uuris, kuidas lihatööstuse kanu kujutatakse soomekeelses proosas ja koomiksites. Tema taust on kirjandusteaduses.

Kuidas võiks ta toimida, kui sooviks oma koduõuele broilerikanu hankida?

Teoreetiliselt võiks tibusid hankida põllumajandusnäituselt, eeldusel et neid seal eksponeeriti. Selliseid linde ei viida aga kaubanduslikku tootmistallu, kuna loomahaiguste risk oleks liiga suur.

Helinä ei oska tegelikult muud võimalust välja pakkuda. Broilerite kasvatamine ei ole tegevus väikekasvatajatele. Soome farmis on keskmiselt 80 000 lindu, samas kui suurim farm – mis asub Satakunta piirkonnas – mahutab üle 400 000 linnu.

Peale selle on kasvatajad üldjuhul lepingulised tootjad. See tähendab, et suured lihaettevõtted nagu Atria või HK Foods kontrollivad kogu tarneahelat. Haudejaam tarnib tibud ning lihaettevõte viib linnud ära, kui need on tapmiseks valmis.

Broilerite vanemkarjad pärinevad seevastu alati välismaalt. Helinä ja Tiina tutvusid nende etappidega oma raamatu kirjutamise käigus. Jämedalt võttes toimib protsess järgmiselt:

Vanemkanad ja -kuked tuuakse Soome ühepäevaste kollaste tibudena. Tavaliselt tuuakse need Rootsist, kus asub aretusettevõtte Aviagen Põhjamaade haru. Broilerite vanemkarju müüvad vaid mõned suured ülemaailmsed korporatsioonid: Briti päritolu Aviagen, samasse gruppi kuuluv Hubbard ning Ameerika ettevõte Cobb-Vantress.

Praktikas pärinevad seega kõik maailma broilerid vaid kolme ettevõtte aretuskarjadest. On mõttetu küsida ettevõtetelt, kuidas linde täpselt aretatud on. Nende geneetiline ülesehitus on väärtuslik ärisaladus.

Kui tibud on siia toodud, viiakse nad eraldi vanemkarja farmidesse. Seal kasvatatakse nad suguküpseks ja kuked asuvad oma „tööle”. Kanad munevad mune, kuid nad ei näe kunagi, mis neist koorub. Munad kogutakse kokku ja viiakse haudejaamadesse. Ja niipea kui tibud ilmavalgust näevad, pannakse nad samal päeval kastidesse ning viiakse lihatootmisfarmidesse üleskasvatamiseks.

Just seal saabki alguse broilerikana teekond. Niisiis, kui Helinäle pakutaks tema koduaias peetavasse kanakarja mõnda tibu – kas ta võtaks need vastu?

Mitte tingimata.

Enne 1950. aastaid oli Soomes mõiste „broiler” (lihaks kasvatatav noor kana) tundmatu. Sellist sõna polnud olemaski.

Olemas olid vaid kuked ja vanad kanad – munemiseks peetavad linnud, kes lõpuks toiduks tapeti. Pidulikeks sündmusteks neid siiski ei peetud sobivaks: nende liha peeti sitkeks ja kuivaks ning selle valmistamine oli liiga tülikas.

Ameerikas söödi teistsugust kanaliha: maisi ja sojaga toidetud ning noorelt tapetud õrnu linde. Neid ei tulnud potis tundide viisi hautada, vaid neid sai hõlpsasti grillida.

Legendi kohaselt toodi esimesed broilerid Soome salakaubana. Tööstur Juuso Walden, Valkeakoski Haka jalgpalliklubi toetaja, andis mängijatele korralduse tuua Euroopa turniiridelt naastes kohvrites kaasa mune. Ta soovis selle uut tüüpi kodulinnuga katsetada ning peagi järgisid teisedki tema eeskuju. 1960. aastateks pakuti avalikel üritustel juba grillitud broilerit.

Termin „broiler” pärineb inglise keelest ja viitab grillimisele. Toiduainetööstusettevõte Saarioinen võttis linnu tähistamiseks kasutusele nimetuse „broiler” ning esitas 1959. aastal Soome patendi- ja registreerimisametile taotluse sõna kaubamärgina registreerimiseks. Oli oluline, et toodet ei turustataks lihtsalt „kanalihana”, kuna tegemist oli eraldiseisva uue tootega, mida tunti „broileri” nime all.

Broilereid ei peetud kunagi väiketaludes ega koduaia kanakuutides. 1970. aastatel olid Hannes Kariniemil juba linnufarmid, kus peeti 120 000 lindu.

