President Emmanuel Macron, kellele pandi kümmekond aastat tagasi suuri lootusi, et ära hoida äärmusparempoolsete võimule tulek, on hoopis sillutanud tee nende võimule tulekuks. Ta on poliitikas haledalt läbi kukkunud.

Juba varem oli märke sellest, et Emmanuel Macron ei ole olukorraga päriselt kursis või ei ole sellele piisavalt pühendunud. Kui tuhanded kooliõpilased tulid kuu alguses tänavatele, et protesteerida hariduse rahastamise kärbete vastu, otsustas Prantsusmaa president veeta päeva sõjalaeval Bretagne’i ranniku lähedal. Nagu meedia kirjutas, jälgis Macron uue ballistilise raketi väljalaskmist Prantsuse tuumaallveelaevalt, jättes peaministri ülesandeks veenda prantslasi, et valitsus kontrollib kriisi, vahendab New York Times.

Seejärel olukord halvenes. Kui Macron pühapäeval lõpuks avalikult sõna võttis, olid õpilasprotestid paisunud ulatuslikeks ja vägivaldseteks rahutusteks, milles osales palju rohkem inimesi. Rahvahulgad purustasid aknaid, süütasid autosid, rüüstasid poode ja lõhkusid avalikke hooneid – muu hulgas sai peaaegu täielikult hävitatud ajalooline raekoda Limoges’i linnas.

Nii valitsuse suutmatust rahutusi ette näha kui ka selle reaktsiooni neile on kritiseeritud kogu poliitilisel maastikul. Juba enne vägivallapuhangut oli Macroni toetusreiting äärmiselt madal – vaid 15 protsenti. Madalamale on raske langeda.

See kõik on kaugel 2017. aastast, mil ta 39-aastaselt ametisse astus – värske ja enesekindel, lubades ulatuslikke majandusreforme, et päästa Prantsusmaa majandusseisakust, paremäärmusluse tõusust ja, mis võib-olla kõige olulisem, levinud tundest, et Prantsusmaa ei ole enam toimiv ühiskond.

See ei ole andnud tulemusi.

Macron, endine investeerimispankur, kes oli vasaktsentristlikus valitsuses majandusminister, võitis Le Peni 2017. aastal, esitledes end ei vasak- ega parempoolsena. Ta lubas ühendada raevukalt lõhenenud riigi ja tagada, et Prantsuse valijatel „ei oleks enam kunagi põhjust ekstremismi poolt hääletada”.

Ta kandideeris ka julgelt vabaturu platvormil: muuta ettevõtetele Prantsusmaale investeerimine lihtsamaks ja odavamaks. Et luua töökohti ja majanduskasvu. Nii võidetakse tagasi valijad äärmusparempoolsetelt, väideti.

Viimase üheksa aasta jooksul on Macron kärpinud ettevõtte tulumaksu ja tööjõumaksu ning kaotanud varandusmaksu. Kuid miski sellest pole majanduskasvu märkimisväärselt edendanud ega vähendanud Prantsusmaa paisuvat võlga.

Maksukärped lähevad Prantsuse riigikassale maksma kümneid miljardeid eurosid aastas. Võlataset – mis pole kunagi madal olnud – peetakse nüüd laialdaselt jätkusuutmatuks. Prantsuse maksumaksjad võivad järgmisel aastal oma riigivõla intressidele rohkem kulutada kui kaitsele ja haridusele. Praegu valitseb laialt levinud süsteemse kriisi ja sotsiaalse ebaõigluse tunne.

Paljud neist probleemidest tekkisid enne Macroni ja neid süvendasid sündmused, mis olid tema kontrolli alt väljas, näiteks pandeemia. Kuid just selle taustal muutusid selle nädalavahetuse protestid aastate halvimateks rahutusteks.

Tänavaprotestid on osa Prantsusmaa poliitilisest kultuurist. Kuid laupäevane rahutus, mis algas pärast seda, kui pool miljonit inimest marssis tõusva elukalliduse ja halvenevate koolitingimuste vastu, oli enneolematu.

Õpilaste ja ametiühingute liikmete ulatuslikud protestid tegid selgeks, et peaaegu 10 aastat Emmanuel Macroni valitsemist ei ole Prantsusmaa probleeme lahendanud. Ja järgnenud vägivald ja rüüstamine, mille käigus mässajad kahjustasid hinnanguliselt 3000 ettevõtet koos mitmete Prantsuse riigi sümbolitega, võivad mõned valijad muuta altimaks hääletama Le Peni presidendiameti poolt, mida Macron oli lubanud ära hoida.

Juba enne seda nädalavahetust oli Le Pen järgmise aasta presidendivalimiste soosik. Kuid pärast vägivallapuhangut ei kaotanud tema erakond Rahvusrinne (Rassemblement National) aega.

Samal ajal kui Macroni valitsus ja äärmusvasakpoolsed üksteist rahutuste eest süüdistasid, lülitus Le Peni meeskond otsekohe valimiskampaania režiimile.

„Inimesed peavad nüüd ärkama,” ütles Rahvusrinde esimees Jordan Bardella. „Nad peavad tegema õiged poliitilised valikud; meie oleme igal juhul valmis riigis korra taastama.”

Pühapäeva õhtul avaldas Le Pen videopöördumise, milles kirjeldas Prantsusmaad kui lõhestatud riiki. Ta istus puidust laua taga, selja taga Prantsusmaa lipp ja käed kokku pandud –  see pilt meenutas kedagi, kes ootab juba presidendiametisse asumist.

Macroni suhteline noorus ja innustav retoorika andsid omal ajal põhjust võrdlusteks Barack Obamaga, kelle lootusesõnumit ta püüdis jäljendada. Kuid sarnaselt Obamale tekitasid Macroni kuulumine eliiti ja intellektuaalne hoiak paljudes valijates tunde, et ta on rahvast võõrandunud.

Nüüd näib, et Macroni pärand kujuneb hoopis teistsuguseks, kui ta oli kavandanud – ja sarnaselt Obama pärandile sõltub ka see sellest, kes asub ametisse pärast tema lahkumist.

Vous avez vu hier nos villes, nos rues, notre pays, malmenés, maltraités, mis à sac.

Nous vivons une crise profonde de confiance, d’autorité qui fait peser une menace sur la démocratie. Le constat doit nous alerter : notre pays est pris en étau, voire en otage, entre la violence et l’impuissance.

— Marine Le Pen (@MLP_officiel) October 18, 2026