Alates president Trumpi naasmisest ametisse on Ameerika liitlased muretsenud Washingtoni kavatsuste pärast. Nüüd, mil ebaselge tulemusega sõda Iraaniga on ammendanud USA relvavarud ja paljastanud Ameerika sõjalise jõu piirid, tuntakse muret Ameerika tegeliku suutlikkuse pärast.

Kas Ameerika suudab oma sõpru veel kaitsta, kui ta seda soovib? küsitakse väljaandes Wall Street Journal.

Liitlaste – aga ka vastaste – pealinnades küsitakse, kas tööstuse allakäik, strateegiline ebakindlus ja poliitiline teovõimetus on nõrgestanud USA-d sedavõrd, et riik ei suuda enam otsustavat jõudu rakendada mitmel rindel toimuvas konfliktis, mis võib hõlmata Euroopat, Lähis-Ida ja Aasiat. Seda muret jagavad paljud ka Washingtonis.

„Kui räägime heidutusest, siis see taandub suutlikkusele ja usaldusväärsusele,” ütles Atlantic Councili vanemteadur, strateeg Matthew Kroenig, kes töötas kaitseministeeriumis Pentagonis Trumpi esimese ametiaja ajal. „Varem oli küsimus usaldusväärsuses – kas USA tõesti teeb seda? Kuid suutlikkus on selle võrrandi oluline osa. Ja arvestades teateid USA laskemoona kulutamise kohta, on igati loogiline, et vastased eeldavad, et USA suutlikkus on praegu väiksem kui mõne kuu või aasta eest.”

Trumpi otsus vähendada sõjalisi õppusi Lõuna-Koreaga ning kirjeldada Põhja-Korea diktatuuri kui „ohtu mitte kujutavat ja lugupidavat” – seda ajal, mil Pyongyang saadab Venemaaga sõlmitud liidu raames ballistilisi rakette ja vägesid Euroopasse – on järjekordne samm, mis on tekitanud kahtlusi Ameerika vastupidavuses ja suutlikkuses pikaajaliselt tegutseda.

Lähenemiskatsed Pyongyangile toimusid paralleelselt kuudepikkuse püüdlusega Hiinale järele anda – sealhulgas peatati 14 miljardi dollari väärtuses USA relvamüük Taiwanile, mis kujutas endast kannapööret võrreldes Trumpi esimese ametiaja prioriteetidega. Samal ajal on olulised USA sõjalised ressursid – alates raketitõrjesüsteemidest kuni ainsa Vaiksel ookeanil viibiva lennukikandjani – Aasiast Lähis-Ida kriisi lahendamiseks minema viidud.

Kuigi avalikult rõhutatakse pühendumust NATO alliansile, väljendavad Euroopa ametnikud omavahelistes vestlustes üha sagedamini kahtlust, kas Trumpi juhitud Ameerika neid Venemaa rünnaku korral ikka aitaks. „Mitteametlikult teame me kõik, et nad ei riski oma julgeolekuga Balti riikide ega isegi Saksamaa pärast,” ütles erukolonel Roderich Kiesewetter, kes on Saksamaa valitsuspartei saadik. „Ameerika tuumakaitsevari on kadunud.”

Kasvav tunne Ameerika – ja kogu Lääne – haavatavusest võib ahvatleda autokraatlikke vastaseid, eriti Venemaa liidrit Vladimir Putinit, hoiatas endine Saksamaa kaitseministeeriumi kõrge ametnik Nico Lange, kes juhib praegu mõttekoda Iris. „Iraan alandab USA-d üha enam kõigi silme all, samal ajal kui USA tekitab ebakindlust oma pühendumuses Euroopa julgeolekule ning eurooplased ei näita üles mingit tahet Venemaad heidutada,” ütles ta. „See kõik loob Putini jaoks olukorra, mis on äärmiselt ohtlik.”

