Prantsusmaa tugevdab ja laiendab koostöös Euroopa liitlastega oma rolli tuumariigina, eesmärgiga tugevdada heidutust Venemaa rünnakute vastu, samal ajal kui Euroopa usaldus Ameerika julgeolekugarantiide vastu on kõikumas.
President Emmanuel Macroni poolt „eesliini heidutuseks” nimetatud kava näeb ette Prantsusmaa tuumarelvi kanda suutvate hävituslennukite Rafale paigutamist üle Euroopa ning uue taristu, sidekanalite, varajase hoiatamise süsteemide ja luureandmete vahetamise võrgustike loomist koos liitlastega, vahendab Wall Street Journal.
Lõppeesmärk on tekitada rohkem strateegilist ebakindlust Venemaa presidendi Vladimir Putini jaoks, kes kontrollib üht maailma suurimat tuumaarsenali ja on pärast oma vägede sissetungi Ukrainasse 2022. aastal korduvalt viidanud tuumasõja ohule.
„See tekitab vastasele uue keerulise olukorra, lisades veel ühe tasandi, mida venelased peavad arvesse võtma,” sõnas Macroni strateegiliste küsimuste nõunik Xavier Chatel hiljutisel julgeolekukonverentsil Varssavis. Samuti annab see projekt Prantsusmaale „uusi võimalusi oma tuumajõudude hajutamiseks tuumaeskalatsiooni korral”.
Alates sellest, kui Macron kava märtsis esimest korda avalikustas, on Prantsusmaa algatusega liitunud kümme Euroopa riiki – sealhulgas Ühendkuningriik, Saksamaa, Poola ja Põhjamaad –, kusjuures nende kaasatuse tase on erinev. Euroopa ametnike sõnul võib uus turvalise side, varajase hoiatamise ja luureandmete vahetamise süsteem aidata kaasa ka tavarelvastusel põhinevale kaitsele, juhul kui USA ei peaks suutma oma NATO liitlasi kaitsta.
„Elame geopoliitiliselt pingelisemal ajal ja Prantsusmaal on olemas vastav strateegiline võimekus,” sõnas Norra välisminister Espen Barth Eide. Ta märkis, et Prantsusmaa plaan „ei asenda midagi. See täiendab juba olemasolevaid tuumagarantiisid”, mis tulenevad USA tuumavihmavarjust.
Prantsusmaa tuumadoktriin näeb tuumarelvade kasutamist ette olukorras, kus kaalul on riigi „elulised huvid”. Märtsis uut poliitikat tutvustavas kõnes rõhutas Macron taas, et need elulised huvid ei piirdu Prantsusmaa riigipiiridega, vaid neil on ka Euroopa mõõde.
„Kas saame eeldada, et meie lähimate partnerite ellujäämine võib sattuda ohtu, ilma et see puudutaks meie endi elulisi huve?” küsis Macron.
Macron teatas ühtlasi, et Prantsusmaa – kelle käsutuses on hinnanguliselt ligikaudu 290 tegevvalmis tuumalõhkepead, mis moodustab vaid murdosa USA või Venemaa tuumaarsenalist – alustab esimest korda aastakümnete jooksul taas tuumarelvade tootmist ega avalda edaspidi enam teavet oma tuumaarsenali suuruse kohta.
Pariis on jätnud oma „eluliste huvide” täpse geograafilise ulatuse teadlikult ebamääraseks ega ole liitlastele kunagi andnud ühemõttelist garantiid. Siiski annavad riigid, keda Prantsusmaa on oma „tuumaklubisse” kutsunud, teatud vihjeid.
Praeguse seisuga kuuluvad sellesse rühma kümme riiki: Ühendkuningriik, Saksamaa, Holland, Belgia, Poola, Kreeka, Soome, Norra, Rootsi ja Taani. Kolm Balti riiki, mis on Venemaa suhtes kõige haavatavamad, ei ole kaasatud. Itaalia on liitumisest keeldunud.
„Meil ei ole rahuajal kavas paigutada Soome pinnale tuumarelvi. Küll aga on meil plaanis tekitada Venemaa jaoks strateegiline dilemma,” sõnas Soome president Alexander Stubb. „Pidasime meie julgeoleku seisukohast kasulikuks saada teavet ja olla protsessi kaasatud. Me ei tea, kuhu see välja viib; tõenäoliselt on tegemist 10–15-aastase protsessiga.”
Prantsusmaa arendas president Charles de Gaulle’i juhtimisel 1960. aastatel välja oma täiesti suveräänsed tuumajõud, mis tegutsevad väljaspool NATO-t. Prantsusmaa ei osale NATO tuumakavandamise rühmas, mis ühendab USA-d, Euroopa teist tuumariiki Ühendkuningriiki ning ülejäänud alliansi liikmesriike.
USA-l on mitme Euroopa riigiga eraldi tuumarelvade jagamise programm, mis näeb ette taktikaliste tuumarelvade paigutamist liitlasriikide lennukitele. Nende kasutamiseks on vajalik nii vastava liitlasriigi kui ka Washingtoni nõusolek. Erinevalt Prantsusmaa omast tugineb Briti tuumaheidutus Ameerikas toodetud platvormidele ja allub NATO käsuliinile.
Kahtlused, kas USA riskiks liitlase nimel tuumasõjaga, pole midagi uut. Need olid peamiseks põhjuseks, miks de Gaulle – kes 1961. aastal president John F. Kennedy’lt küsides, kas too ohverdaks Pariisi päästmiseks New Yorgi, vastust ei saanudki – üldse iseseisvat heidutusvõimet taotlema hakkas. Nüüd on need kahtlused aga süvenenud, kuna president Trump on asunud Putini Venemaaga lähedasemaid suhteid looma, sõlmides energeetikatehinguid ja avaldades survet Ukrainale.