Sel ajal tarbisid soomlased broileriliha vähem kui kilogrammi inimese kohta aastas. 1995. aastaks oli see kogus kasvanud ligi üheksa kilogrammini – turule olid jõudnud näiteks meemarinaadis kanaribad – ning 2020. aastate alguseks ületas see juba 25 kilogrammi. Eelmisel 2025. aastal oli see umbes 30 kilogrammi.

Soomlastele maitseb broileriliha, nagu märgitakse Soome Linnulihaühingu veebilehel.

Kas oleks võimalik jälgida ühe broilerkana elu? Vaadelda, mida ta teeb ja kuidas ta kasvab?

See ei võtaks isegi ebamõistlikult palju aega, sest Soomes elab broiler 36 päeva. Ta tapetakse viie nädala vanuselt. Tegelikult on ta siis alles tibu – looduses jääks ta oma ema juurde veel mitmeks nädalaks.

Mõnda farmi on võimalik külastada. Näiteks teatas Atria mõne aasta eest, et ühes nende lepingulises farmis on avatud „linnuhoone näituseruum” – harukordne võimalus jälgida broilerikanade elu läbi akna. Juunis toimunud avamispäeval sagis klaasi taga ringi 14 400 kollast udusulgedega tibu, kes olid vaid mõnepäevased.

Sellest massist on raske ühte kindlat tibu välja valida – rääkimata sellest, et sama lindu järgmisel nädalal uuesti üles leida.

Broilerikanadel ei ole individuaalseid numbreid ega muid tunnusmärke. Neid ei eristata üksteisest mitte kuidagi. Valitsuse määrusega kehtestatud eeskirjad sätestavad lubatud asustustiheduse, kuid see on väljendatud kilogrammides: 42 kilogrammi ruutmeetri kohta.

Kui palju viienädalasi linde see tähendab? Helinä ja Tiina arvutuste kohaselt on neid kuusteist kuni kakskümmend kaks. Sellest piisab, et põrand oleks vaevu nähtav, märgivad nad.

Siiski on olemas ka teistsuguseid vaatenurki. Ülikooli õppejõud Pia Vennerström ütleb, et Soomes on broilerkanadel tunduvalt rohkem ruumi kui teistes riikides. „Iga linnu kohta on palju rohkem ruumi ja seda palju pikema aja vältel.”
Vennerström õpetab Helsingis veterinaariaüliõpilastele kodulindude tervisega seotud teemasid. „Ruumi on piisavalt kuni viimaste päevadeni välja. Isegi siis saavad linnud probleemideta ringi liikuda, süüa, juua ja magada.”

Broilerkana eesmärk on kasvada. Tal polegi tegelikult muud funktsiooni. „Leidsin just ühe publikatsiooni…” ütleb Anna Valros, otsides oma arvutist pilti. „See illustreerib hästi, mida on võimalik saavutada valikaretusega.”

Valros on loomade heaolu teaduse professor. Tema kabinet asub Helsingi Ülikooli Viikki linnakus. Pildi vasakul poolel on 1957. aasta broiler. Toona oli lind aretatud selliseks, et ta kaaluks koorumisel 34 grammi ja neljanädalaselt 316 grammi. Kaheksanädalaselt kaalus ta 905 grammi – see oli veel üsna sale kana.

Liikudes pildi paremale poole – aastasse 2005 – on pilt hoopis teistsugune. Neljanädalane broiler kaalub 1,4 kilogrammi ja kaheksanädalane koguni 4,2 kilogrammi. Lind seisab, kummardudes veidi ettepoole ja hoides jalgu laiali, sest tema rinnalihas on nii suur – tarbijad eelistavad ju rinnafileed.

Kui inimlaps kasvaks samas tempos, kaaluks 3,5-kilogrammine beebi kahekuuselt sama palju kui jääkaru – üle 330 kilogrammi.

Pildil olev lind on Ross 308 broiler. Seda võiks nimetada tõuks, kuigi traditsioonilises mõttes see päris tõug ei ole. Ross 308 on ettevõtte Aviagen arendatud toode. Tegelikult on see Soomes kõige levinum kasvatatav tüüp.

„Nimetan neid hübriidideks. Sest broilerikanad on ju tooted. Muutus on tohutu,” ütleb Valros pilti vaadates. See avaldati teadusajakirjas Poultry Science.

„Ja samal ajal on paranenud sööda väärindamine.” See on veel üks näitaja, mida arvutatakse, ja broilerite puhul on see väärtus väiksem kui kaks. Broilerile antakse veidi alla kahe kilogrammi sööta ja ta võtab juurde ühe kilogrammi – tootes seega ühe kilogrammi liha. Võrdluseks: siga vajab sama tulemuse saavutamiseks ligi kolm kilogrammi sööta.