Valge Maja on lükanud ümber teated relvade nappusest, mille on põhjustanud sõda Iraaniga. „USA sõjaväel on enam kui piisavalt laskemoona ja varusid president Trumpi kõigi strateegiliste eesmärkide täitmiseks ja enamakski veel – operatsioon „Epic Fury” on näidanud, mis juhtub, kui minnakse vastuollu Ameerika Ühendriikidega,” ütles pressiesindaja asetäitja Anna Kelly. „Sellest hoolimata on president kutsunud meie kaitsetööstusettevõtteid üles pidevalt tootma rohkem USA-s valmistatud relvi, mis on maailma parimad.”

Sõjandusanalüütikud aga hindavad, et mõnes kriitilises kategoorias on varud ohtlikult vähenenud ja nende taastamine võtab aastaid. Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Keskus (CSIS) on hinnanud, et USA on juba ära kasutanud poole oma sõjaeelsetest tõrjerakettide (nagu Patriot ja THAAD) varudest ning kolmandiku Tomahawk- ja JASSM-tüüpi kaugmaarakettide arsenalist.

Sellel on otsesed tagajärjed, mis ulatuvad Iraanist kaugemale. Välissuhete Nõukogu (Council on Foreign Relations) ekspertuuringus, mis avaldati sel kuul, öeldakse, et „USA relvaarsenal on ammendumas ja sellel puudub võimekus heidutada Hiina rünnakut Taiwani vastu”. Uuringus lisatakse, et Washington peab viivitamatult viima täppisjuhitavate rakettide masstootmise sõjaaegsele režiimile, sest „konflikti alguseni ootamine jääb hiljaks”.

Kui Pentagonilt nende arvutuste kohta aru päriti, vastati sealt pressiesindaja Sean Parnelli avaldusega. „Väited USA laskemoona nappusest on valed,” seisis selles. „Ameerika sõjavägi on endiselt maailma võimsaim lahingujõud. Meil ​​on olemas kõik vajalik, et anda löök presidendi valitud ajal ja kohas.”

Washingtonis asuva Stimsoni keskuse Hiina programmi juht Yun Sun märkis, et USA eitav hoiak rakettide nappuse suhtes ei ole üllatav. „Ameerika ei tunnista kunagi, et meil pole piisavalt laskemoona. Ta väidab, et suudab teha mitut asja korraga,” ütles ta. „Kuid heidutus sõltub sellest, kuidas olukorda tajutakse. Mis saab siis, kui Taiwanile tundub, et teil pole suutlikkust ega tahet teda kaitsta ning et parim valik on alluda Hiina survele ja alustada läbirääkimisi taasühinemise üle?”

Austraalias asuva Lowy instituudi tegevdirektor Michael Fullilove ütles, et Hiinal ja teistel võimalikel vastastel oleks rumal püüda sellest puudujäägist sõjalist kasu lõigata. Tema sõnul on Ameerika endiselt maailma juhtiv suurvõim, kellel on taastumiseks vajalik rahaline, tehnoloogiline, kultuuriline ja demograafiline jõud.

„Kui räägitakse Ameerika nõrkusest, siis tasub meeles pidada, et Vladimir Putin sooviks väga olla sama nõrk kui Ameerika. Ka Xi Jinping sooviks, et Hiina oleks sama nõrk kui Ameerika,” ütles ta. „Ma ei taha asju liiga roosiliselt näha, kuid kui ma olukorda täpsemalt vaatan, näen ma pigem Ameerika tugevust kui nõrkust.”

Erinevalt Euroopast, kus kaitsevaldkonna ametnikud kardavad üha enam, et Putin võib sõja Ukrainast kaugemale viia, ei näe Aasia ametnikud ja analüütikud lähiajal ette täiemahulist sõda.

„Loomulikult tuntakse muret, kuid laskemoonavarud taastatakse. Samas on tõenäosus suure konflikti puhkemiseks Ida-Aasias praegu väga väike,” ütles Singapuri poliitikaanalüütik Bilahari Kausikan, kes on olnud selle saarriigi suursaadik ÜRO juures. „Hiinlastel on esmalt lahendada tohutult siseriiklikke probleeme ning eriti Taiwani küsimuses ei ole nad riskijad. Ükski osapool ei pea suurt konflikti vältimatuks üheski Aasia võimalikest pingekolletest.”

