Sõjalises doktriinis on pikamaa tulejõud tavaliselt ette nähtud liikumise toetamiseks.

Olgu tegemist suurtükitule, tiibrakettide või ballistiliste rakettidega, nende kasutamise eesmärk on tavaliselt lahinguvälja kujundamine maavägede edasiliikumise hõlbustamiseks, vahendab Tekniikka & Talous.

Venemaa tegevus Ukraina sõjas aga seda loogikat ei järgi, kirjutavad mõttekoja CSIS Futures Labi teadlased Benjamin Jensen ja Jose M. Macias III.

Teadlaste matemaatiline analüüs kinnitab veelgi ideed, et Venemaa õhurünnakud on suunatud tsiviilelanike vastu.

Teadlased on arvutanud, kuidas Venemaa meeskondade kaotused korreleeruvad tiibrakettide ja ballistiliste rakettide, ründe- ja luurelennukite ning Shahedi ründedroonide rünnakutega.

Eeldatakse, et pärast raketirünnakuid peaks lahinguvälja aktiivsus – mõõdetuna meeskondade kaotustega – suurenema. Lõpptulemus on vastupidine: kolm päeva pärast suuremaid raketirünnakuid on rindejoone kaotused keskmisest väiksemad.

Raketirünnakutel pole maaväesõjaga mingit seost, kuid nende eesmärk on õõnestada ukrainlaste moraali.

Rünnaku- ja luuredroonide aktiivsus on seevastu tugevalt seotud maapealsete lahingute intensiivsusega. Shahedi ründedroonide poolt läbiviidavatel kaugema ulatusega rünnakutel on seevastu mingisugune seos lahinguväljal toimuvate sündmustega. Teadlaste sõnul on see pigem eksitav korrelatsioon, mis on tingitud näiteks täppispommide puudumisest.

Teadlased rõhutavad, et modelleerimisel on oma puudused. See eeldab, et Venemaa ründeressursid on vaatlusperioodil püsinud enam-vähem samal tasemel. Modelleerimine ei võta arvesse ilmastiku- ja keskkonnategureid ning numbrilised andmed pärinevad Ukraina ametlikest aruannetest, mis tähendab, et see sõltub kaitsja arvestuse täpsusest.

Jensen ja Macias soovitavad, et Lääs laiendaks veelgi Ukraina õhukaitse toetamist. Lisaks peaks see suutma tõhusamalt sekkuda Venemaa relvatööstuse allhankeahelatesse.

Ka kaitseliit NATO peaks oma planeerimisel tõhusamalt valmistuma Venemaa rünnakute mitteoperatiivseks iseloomuks.