Kahetoalise korteri üürimine Vantaal kolmele välismaalasest mehele üheks aastaks arenes värvikaks vaidluseks. Kui majahaldur korterit külastas, hämmastas teda voodite suur arv – selgus, et elanike arv oli kasvanud neljateistkümneni. Omanikfirma Sato-Asunnot lõpetas üürilepingu ja elanikud tõsteti välja. Mees, kes oli üürilepingule alla kirjutanud, sai lõpuks kohtult kopsaka arve.
Suur elanike arv avastati juhuslikult kaks aastat tagasi, kui majahaldur külastas korterit hooldustööde tegemiseks, vahendab Ilta-Sanomat.
Sato-Asunnot hankis Digitaal- ja rahvastikuandmete ametist rahvastikuregistri väljavõtte, millest selgus, et ühe aasta jooksul oli korteris elanud 15 erinevat isikut. Samal ajal oli sellel aadressil ametlikult registreeritud 14 meest vanuses 22–43 eluaastat. Sinna toimetati ka neile meestele adresseeritud posti.
Korteri üürilepingu oli sõlminud 1981. aastal sündinud mees. Kuigi lepingus oli märgitud, et korteris elab kolm inimest, oli tegelik elanike arv viis korda suurem.
53-ruutmeetrise kahetoalise korteri üür oli 879 eurot, millele lisandus veetasu 25 eurot iga elaniku kohta. Kuna korteris elas 14 inimest, jäi suurema osa elanike puhul veetasu arvestamata.
Pärast ebaseadusliku tegevuse avastamist lõpetas omanik kaks aastat tagasi üürilepingu ja algatas väljatõstmise. Omanik nõudis üürnikult sisse ligi 5000 eurot, mis hõlmas õigusabikulusid, tasumata üüri ja sissenõudmiskulusid.
Seejärel pöördus üürnik Ida-Uusimaa esimese astme kohtusse, taotledes tagaseljaotsuse tühistamist.
Kohtus nõudis üürnik peaaegu kõigi firma Sato-Asunnot hüvitisnõuete rahuldamata jätmist. Ta eitas allüürisuhete sõlmimist ja väitis, et korteris elas vaid kolm inimest.
Üürnik ei eitanud suure hulga voodite olemasolu, kuid ei andnud nende kohta mingit selgitust. Üürniku vastuväited olid osaliselt edukad ning ta vabastati osast hüvitisnõude tasumisest.
Kostja väitel kasutati teda ära, ta väitis, et isikud olid end elanikena registreerinud, kuigi nad tegelikult korteris ei elanud.
Ta teatas, et on võtnud ühendust Digitaal- ja rahvastikuandmete ametiga ning taotlenud korterisse elanikena registreeritud nelja isiku andmete kustutamist.
Digitaal- ja rahvastikuandmete ameti esitatud teabe põhjal tuvastas esimese astme kohus, et korterit kasutas korraga koguni 14 meest, seetõttu ei pidanud kohus põhjendatuks arvestada veetasu vaid kolme isiku eest.
Üürnik otsustas ütlusi mitte anda. Kohtuotsusest ei selgu, miks elas korteris suur rühm mehi, millega nad tegelesid või kust nad enne Helsingi piirkonda saabumist pärit olid. Perekonnanimede põhjal otsustades olid mehed tõenäoliselt pärit Kesk-Aasiast.
Sato-Asunnot esitas oma hinnangu selle kohta, miks suur rühm mehi oli koondunud väikesesse korterisse. Ettevõtte sõnul on selline praktika – vähemalt tööstus- ja ehitussektoris – levinud, kuna Soomes elavatel isikutel on õigus teatud sotsiaaltoetustele. Sato-Asunnot märkis veel, et registreeritud isikud olid sarnases tööeas, neil olid slaavi päritolu perekonnanimed ja nad tundsid üksteist.
Pärast täiendavate elanike avastamist esitas Sato-Asunnot veetasu arve, võttes aluseks maksimaalselt 11 elanikku – kuigi esimese astme kohtu hinnangul oleks ettevõte võinud tasu nõuda koguni 14 isiku eest.
Seejärel liikus asi edasi Helsingi ringkonnakohtusse. Sato-Asunnot avaldas rahulolematust, kuna esimese astme kohus otsustas, et kumbki pool peab kandma oma õigusabikulud ise.
Ringkonnakohtu hinnangul seisnes vaidluse tuum selles, et ruumides viibis suur hulk inimesi, ning märkimisväärne osa firma Sato-Asunnot õigusabikuludest tekkis just selle asjaolu tuvastamisega seoses.
Ringkonnakohus kohustas üürnikku tasuma ettevõttele Sato-Asunnot kohtukulusid kokku ligikaudu 3600 eurot. Suurem osa sellest summast on seotud maakohtus toimunud menetlusega, 1500 eurot aga ringkonnakohtus toimunud menetlusega. Riik kattis 1200 eurot üürniku kohtukuludest, mis tekkisid ringkonnakohtus toimunud menetluse käigus. Kuna üürnik oli korterist välja kolinud enne ringkonnakohtu otsuse tegemist, oli Sato-Asunnot oma väljatõstmisnõude tagasi võtnud.
Arvestades ka veetasude suurenemist, kujunes vaidluse tulemusena üürniku jaoks kogukuluks ligikaudu 6500 eurot. Ringkonnakohus tegi asjas otsuse läinud nädalal.