Valros ohkab. „See tekitab väga vastakaid mõtteid. Keskkonna seisukohast on broilerikasvatusel mitmeid eeliseid. Kui tahame inimestele liha pakkuda, on broilerid tõhusad: nad kasvavad kiiresti ja vajavad suhteliselt vähe sööta. Ravimite vajadus on väike, sest linde saab pidada kaitstuna tootmishoonetes. Kuid teisalt – kui arvestada, et loomade heaolu on isendi subjektiivne kogemus…”

Broileritel esineb mitmesuguseid terviseprobleeme, isegi kui nad on alles noored tibud. Kuigi mõned hädad on muutunud haruldasemaks kui varem, esinevad need endiselt – sealhulgas kõndimisraskused, liigeseprobleemid, südamepuudulikkus ja astsiit (vedeliku kogunemine kehaõõnsustesse). Tegelikult tulenevad kõik need probleemid asjaolust, et linnud kasvavad äärmiselt kiiresti.

Sellistes farmides ei tegeleta üksikute lindudega individuaalselt. Igapäevaste ringkäikude ajal eemaldatakse hoonest leitud surnud linnud. Kui mõni lind paistab liigselt kannatavat, siis see hukatakse – kas tugeva löögiga pähe või kaela murdmisega.

Valros märgib, et esimestel elunädalatel on broileri käitumine üsna sarnane munakanaks kasvava tibu omaga – on ju tegemist kodukanast aretatud linnuga. Ta liigub ringi, uurib ümbrust, nokib asju ja kraabib maad. Kui tal oleks ema, järgneks ta sellele, ta tunneks ema kohe pärast koorumist ära – hääle järgi – ja tekiks kiindumussuhe (nn imprinting). Pole selge, millele broiler oma kiindumuse suunab, kuid esimestel nädalatel on ta sellegipoolest uudishimulik ja mänguhimuline. Seejärel toimub muutus ja broiler muutub. Muidugi mitte iga üksik lind, kuid populatsiooni tasandil küll. Uuringud on seda kinnitanud.

„Ma ei tahaks kasutada sõna „apaatne”, kuid nad muutuvad tõepoolest vähem aktiivseks. Pärast seda broiler enamasti lihtsalt istub ja sööb.” Täpne põhjus pole teada. „Võib-olla on aretustöö tulemusena saadud lind, kes tegelikult suurt midagi ei tee.”

Isegi kui nad midagi ei tee, tunnevad nad siiski. Juba 2000. aastatest saadik on teadlastele teada, et kanadel on olemas põhiemotsioonid, mis sarnanevad inimeste omadega.

Kuigi aretustöö on broilerkanasid muutnud, on nende aju jäänud suures osas samasuguseks nagu punasel džunglikanal – meie kodukana esivanemal, kes on väle lind ja elab siiani Aasia bambusvõsastikes ning metsaservades. Aju on organ, mis areneb äärmiselt aeglaselt. Just ajus tekivad ka emotsioonid.

Võtame näiteks rõõmu ja rahulolu. Need on põhiemotsioonid, mida kanad kogevad, selgitab loomakäitumisteaduste doktor ja aimekirjanik Helena Telkänranta. Kui kana otsib toitu – tegevus, millele ta pühendab loomupäraselt rohkem kui poole oma ärkveloleku ajast –, tunneb ta huvi ja rõõmu. Kui ta leiab seemne, putuka või ussi, kogeb ta rahulolu.

Telkänranta lisab nimekirja veel ühe tunde: kiindumuse. Kana suudab meeles pidada enam kui kahtekümmet liigikaaslast ja luua nendega püsivaid suhteid; sageli magab ta otse mõne kaaslase kõrval. Teist lindu ei näe kana mitte lihtsalt valgena, vaid pigem violetse ja valge kirju seguna. See tuleneb sellest, et kanad suudavad tajuda ultraviolettvalgust – värvust, mis asub nähtava spektri violetse otsa taga ja on inimsilmale nähtamatu.

Mängulisus, seksuaalsus. Lein, hirm, agressiivsus. „Broilerkanad kogevad kõiki neid põhiemotsioone,” ütleb Telkänranta. „Need ei ole pelgalt reaktsioonid, vaid kogemused, mis on looma enda jaoks olulised – kogemused, mis tunduvad kas head või halvad.”

Samas puuduvad broilerkanadel keerukamad emotsioonid, mis eeldavad võimet mõtiskleda oma tegude tagajärgede üle – näiteks pahatahtlikkus, süütunne või häbi.

Telkänranta on kirjutanud mitu auhinnatud raamatut, milles ta uurib, mis tunne on olla loom – olgu selleks siis kass, koer või isegi papagoi. Kuid mis tunne on olla broilerkana?

Telkänranta vastab järgmiselt: „Inimestele tundub vahel, et loomad lihtsalt kohanevad tingimustega, milles nad elavad – et neil pole enam oma loomupäraseid käitumisvajadusi. Kuid kahjuks see nii ei ole.”

