29. augustil kohtus Vladimir Putin Moskva ülikoolis töötajate ja üliõpilastega ning märkis, et mõõkvaalad toituvad jääkarudest. „Selline on toiduahel,” nentis Venemaa president. „Lastele tuleks seda õpetada, et nad mõistaksid, millises maailmas me elame ja miks me viime läbi erioperatsiooni” – nii nimetab ta Venemaa sõda Ukraina vastu.
See väide oli fantaasiarikas: pole teada ühtegi juhtumit, kus mõõkvaal oleks jääkaru söönud. Ometi andis see aimu Putini röövellikust maailmavaatest. Viimasel ajal on NATO riigid üha enam mures selle pärast, millises suunas tema mõtted liiguvad. Venemaa armee on aastaid olnud suures osas paigalseisus, kaotades iga kuu kümneid tuhandeid mehi hukkunute või raskelt haavatutena. Sõda on muutunud laastavaks drooni- ja raketirünnakute heitluseks, mis – olles küll hävitav Ukrainale – tekitab märgatavat kahju ka Venemaale. Putin ei näita aga mingeid märke taganemisest. Kardetakse, et ta võib püüda pääseda olukorrast, mida venelased nimetavad tupikuks, samamoodi nagu varemgi: leides uue viisi konflikti eskaleerimiseks, vahendab Economist.
Lääne ärevuse märke on näha kõikjal. 25. augustil lendas USA Luure Keskagentuuri (CIA) direktor John Ratcliffe ootamatult Moskvasse. Arvamused selle kohta, mis oli visiidi eesmärk, lähevad lahku: kas ta läks hoiatama Vladimir Putinit NATO riikide ründamise eest või esitama sünget hinnangut Venemaa väljavaadetele ja veenma teda läbirääkimistele asuma. Kolm päeva hiljem palus Soome Rootsilt lennukite ja sõjalaevade abi, et jälgida piiri Venemaaga ja tuvastada võimalikke rikkumisi. Saksamaa valmistub avalikult süüdistama Venemaad 4. augustil Leipzigi lennujaamas toimunud droonirünnakus ning kehtestab tõenäoliselt uusi sanktsioone. Rumeenia teatas, et hävitas 20. augustil Venemaa meredrooni, mis oli suunatud riigi vetes asuvale puurimisplatvormile. Slovakkia hoidis 25. augustil ära droonitehase vastu suunatud süütamiskatse.
Samal ajal on Putin murdnud pika vaikuse seoses Ukraina üha edukamate droonirünnakutega Venemaa naftatöötlemistehastele ja logistikakeskustele, sealhulgas Venemaa suurimale e-jaemüüjale Wildberries kuuluvatele ladudele. 22. augustil peetud kõnes süüdistas ta Ukrainat „Pandora laeka” avamises ja lubas vastulööki „teie majanduse kõige tundlikumatele sektoritele”. Varem samal päeval Kremli partei Ühtne Venemaa ees esinedes lükkas ta tagasi igasuguse mõtte sõja lõpetamisest. „Sõjaline erioperatsioon jätkub,” kinnitas ta. „Me liigume ainult edasi.”
Kremlile lähedalseisvad allikad väidavad, et pärast mitu nädalat kestnud suvist kaalumist näib ta olevat otsustanud konflikti eskaleerida. Putini pikaajaline kaastöötaja märgib, et president pidas Ratcliffe’i visiiti tõenäoliselt märgiks Ameerika nõrkusest. Allika sõnul tõlgendas president samamoodi ka Joe Bideni CIA direktori Bill Burnsi 2021. aasta novembris toimunud visiiti Moskvasse, mille eesmärk oli hoiatada teda Ukraina ründamise eest – ometi alustas ta sissetungi vaid kolm kuud hiljem.
Keegi ei tea, mis Putini peas tegelikult toimub. Kuid tema põhjused sõja eskaleerimiseks – nagu ka algne otsus sissetung ette võtta – tulenevad sisemistest kaalutlustest. Tema peamine eesmärk on alati olnud säilitada oma võim ja lõppkokkuvõttes ka oma elu.