Kõigis neis tegelikes ja võimalikesse konfliktides, millesse on kaasatud USA liitlased ja partnerid üle kogu maailma, on ballistiliste rakettide tõrjerakettide – eelkõige Patriot PAC-3 MSE – kriitiline nappus osutunud kogu vaba maailma ja selle partnerite Achilleuse kannaks.

Raketiohu tasakaalustamatuse üks osa on see, et autokraatiad – need, kes on tegelikult sõjas, nagu Venemaa ja Iraan, ja need, kes veel mitte, nagu Hiina – on oma kaitsetööstuse baasi juba sõjalisele alusele viinud ja saavutanud kiire kasvu.

Lääs elab rahuaja reeglite järgi, kus ettevõtete arvutused ja aktsionäride huvid on sageli tähtsamad kui riiklikud julgeolekuvajadused. „See on eksistentsiaalne probleem: meie vaenlased arvavad, et nad on sõjas, samal ajal kui meie teeskleme, et me ei ole,” ütles üks Euroopa kõrge kaitseametnik.

CSIS on hinnanud, et USA arsenalis on nüüd vaid 800 Patriot raketti. Vaatamata Ukraina kiirele tarbimisele ja mitmeaastastele mahajäämustele on tõrjerakettide tootjad seni saavutanud tootmises vaid tagasihoidliku kasvu. Lockheed Martin teatas, et tarnis eelmisel aastal 620 PAC-3 MSE raketii, mis on enam kui 20% rohkem kui aasta varem. Venemaa raketitootmine on seevastu alates 2022. aastast järsult kasvanud, hoolimata Lääne sanktsioonidest.

Sellel ebavõrdsusel on strateegilised tagajärjed. Ukraina on juba sisuliselt kaitsetu Venemaa ballistiliste rakettide vastu, kuna Trump lükkas tagasi Kiievi korduvad palved Patriotide lisamiseks. See omakorda on suurendanud Putini otsusekindlust sõda jätkata, kuna Venemaa loodab raketirünnakutele, mis hävitavad Ukraina energiainfrastruktuuri eeloleval talvel ja sunnivad Kiievi alistuma.

Pärsia lahes on sellised riigid nagu Saudi Araabia vastu seisnud USA täiemahulise kampaania jätkamisele Iraani vastu, kuna nende endi tõrjerakettide varud on liiga väikesed, et kaitsta elutähtsat infrastruktuuri Iraani uute raketirünnakute eest. Euroopa riigid, mis töötavad oma raketitõrjeprojektide kallal, on endiselt aastate kaugusel usaldusväärsest kaitsest Venemaa – või Iraani – rakettide vastu.

„Praegu valitseb oht ägedaks kriisiks erinevates piirkondades, mille on põhjustanud puudus rakettidest ja raketitõrjevõimekusest,” ütles John Bew, kes töötas aastatel 2019–2024 Briti peaministrite välispoliitika nõunikuna ja on nüüd Londoni King’s College’i sõjauuringute osakonna professor. „Loomulikult on sellel vahetu mõju Pärsia lahe piirkonnale, kuid üha enam mõistetakse seda kui suurt puudujääki Euroopa kaitses ning sellel võivad olla tõsised tagajärjed ka Aasias.”

Luureandmete kohaselt suudab ainuüksi Venemaa praegu toota kuus üle 100 ballistilise raketi ja sama palju tiibrakette. Vastaste telje – kuhu kuuluvad lisaks Venemaale ka Hiina, Põhja-Korea ja Iraan – ballistiliste rakettide kogutoodang ületab Lääne tõrjerakettide tootmismahtu mitmekordselt. (Olukorra teeb matemaatiliselt veelgi murettekitavamaks asjaolu, et ühe ballistilise raketi allatulistamiseks kulub tavaliselt kaks või isegi kolm tõrjeraketti.)

