Iisrael ja Iraan kehtestasid vaherahu pärast peaaegu kahenädalast sõda, mis kahjustas oluliselt Teherani sõjalist ja tuumataristut, võiks arvata, et Venemaa on mures selle tagajärgede pärast omaenda sõjalisele kampaaniale Ukrainas. Venemaa on pidanud pealt vaatama, kuidas Iisrael haarab kontrolli Teherani kohal oleva taeva üle ja hävitab Iraani õhukaitse – saavutus, mis on Moskvale Ukrainas kättesaamatuks jäänud.

Iisraeli ja USA rünnakud on hävitanud või kahjustanud ka Iraani uraani rikastamise rajatisi ning Iisrael on takistanud Iraani droonide ja rakettide tootmist. Iraani relvad – eriti droonid – on olnud Venemaa sõjategevuses väärtuslikud. Nüüd, olles saanud nii tõsise hoobi, peab Teheran end uuesti üles ehitama ja ei pruugi veel mõnda aega suuta Kremlit Ukrainas aidata, vahendab Financial Times.

Iraan varustas Venemaad Ukraina sõja alguses hädasti vajalike Shahed 136 lahingdroonidega ja nende tootmistehnoloogiaga. Aja jooksul sai kurikuulsast Shahedist (Venemaa poolt ümber nimetatud Geran-2-ks) Venemaa süvarünnakukampaania nurgakivi Ukrainas. Iraan toetas Venemaa sõda ka muul viisil, vedades suurtükimürske ja muud laskemoona üle Kaspia mere. Soovist süvendada oma kaitsealaseid sidemeid allkirjastasid Iraan ja Venemaa jaanuaris strateegilise partnerluse lepingu.

Vaatamata pikaajalisele koostööle ei ole nõrgenenud Iraanil tõenäoliselt Venemaa sõjategevusele enam suurt mõju. Selle põhjuseks on asjaolu, et Venemaa toodab nüüd kodumaal tohutul hulgal Shahed 136 droone, olles saanud Iraanilt tootmistehnoloogia, joonised ja väljaõppe. Kuna Venemaa paigutas tootmise oma Alabuga erimajandustsooni, arendab ta välja variatsioone Iraani algsetest disainidest, parandades droonide mootoreid, lõhkepäid ja vastupidavust segamistele.

Samamoodi on Iisraeli poolt Iraani raketitootmise vähendamisel piiratud tagajärjed. Eelmisel sügisel sai Venemaa partii Iraani rakette Fath-360 ja on väidetavalt varem ka teisi mudeleid tellinud. Kuid neid Fath-360-sid pole Ukrainas isegi kasutatud. Ukraina hinnangul on Venemaa varunud umbes 13 000 erineva ulatusega raketti ja suudab toota juurde kuni 200 kuus. Paistab, et Moskval pole Iraani rakettide järele kiiret vajadust.

Kreml on lisaks loonud uusi liite. Venemaa lahinguvälja vajaduste osas Ukrainas saavutas sõltuvus Iraanist haripunkti aasta pärast sõja algust ning selle on sellest ajast peale varjutanud Hiina ja Põhja-Korea. 2023. aastal tõusis Põhja-Korea Venemaa sõjamasina kriitiliseks toetajaks, saates laskemoona, rakette ja – viimasel ajal – ka mehi.

Eelmisel kuul Moskvas toimunud võidupüha paraadil kallistas president Vladimir Putin avalikult Põhja-Korea kindraleid ja tänas neid riigi toetuse eest. Kahesuguse kasutusega kaupade ja relvakomponentide tohutu hulga osas on Hiina Venemaa kaitsetööstuse kõige olulisem panustaja.

Tõepoolest, kuna Venemaa vähendas oma sõltuvust Iraanist, pöördus ta üha enam varuosade saamiseks Hiina poole. Vene-Hiina logistikakompleksi käimasolev ehitus Alabugas ennustab Hiina kasvavat osalemist Venemaa droonide tootmises, sealhulgas uute mudelite, näiteks Garpija-A1 ja Garpija-3 tootmises.

Iisraeli ja Iraani vaheline sõda võib küll – esialgu – läbi olla, kuid Iraani tuumaprogrammi tulevik ja selle kõrgelt rikastatud uraani asukoht on endiselt ebaselge. Kuna Venemaa suurendab oma suvist pealetungi ja saadab Ukraina linnadele droone, on ebatõenäoline, et Putin seisab silmitsi peatse survega Ukraina relvarahuga nõustumiseks hajevil USA valitsuse poolt.

Iisraeli-Iraani sõda – ja USA otsene osalemine selles – oli Venemaa jaoks ebameeldiv uudis. See pööras Moskva strateegilise kalkulatsiooni Lähis-Idas pea peale ja paljastas tema võimuprognoosi piiratuse. Kuid see sõda ei sunni Venemaad Ukrainas leebemaks muutuma.