Tootmishoone tasasel põrandal tunneb noor kana soovi liikuda magamiseks kõrgemale. Looduses lendaks ta madalale oksale ja hiljem veelgi kõrgemale. Ta elaks umbes kahekümnepealises kanakarjas, kus ta leiaks kiiresti oma koha. Oksal istuks ta koos teiste kanadega tihedas reas, kuid toitu otsides hoiaks nendega siiski teatud vahemaad. Ta liiguks mitmekesisel maastikul, uurides kõike oma nokaga.

„Kuigi broilerkana välimus on võrreldes tema metsiku esivanemaga oluliselt muutunud, on see, mis toimub tema peas, muutunud üllatavalt vähe. See on korduv leid põllumajandusloomade käitumist käsitlevates uuringutes,” ütleb Telkänranta. „Ja muidugi on olemas ka võime tunda valu. Lindudel on see sama intensiivne kui meil, imetajatel.”

Just valu on see, millele Helinä on kõige rohkem mõelnud. Isegi kui ta kasvataks broilereid mereäärses välisaedikus – mida saaks siiski valu osas ette võtta? Helinä hinnangul elavad broilerid pidevas kannatuses. „See ei ole vaid minu isiklik arvamus; sellele viitavad kõik uuringud.”

„Broilerid on aretatud nii äärmuslikuks, et neil on võimatu oma kehas elada ilma valu tundmata.” Võiks ju hoolitseda selle eest, et nad saaksid igapäevaselt valuvaigisteid, kuid kas sellestki piisaks?

Kui kaua broilerid üldse elaksid?

Tavaline Soome maatõugu kana võib elada kümneaastaseks, kuid broilerite puhul on seda raske öelda. Soomes on mitmeid loomade varjupaiku: Tuulispää Someros, Saparomäki Porvoos, Kuura Kokemäkis ja Aurora Rovaniemis. Küsimise peale vastavad nad kõik, et pole kunagi broilerikanade eest hoolitsenud. Aurora tegevjuht Riina Mattila ei võtaks neid isegi mitte enda juurde.

„Broiler on lind, keda on nii põhjalikult aretatud, et ta polegi loodud elama,” kirjutab ta e-kirjas. „Muidugi võiks neile pakkuda nädala või paar vabadust õues.”

Kas broiler elaks aasta aega? Aretuskanad – nn emad – on tapmise hetkel umbes selles vanuses. Kuid nende söödakogust piiratakse rangelt – nii rangelt, et nad on pidevalt näljased. Kui söötmist ei piirataks, võiksid nad end surnuks süüa – või vähemalt kasvada nii suureks, et paaritumine muutuks võimatuks. Broilerid on aretatud nii, et neil oleks täitmatu isu.

Ometi väidab tööstusharu, et broilerite heaolu on kogu tootmisprotsessi alus. Nagu Soome linnukasvatajate liit märgib, annavad vaid terved linnud kvaliteetset liha. Soomes elavad „maailma kõige tervemad broilerid”. Antibiootikume ei kasutata ja nakkushaigusi praktiliselt ei esine. Lindude jalatallad on üldiselt terved – see on rahvusvaheliselt kasutatav näitaja, mille järgi hinnatakse, kas jalatalla nahk on põletikuline.

Helinä ei vaidlusta neid fakte. Ta tõdeb, et paljusid asju tehakse siin tõepoolest paremini kui mujal. Kuid kui mõelda üksikule loomale, ei paku see suurt lohutust.

Aknast avaneb vaade tervele laudale. Seda valgustavad luminofoorlambid ja see ulatub peaaegu jalgpalliväljaku pikkuseni – 92 korda 22 meetrit.

Ross 308 tõugu broilerid on laudas olnud juba kaheksa päeva. Nad on õppinud sööma küna seest ja jooma tilguti-jooginõust. Nad on vantsinud üle pruuni turbapõhja ja kogunenud betoonseina äärde, et end jahutada. Nende tiivaotstesse on ilmunud valged noorlinnu suled.

Neid on 32 000. Nad kaaluvad 200 grammi, kuid kuu aja pärast, kui nad siit lahkuvad, on nad kasvanud umbes 2,5-kilosteks. „Viimastel päevadel läheb seal väga kitsaks,” ütleb Huittineni linnukasvataja Kalle Mahlamäki. Ta näitab hea meelega oma farmi. Seitse aastat tagasi ehitati väike näituseruum.

„Kui Soome peaks broilerikasvatust vähendama – või isegi poole võrra kärpima –, tuleks see puudujääv pool lihtsalt välismaalt,” ütleb Mahlamäki. „Vaadake vaid graafikuid. Soomlased söövad broileriliha.”