„Meie Läänes oleme teinud strateegilise planeerimisvea, jättes arvestamata toodetavate ballistiliste rakettide ja tõrjerakettide suhte,” ütles endine Saksa kaitseametnik Lange. „Meil on probleem ballistiliste rakettide tõrjesüsteemide tootmisega, kuid neil ei ole probleemi ballistiliste rakettide tootmisega – ei Venemaal, Hiinas ega Põhja-Koreas.”

Tehnoloogiliste muutuste tõttu on ballistilised raketid muutunud geopoliitilise surve avaldamise vahendiks. Varasemate põlvkondade ballistilised raketid olid nii kulukad ja ebatäpsed, et neid peeti kasulikuks peamiselt tuumakontekstis, kus sadade meetrite suurune kõrvalekalle sihtmärgist ei omanud tähtsust, kuna tuumarelva põhjustatud hävitustöö oli niikuinii ulatuslik. Kuni USA 2001. aasta 11. septembri rünnakute järel lepingust taganes, piiras külma sõja aegne kokkulepe rangelt ballistiliste rakettide tõrjevõimekust, et säilitada kahe suurriigi vahelist tasakaalu.

Nüüd on aga isegi keskmise suurusega võimud nagu Iraan arendanud välja täppisballistikarakettide võimekuse. Iraani raketid suutsid tekitada tõsist kahju USA sõjaväebaasidele Pärsia lahes ja Jordaanias, samuti energia- ja tööstussihtmärkidele Pärsia lahe riikides ja Iisraelis. Kuigi Iisraeli ja Ameerika pommitamised on Iraani raketijõude kahjustanud, pole neid veel täielikult maha surutud.

„Suure riikidevahelise sõja keskkonnas on isegi oluliselt nõrgematel vastastel piisavalt võimekust kahju tekitamiseks, piisavalt võimekust nende ballistiliste rakettide väljalaskmiseks. Ja isegi Ameerika Ühendriigid kogu oma finants- ja tööstusjõuga ei suuda struktuuriliselt sammu pidada,” ütles raketiekspert Fabian Hoffman, kes on Norra Kaitseuuringute Instituudi vanemteadur. „Ballistiline raketitõrje, nagu see algselt oli ette nähtud, on just selgunud kui midagi, mis praktikas nii ei tööta.”

Kaasaegsete ballistiliste rakettide tõrjumiseks mõeldud püüdurraketid kuuluvad kõige keerukamate ja kulukamate sõjaliste süsteemide hulka, mistõttu suudab neid toota vaid käputäis ettevõtteid kogu maailmas. See kujutab endast tohutut erinevust võrreldes paralleelselt toimuva revolutsiooniga droonisõjas: droonid ja nende tõrjumiseks kasutatavad süsteemid – sealhulgas õhutõrjedroonid – on märksa lihtsamad ja odavamad.

USA ja tema liitlased suunavad praegu sadu miljardeid dollareid raketikaitse- ja kaugmaarelvasüsteemide arendamisse. Pentagoni poolt eelmisel kuul Lockheed Martiniga sõlmitud 59 miljardi dollari suurune leping võimaldab kolmekordistada Patriot PAC-3 süsteemide tootmist 2030. aasta lõpuks. Samuti on Pentagon sõlminud Lockheed Martiniga seitsmeaastase ja 35 miljardit dollarit maksva lepingu THAAD-püüdurrakettide tootmise neljakordistamiseks. Mõlema lepingu täielik rahastamine on veel tagamata.

Selles, et raketikaitse puudujäägid tulid ilmsiks sõjas sellise suhteliselt nõrga vastasega nagu Iraan, peitub ka teatav positiivne külg, väitis Hudsoni Instituudi vanemteadur Ludovic Hood, kes töötas veel selle aasta alguseni USA välisministeeriumis kõrgetel ametikohtadel, tegeledes Ukraina ja Lähis-Ida küsimustega.

„See äratuskell oli vajalik. Viimastel aastakümnetel on lääneriikidel olnud väga lihtne lasta end eksitavasse turvatundesse uinutada,” ütles Hood. „Kuigi sõtta minek on ebameeldiv, võib see tegelikult toimida kasuliku tõukena, tagamaks meie valmisoleku millekski, mis on tulevikus strateegiliselt palju keerukam.”