Üks Kremli murekohti on avalikkuse vaikiva sõjatoetuse hääbumine. Ukraina droonide sügavad löögid naftatöötlemistehastele ja e-kaubanduse ettevõtetele ning julgeolekuteenistuste kehtestatud internetipiirangud on purustanud illusiooni normaalsest elust. Sõltumatu küsitlusfirma Levada Keskus andmetel peab 57% venelastest olukorda pingeliseks; vastajad toovad põhjustena välja sõja, hukkunute arvu, mobilisatsiooni, droonirünnakud ja tulevikuperspektiivi puudumise. Usaldus telepropaganda vastu väheneb ning noored postitavad sotsiaalmeedias üleskutseid sõja lõpetamiseks. Putini toetusreiting on langustrendis.
Eliidi seas valitseb veelgi süngem meeleolu. Ühe asjassepühendatu sõnul ei ole suurim probleem mitte niivõrd majandus või sõjalise edu puudumine, vaid sõja tõttu raisatud aeg: sõltumata lõpptulemusest on ligi viis aastat kestnud sõda läbikukkumine. Üha enam levib tunne, et „tsaar on alasti”, ütleb teine eliidi esindaja. Ükski Venemaa majanduslik või poliitiline probleem ei ole Putinile saatuslik: tal on jätkamiseks vajalikud majandusressursid ja repressiivaparaat olemas. Kuid oluline on see, kuidas asju tajutakse.
Putin võib küll oma eesmärke väljendada geopoliitilises kõnepruugis, kuid tegelikult juhindub ta oma režiimi kriminaalsest loogikast: mitte kunagi ei tohi näidata nõrkust. Venemaa süsteem talub hästi vägivalda, kuid ei andesta ebaõnnestumist. Tõenäoliselt usub ta, et sõja lõpetamine ilma isegi miinimumeesmärki – kogu Ukraina idapoolse Donbassi piirkonna hõivamist – saavutamata seaks ta füüsilisse ohtu. („Nad poovad mu üles,” ütles ta sõja ajal ühel hetkel oma lähikondlastele, nagu väidab üks asjassepühendatu.)
Samas ei ole sõja jätkamine praegusel kujul lahendus. „Inertsist tingitud stsenaariumid on Kremlile ebasoodsad,” nendib üks Venemaa eliidi esindaja: need lihtsalt kulutavad majandusressursse ja raiskavad poliitilist kapitali.
Kõik see võib eskalatsiooni atraktiivsena hoida. Pole aga selge, mida see endaga kaasa toob. Venemaa tõenäoliselt intensiivistab hübriidsõda ja sabotaaži Ukraina liitlaste vastu ning sihib Euroopast Ukrainasse suunduvaid varustusteid. Lääne luureagentuurid muretsevad, et Venemaa võib sihikule võtta Euroopa tehased, mis toodavad Ukraina sõjategevuseks materjali. Kuid nad arvavad, et Putin ei soovi otsest sõjalist vastasseisu NATO-ga.
Ukraina sees tähendab eskalatsioon suures osas Venemaa tegutsemise intensiivistamist. 30. augustil teatas Venemaa kaitseministeerium, et valmistub ette ulatuslikuks rünnakuks Ukraina energiainfrastruktuurile. Kuid Ukraina ootab juba selliseid rünnakuid osana Venemaa täieulatuslikust pealetungist, mis murrab sel talvel tema tahte. Mis puutub maaväkke, siis Venemaa allikate sõnul on Putin pühendunud 300 000–400 000 mehe lisamisele hakklihamasinasse. Ta ei pea uut mobilisatsioonilainet välja kuulutama: ta ei peatanud kunagi oma esialgset mobilisatsioonikäsku. Tõenäoliselt värvatakse lisamehi piirkondlike valitsuste sunduse abil, et hoida poliitiline rahulolematus lokaliseeritud. Võimud katsetavad juba uut värbamissüsteemi Pensas, Moskvast 750 km kagus asuvas piirkonnas.
Putin võib samuti intensiivistada väidetavate sisevaenlaste represseerimist, mitte sellepärast, et need kujutaksid endast ohtu tema võimule, vaid seetõttu, et ta peab näitama jõudu. Miski sellest ei lahenda ühtegi Venemaa probleemi. See tõenäoliselt ainult suurendab rahva kannatusi ja aitab kaasa ebastabiilsusele nii riigi sees kui ka väljaspool.
