Pikka aega Ukrainas võidelnud soomlane Antti oli vähem kui kuu aega tagasi Ida-Ukrainas Dnipropetrovski oblastis lahingmissioonil, kui ta miinile astus.
Käis põrgulikult vali pauk ja ma nägin kollast valguskera, kirjeldab Antti intervjuus Yle-le.
Järgmine mälestus on see, et ta lamas põõsas imelikus asendis ja verd voolas tal peast silmadesse.
Pühkisin verd silmadest ja esimene asi, mida märkasin, oli see, et mu käes oli tohutu auk, millest verd lendas, sõnas ta.
Hetk hiljem taipas Antti, et tema üks jalg oli plahvatanud.
Tema mitmeastmeline evakueerimine lahingutsoonist võttis aega üle kolme päeva. Surm oli lähedal.
Kolmandal ööl evakuatsioonipaigas oli mu teadvus juba nii nõrk ja valu oli muutunud nii tohutuks, et kaalusin, kas oleks lihtsam sellest välja tulla, kui ma enesetapu teeksin, ütles Antti.
Antti rõhutab, et sellised mõtted pole talle tüüpilised. Pärast oma kogemust ütleb ta aga, et mõistab paremini sõdureid, kes rindel enesetapu sooritavad.
Selles loos räägib Antti, kuidas ta haavata sai ja päästeti. Lugu maalib pildi sellest, milline on sõda piirkonnas, kus droonid pidevalt pea kohal lendavad.
Yle on võtnud ühendust ka teise samal missioonil osalenud sõduriga, kes rääkis sama lugu mis Antti.
Yle on Anttit varemgi intervjueerinud. Tol ajal oli tema nimi Mikko. Yle ei avalda Antti perekonnanime turvakaalutlustel.
Antti ütles, et aprillis anti talle ülesanne luurata ja hävitada Venemaa positsioone Ukraina linnas Dnipropetrovski oblastis.
Puhastatav ala oli umbes nelja ruutkilomeetri suurune ja hinnanguliselt oli seal kuni üks vaenlase vägede kompanii ehk 100–150 Vene sõdurit, rääkis Antti. Nende vastu saadeti ainult kolm meest.
Kõik peale minu ja nende kahe tüübi, kes sinna läksid, keeldusid missioonist. Nad rikkusid lepingut ja läksid koju. See polnud just lihtne töö.
Antti rõhutab, et see polnud traditsiooniline „mees mehe vastu” võitlus, vaid missioon oli vaenlase leidmine. Antti sõnab, et neil oli väga lühikese etteteatamisega käsutuses mitmesugust tuletoetust, näiteks kaudtuli ja FPV droonid.
Missioon võttis halva pöörde, kui üks meeskonnaliikmetest suri tulevahetuses pärast pähe haavata saamist. Muus osas kulges missioon Antti sõnul plaanipäraselt. Hiljem liitus grupiga veel üks Soome sõdur. Antti sõnul hävitas grupp seitse venelaste positsiooni ja üle kahekümne vaenlase.
„Siis juhtus nii, et veel üks minu mees sai kätte haavata,” ütleb Antti.
Otsustati missioon katkestada ja Antti läks haavatud sõdurit evakueerima. Selleks ajaks oli Antti lahinguväljal olnud viis nädalat.
Antti sõnul läks evakueerimine hästi. Mehed olid just linnapiirkonnast lahkumas, kui ebaõnn tabas Anttit lõpuks ja ta astus miinile.
Antti sõnul möödus esialgne šokk kiiresti, kui ta taipas, et tema jalg on plahvatanud, ja ta hakkas jalale žgutti kinnitama.
Just siis, kui ma žgutti jalale kinnitasin, lendas minu pea kohal umbes 15 meetri kõrgusel Vene droon. Sel hetkel arvasin, et suren. Kui see ümber pöörab, ei saa ma isegi kuhugi liikuda, räägib ta.
