Kuigi ajad on rasked, on alati tööd ja mõnes valdkonnas isegi rohkem. Yle ajas Helsingis Kamppis Malminkatul juttu Helsingi Tööturuameti kontoris, kus võttis vastu tööandjate teenuste juht Risto Rantala.

Tehisintellekt, platvormitöö ja jäälõhkujad on avalikkuses korduvad teemad. Kas need valdkonnad on tööturul nähtavad või pakutakse hoopis midagi muud?

Saab kiiresti selgeks, et traditsioonilised sektorid kaotavad vabade töökohtade osas positsiooni. Rantala sõnul on Helsingis kõige rohkem saada müüja töökohti.

Ja kuna ühiskond muutub üha automatiseeritumaks, on töökohti ka paigaldajatele, eriti kodumasinate paigaldajatele, aga ka elektrikutele ja torulukkseppadele.

Töökohti – aga ka palju töötuid – on trendikas toitlustuse valdkonnas, mis tähendab, et nõudlus on kokkade ja kelnerite järele. Pikemat koolitust nõudvate ametikohtade hulgas on eriti puudus arstidest ja lasteaia õpetajatest.

See on lühidalt kõik.

Praegu pole ühtegi majandusharu, kus oleks palju vabu töökohti. Vabad töökohad on laiali hajutatud, ütleb Rantala.

Üldiselt on töökohti vähe saadaval.

Populaarsel Duunitori veebisaidil oli septembris üle 38 000 vaba töökoha, võrreldes 48 000-ga aasta varem ja 64 000-ga kaks aastat varem.

Keegi ei tea tegelikku arvu. Paljud ametikohad täidetakse „leti all” ja ei tule kunagi avalikuks. Risto Rantala viitab uuringutele, mis näitavad, et avalikult kuulutatakse välja vaid 30–40 protsenti ametikohtadest ja ülejäänud on varjatud töökohad.

Igal juhul jätkub tööd vaid murdosale töötutest. Sel aastal on töötute arv olenevalt kuust olnud 260 000 ja 310 000 vahel.

Olukord on halvem kui ühelgi muul ajal pärast Soome 1990. aastate majanduslangusest väljumist. Töötuse määr ületas suvel 10 protsendi piiri ja inimesed otsivad tööd peaaegu kogu riigis.

Siiski läheb mõnel piirkonnal paremini kui teistel ja kaks neist paistavad silma:

Lapimaal ja Ahvenamaal on töökohti ning ka Kainuus, Pohjanmaal ja Edela-Soomes on asjad paremad.

Lapimaa probleem seisneb sobivuses ehk selles, kas vabadele töökohtadele leidub sobivaid töötajaid. Kõik ei ole töö pärast kolimisega nõus. Või ei ole oskused kandideeritava töökoha jaoks piisavad, isegi kui ametikoht sobib.

Soomlased otsivad üldiselt tööd endiselt oma elukoha lähedalt ja töö pärast kolimine on üsna haruldane. Suures pildis pole see siiski väga suur probleem.

Geograafilise sobivuse probleemid ei seleta väga suurt osa tööpuudusest, ütleb Soome Töö ja Majanduse Uurimiskeskuse Labore teadusjuht Tuomo Suhonen.

Tuleme tagasi saadaolevate töökohtade juurde.

Helsingi on omaette linn. Seal on kõige rohkem inimesi ja töökohti, igaühele midagi, kuigi töökohti on vähem kui varem.

Selle kohta küsiti ka viies muus kohas üle Soome: Poris, Mikkelis, Äänekoski piirkonnas, Kainuus ja Lapimaal.

Poris vastab telefonile Satakunta tööhõivepiirkonna tööhõivejuht Jenni Ketonen. Linna traditsioonidele kohaselt on kõige rohkem töökohti endiselt metallitööstuses, ütleb ta.

Mäntyluoto laevatehas, mis kunagi spetsialiseerus naftapuurplatvormide ehitamisele, kuulub nüüd Kanada ettevõttele Davie, mis toodab jäälõhkujaid. Ka nende tootmine toob Porisse töökohti ja see on juba näha värbamises.

Ketoneni sõnul tähendab see töökohti näiteks masinistidele ja lehtmetalli keevitajatele. Lisaks on Poris saadaval töökohti müügi ja transpordi valdkonnas. Soome suuruselt kümnendas linnas on krooniline arstide puudus.

Aga Lõuna-Savo keskus Mikkeli? Sellel on Porist erinev profiil.

Sotsiaalteenuste sektor on meile traditsiooniliselt olnud suur tööandja ning hooldus- ja tervishoiusektoris on endiselt kõige rohkem vabu töökohti olnud, ütleb Mikkeli piirkonna tööturuteenuste juhtiv tööhõiveekspert Sari Paakkunainen.

Lisaks on vabu kohti peamiselt autojuhtidele, müügitöötajatele ja koristajatele.

Paakkunaineni sõnul on paljud hakanud ettevõtjateks siis, kui tööhõive olukord on halb.

Nn mees ja kaubik mudel on levinud. Ei üürita ruume, vaid minnakse otse klientide juurde, ütleb ta.

Liigume kaardil ülespoole. Juhataja Tiina Mäenpää vastutab Põhja-Kesk-Soome tööhõivevaldkonna eest.

Siin on vähe vabu töökohti, avalikus sektoris on neid vaid umbes sada.

Töökohti on sotsiaalhoolekande valdkonnas, eriti eakate hoolduses, võib-olla rõhuasetusega sellele. Ja on ka isikliku abistaja ametikohti, ütleb Mäenpää.

Lisaks on saadaval mõned põhilised tööstusharu töökohad, eriti kaitsetööstuse tarneahelates. Sellegipoolest on töötuse määr Äänekoski linnas 16 protsenti.