Prantsuse ametnikud väidavad, et Prantsusmaa heidutusvõime on usaldusväärsem, sest Euroopa liitlaste julgeolek on nende jaoks palju otsesema tähtsusega kui Washingtoni jaoks.
„Prantsusmaa ja USA vahel on üks erinevus: me jagame sama geograafilist ruumi, oleme lahutamatu osa samast mandrist ning meil on naabritega laiemas mõttes majanduslik ja sotsioloogiline järjepidevus,” sõnas Macroni nõunik Chatel Varssavi julgeolekukonverentsil.
See ei tähenda, et Prantsusmaa naabrid saaksid otsustusprotsessis kaasa rääkida. „Prantslased lasevad meil oma tuumaheidutuses osaleda täpselt sama palju kui ameeriklased,” viskas nalja ühe teise projektis osaleva Euroopa riigi valitsusminister.
Asjaolu, et Prantsusmaa säilitab oma tuumajõudude üle täieliku kontrolli, on osa teadlikust strateegiast. Selle eesmärk on muuta „eesliini heidutuse” kontseptsioon vastuvõetavaks kogu Prantsusmaa poliitilisel maastikul – sealhulgas Marine Le Peni juhitud paremäärmuslikule erakonnale Rassemblement National (Rahvusrinne), mis on arvamusküsitluste kohaselt järgmisel kevadel toimuvate presidendivalimiste favoriit.
Le Peni partei on kaudselt toetanud „eesliini heidutuse” algatust. Kuid mõned analüütikud hoiatavad, et Le Peni presidentuur õõnestaks tõenäoliselt selle atraktiivsust Euroopas, arvestades tema varasemaid sooje suhteid Putiniga ja partei üldist skepsist Euroopa kohustuste suhtes.
„Probleem on selles, et RN-i president tähendaks usaldusväärsuse kaotust mõlemas valdkonnas – nii Venemaa heidutuse kui ka liitlaste rahustamise osas,” ütles Pariisi Strateegiliste Uuringute Fondi direktori asetäitja, Prantsuse tuumapoliitika ekspert Bruno Tertrais.
Üks Euroopa kõrge kaitseametnik partnerriigis nõustus, öeldes, et Prantsusmaaga partnerluse kavatsus, fookus ja ulatus satuvad uue ohu alla – nii Pariisis kui ka liitlaste seas –, kui Le Pen võimule peaks tulema.
Praegu on Prantsusmaa loonud 10 eraldi juhtrühma „eesliini heidutuse” partneritega ja peab läbirääkimisi kahepoolselt, mitte ei koonda neid kõiki ühte tuumaklubisse.
Praktikas tähendab see, et Euroopa partnerriikide kaitseametnikud helistavad pidevalt üksteisele, et vahetada kogemusi Prantsusmaa poolt öeldu kohta, ütlevad kõrgemad kaitseametnikud.
„Kas see on parem kui mitte midagi? Tõenäoliselt. Kuid see ei ole – ega seda ei tohiks käsitleda – USA laiendatud heidutuse asendajana. Ja prantslased on ka ise selles osas väga selged,” ütles Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) tuumajulgeoleku ja politoloogia professor Vipin Narang, kes vastutas Bideni administratsiooni ajal Pentagonis tuumapoliitika eest. „Asjaolu, et see on vajalik, teeb mulle kui endisele Ameerika ametnikule haiget. Kuid prantslased on läbinud pika arengutee.”
Kuigi USA-l on palju suurem strateegiline tuumaarsenal, valitseb Pariisis ja paljudes teistes Euroopa pealinnades veendumus, et Ameerika strateegilised võimekused on mõeldud USA enda territooriumi kaitsmiseks ning et Euroopa tegelik „tuumavari” koosneb parimal juhul vaid pommidest, mis on osa NATO tuumajagamisprogrammist. USA säilitab teadlikult ebamäärasuse selle osas, kuidas ta täpselt reageeriks.
Need B-61 tüüpi vabalt langevad tuumapommid – mis töötati välja 1960. aastatel eesmärgiga peatada Ida-Saksamaalt pealetungivad Nõukogude tankidiviisid – on tänapäevases sõjapidamises muutunud vananenuks. Arvestades Venemaa õhutõrje arengut, kujutavad need Venemaa territooriumile vaid piiratud ohtu.
Seevastu Prantsusmaa tiibraketid ASMP-A, mida saab välja tulistada hävitajatelt Rafale, on mõeldud löökide andmiseks Venemaa suurimatele linnadele. Neil on suur tõenäosus sihtmärgini jõuda, mis loob sõjaväelaste ja analüütikute sõnul hoopis teistsuguse taseme heidutuse.
„Pole selge, kas venelasi veenab see, et prantslased riskiksid näiteks Varssavi pärast kättemaksulöögiga Pariisi vastu. Kuid venelased jälgivad seda kindlasti tähelepanelikult,” ütles Pariisi Sciences Po ülikooli Venemaa ja tuumaküsimuste ekspert Nicole Grajewski.
Grajewski lisas, et Prantsusmaa tuumadoktriini ja tuumaarsenali olemus muudab need Venemaa jaoks teatud mõttes ohtlikumaks kui USA juhitud NATO laiendatud heidutus. „B-61 pommid ei ole mõeldud sõjapidamiseks, need on pigem vahendid poliitilise kindlustunde andmiseks,” sõnas ta. „Prantsusmaa tuumaarsenal seevastu suudab Venemaani ulatuda.”