Droon aga ei pööranud ümber. Algas evakueerimine, mille esimene etapp oli jõuda kolmsada meetrit eemal asuvasse Ukraina sidejaama. Antti sõnul pidi ta sinna jõudmiseks ühel jalal hüppama.
Järgmisel hommikul hakkasid ukrainlased Anttit põllu serval piimakäruga edasi lükkama. Evakueerimist tuli pidevalt katkestada droonide nägemise tõttu.
Käru lohistatakse minut või viis minutit ja siis, kui järgmine droon kostab, viskame kogu kraami minema ja jookseme põõsastesse peitu. Kui droon on möödunud, kogume varustuse kokku ja hakkame käru uuesti vedama. See jätkub veel viis minutit, kuni tuleb järgmine droon, kirjeldab Antti.
Antti sõnul kulus ühe kilomeetri läbimiseks umbes kolm tundi. Pidime helistama juhtimispunkti, et öelda, et käruga transportimine on liiga aeglane. Seejärel kandsid neli meest teda kanderaamil, kuni Anttile toodi elektriroller, millega ta osa teest ise sõitis.
Viimases etapis transporditi ta lahingutsoonist minema ATV-ga. Kogu evakueerimine võttis aega kolm päeva.
Praegu evakueerivad maismaadroonid üha rohkem Ukraina sõdureid ja surnukehi. Antti sõnul on maismaadrooni peale minek väga riskantne.
Maismaadrooni piloot ei näe üles. Kui sa saad kaela FPV, siis sured pardal. Elava inimesena ei lähe ma kunagi ühelegi sellisele, räägib ta.
Haiglas ütlesid õed, et mul on kaugelearenenud veremürgitus. Jalg tuli amputeerida põlve alt. Kui evakueerimine oleks kauem aega võtnud, oleks see tähendanud kogu jala amputeerimist või isegi surma, sõnab ta.
Antti viidi hiljem üle Lääne-Ukraina erakliinikusse. Talle on tehtud neli operatsiooni. Ta jagab tuba kahe ukrainlasega, kellel on samuti jäsemed amputeeritud.
Antti saab igapäevast füsioteraapiat ja haiglas on saadaval ka psühholoogiline tugi. Antti on kindel, et ta suudab oma elu peaaegu normaalselt jätkata.
Haiglas on Anttit külastanud muuhulgas Soome Ukraina sõja veteranide ühingu esindaja. Ühing asutati sel kevadel Ukrainas võidelnud soomlaste abistamiseks.
Your Finnish Friends ja UkrainApu on soetanud auto, millega saan sõita ilma ühe jalata. See võimaldab mul kohe pärast haiglast välja saamist normaalselt tööd jätkata, räägib Antti.
Antti on otsustanud vaatamata tugevale valule haiglavoodis teenistust jätkata. Antti sõnul aitab see tal toime tulla. Ta tegeleb oma üksuse välisvõitlejate administratiivsete küsimustega ja vastab iga päev kümnetele kõnedele.
Kolme kuni nelja nädala pärast hakatakse talle proteesi paigaldama. Antti teab, mida oodata, sest ka tema lahingukaaslasel amputeeriti jalg kaks kuud varem samal põhjusel. Tema sõber suutis esimese treeningproteesiga kõndida.
See andis mulle nii positiivse tunde, et ehk polegi asi nii hull, ütleb Antti.
Pärast taastusravi saab Antti Ukrainalt ühekordse summa ja pärast teenistuse lõppu Ukraina riigilt elu lõpuni umbes 400–500 eurot kuus pensioni. Antti sõnul pole seda aga kohe oodata, kuna talle pakuti ametikõrgendust, mille ta ka vastu võttis.
Antti pole Ukrainasse minekut kahetsenud. Küll aga on tal kaalukas sõnum neile, kes kaaluvad Ukrainasse võitlema minekut.
See ei ole õppus. See on tegelik endgame – kui sa siia tuled, pead sa valmis olema, sõnab ta.