Siin oleks ka teenindussektori töökohti, kuid kolida soovivate spetsialistide leidmine võib olla keeruline.

Isegi väikelinna restorani jaoks on töötajate leidmine tõesti keeruline, sõnab ta.

Lapimaal on probleemid teistsugused. Turism on nii tugev, et hooajatöötajaid on eriti vaja. Turismi on palju investeeritud ja eelseisev talv peaks purustama turistide arvu rekordeid.

Eriti vaja on kelnereid, kokkasid ja koristajaid. Ja kuna turismiga seotud ehitust on palju, on torustiku- ja elektrisektoris töötajate puudus, ütleb Tunturi-Lapimaa ja Pello tööhõivepiirkonna juht Tero Hyttinen.

Lapimaa olukord on muutunud.

Kuigi 1990. aastate majanduslanguse ajal oli piirkonna tööpuudus suur, neelab Lapimaa nüüd tööjõudu Lõuna-Soomest ja välismaalt. Palju on Ukrainast põgenenud inimesi.

Kuid kuigi turismi järele on suur nõudlus, on töökohad hooajalised. Kui hooaeg on läbi, lendavad juhutöötajad lõunasse.

Kainuus oli varem samuti töötus kõrge, aga nüüd on õitseng. Turism on seal samuti tõmbenumbriks, mõnes kohas on tööjõu puudus ja Sotkamo kaevanduspiirkond on isegi täistööhõive lähedal, töötuse määr on 5,6 protsenti.

Superarvuti Lumi kiiluvees ehitatakse Kajaanisse andmekeskusi, mis pakuvad nüüd mitmeks aastaks tööd ehitustöölistele, ütles tööhõive ja rahvusvaheliste suhete juht Milla Tikkanen. Keskused vajavad alaliselt turvatöötajaid ja koristajaid ning teenuseid keskustesse palgatud töötajatele.

„Probleem ei ole mitte selles, et töökohti pole, vaid selles, kust tulevikus töötajaid leitakse? See mõjutab kogu maakonda,” ütleb Tikkanen.

Muidugi on Kainuus ka hooajaline tööpuudus. Kõigile ei jätku tööd terveks aastaks.

Trendikad sektorid on alati olemas ja see pole nüüd teisiti.

Nüüd, kui kulla hind on pikka aega tõusnud, otsivad paar riiklikku ettevõtet kuldesemete ostjaid, kes sõidaksid matkaautodega ringi turgudel ja parklates. Kaubanduskeskused otsivad pidevalt müügiesindajaid elektrilepingute ja ajalehtede või ajakirjade tellimuste müümiseks ning taksofirmad otsivad töötajaid Bolti ja Uberi juhtideks.

Kõik see on suures osas juhutöö. Juhutöö on turismisihtkohtades olnud tuttav asi juba pikka aega, kuid viimastel aastatel on see pakkunud kogu riigis korralikku sissetulekut.

Töötundide arv ja sissetulek varieeruvad kuude lõikes ning ühest töökohast tavaliselt ots otsaga kokku tulemiseks ei piisa. Elatustase luuakse erinevate töökohtade kombineerimise teel, kui need on saadaval.

Tõlkijate ja isiklike abistajate töö põhineb samuti peamiselt juhutööl. Need on kasvavad sektorid, mis on selgelt nähtav tööturuteenustes: vabu töökohti on kogu Soomes.

Tõlkijaid on eriti vaja ametlikes olukordades, kuna Soome muutub üha rahvusvahelisemaks. Mitteametlikumate ülesannetega tegeleb sageli juba tehisintellekt. Isiklikke abistajaid on seevastu vaja puuetega inimeste abistamiseks nende igapäevatoimetustes ja vabal ajal. Seadus annab õiguse vähemalt 30 tunnile kuus.

„Isiklikud abistajad on Rootsis eksisteerinud juba pikka aega. Seal tuntakse seda omaette valdkonnana,” ütleb Ina Ahlberg mittetulundusühingust JAG Assistans, mis pakub isiklikke abistajaid.

Lisaks on olemas „vanamoodsad” valdkonnad, mille kvalifitseeritud töötajatel on pidev vajadus trendidest kaugemale ulatuva töö ja täiskohaga töö järele.

Näiteks on kvalifitseeritud lasteaia õpetajatest suur puudus. Espoo alushariduse osakonna juhataja Virpi Mattila ütleb, et 40–45 protsenti nende õpetajatest töötab ilma kvalifikatsioonita.

Sel viisil on sügisel ametikohad suures osas täidetud, kuid suvel oli kümneid vabu ametikohti.

Tuleme hetkeks tagasi Helsingi Kamppisse, kus direktor Risto Rantala naeratab.

Jäälõhkujate tellimused toovad laevatehasesse traditsioonilise töö aastateks ning selle mõju kandub edasi kaubandusse, elamuehitusse ja laiemalt äriellu.

See iseenesest on jackpot, ütleb Rantala.

Ühele põhikohaga töökohale võib tulla kuni 500 avaldust. See on tingitud lisaks töötute arvule ka sellest, et töötud peavad ühes kuus kandideerima vähemalt neljale ametikohale.

Saame palju avaldusi, mille tekst ei ole mingil moel seotud kandideeritava ametikohaga, ütleb Espoo alushariduse juhataja Virpi Mattila.

Kuna nii paljud töökohad on varjatud, soovitavad tööbürood rohkem individuaalset tegevust.

Kui on mõni valdkond või ametikoht, mis teid huvitab, tasub otse töökohaga ühendust võtta. Seda soovitab Mikkeli juhtiv ekspert Sari Paakkunainen. Võib-olla on leti all vaba ametikoht.

See on vanamoodne. Aga see võib olla parim viis omale töö leidmiseks, ütleb ta.