USA rünnak Iraani tuumaprogrammi vastu tähistab tagasipöördumatut punkti. Trump on jäädavalt muutnud Iraani tuumarelva leviku tõkestamise arhitektuuri aluseid, kirjutab Hispaania välispoliitika asjatundja Enrique Mora väljaandes Politica Extrerior.

Donald Trump õõnestas tuumaarhitektuuri, kui otsustas 2018. aastal Ameerika Ühendriigid ühisest laiaulatuslikust tegevuskavast (JCPOA) välja viia. See otsus, Joe Bideni administratsiooni kõhklused ja Iraani keeldumine uue kokkuleppega nõustumisest 2022. aasta suvel muutsid JCPOA-st loobumise pöördumatuks. Kuid 21. juuni 2025. aasta rünnak läheb sellest palju kaugemale. Traditsiooniline „maksimaalse surve” poliitika on nüüdseks kulmineerunud katsega füüsiliselt hävitada Iraani tuumarajatised. Kuid tegelikult on hävitatud tuumadiplomaatia ise.

Selle muutuse ulatuse mõistmiseks on vaja meelde tuletada JCPOA olemust. Alates selle loomisest kaks aastakümmet tagasi põhinesid tuumaläbirääkimised lihtsal vastastikusel kokkuleppel: Iraan nõustub oma tuumaprogrammi piirama ja esitama selle rangele rahvusvahelisele kontrollirežiimile; Vastutasuks tühistaks rahvusvaheline üldsus majandussanktsioonid, mille ÜRO Julgeolekunõukogu kehtestas algselt 2006. aastal.

See tasakaal, mis lõpuks 2015. aastal ühise laiaulatusliku tegevuskavaga (JCPOA) kinnistati, toimis. See võimaldas Iraanil säilitada tuumaprogrammi, mida lepingu tehniliste spetsifikatsioonide kohaselt võis kasutada ainult tsiviilotstarbel, ning allutas selle Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) pidevale järelevalvele. Vastutasuks sai Iraan taasintegreeruda rahvusvahelisse kaubandusse ja pääseda ligi rahastamisele.

On selge, et selline läbirääkimine nõudis täpset arusaamist Iraani tuumavõimekusest – nn baasjoonest –, mille IAEA oli kehtestanud. Teisisõnu, täpselt teada, mis Iraanil on, mida ta teeb ja kus. Ainult selle teadmisega said toimuda sisukad läbirääkimised. See oli ka alus edusammude, kõrvalekallete või rikkumiste mõõtmiseks. USA pommirünnak Iraani tuumarajatiste vastu on selle võimaluse purustanud. Isegi kui Iraan tuumarelva leviku tõkestamise lepingust (NPT) ei tagane, on Teheranis poliitiline tahe aktsepteerida oma tuumaobjektide – või nende allesjäänud osa – inspekteerimisi aurustunud. See, mida me kunagi nimetasime Iraaniga tuumadiplomaatiaks ja mida Trumpi teine ​​administratsioon kasutas peaaegu kuni pommitamise päevani, on lihtsalt surnud, sest vundamendid, millele see ehitati, on kadunud.

Millest siis räägivad need, kes ikka veel kutsuvad Iraani üles „läbirääkimiste laua taha naasma”? Kõik meist, kes on osalenud Iraaniga peetud tuumaläbirääkimistel, on teadlikud ühest reaalsusest. Võiks kehtestada kvantitatiivsed piirid: kui palju tsentrifuuge, kui palju rikastatud uraani ja millise tasemeni rikastamine võib toimuda – see oleks Iraani viimastel aastatel astutud sammude tagasipööramine. Kuid midagi, mida ei saanud tagasi pöörata, olid Iraani tuumateadlaste ja -inseneride omandatud teadmised – kes olid sageli Iisraeli sihipäraste atentaatide sihtmärgiks. See tõde oli valusalt ilmne neile meist, kes pidasid läbirääkimisi aastatel 2021–2022 ja uuesti 2024. aastal uue Iraani valitsusega, isegi rohkem kui neile, kes pidasid läbirääkimisi aastatel 2013–2015 – ja palju rohkem kui neile, kes alustasid läbirääkimisi 2005. aastal.

Iraani insenerid valdavad nüüd kogu tuumakütusetsüklit. Samuti on nad kodumaise tehnoloogia abil välja töötanud raketid ja kandesüsteemid. Need on kaks kolmest vajalikust tingimusest, mida riik peab tuumarelva jaoks ehitama. Kolmandat – niinimetatud relvastamist, mis tähendab lõhkeseadeldise miniaturiseerimist ja paigaldamist operatiivsele lõhkepeale – pole USA luureandmete kohaselt veel välja töötatud; Trump ei pea valetama nagu George W. Bush. Kuid see ei ole ületamatu tehniline takistus. See on aja ja poliitilise tahte küsimus.

Siin võis 21. juuni rünnak olla otsustav. Ameerika Ühendriigid polnud kunagi varem Iraani territooriumi otse rünnanud. See enneolematu rünnak on islamirežiimile teist korda näidanud, et tuumadiplomaatia on pöörduv, habras ja haavatav Washingtoni juhtkonna muutuste suhtes. Kolmandat korda ei tule.

Tagasi varasema küsimuse juurde: millest räägivad Prantsusmaa, Saksamaa, Ühendkuningriik ja teised, kui nad nõuavad läbirääkimiste juurde naasmist? Nad ei pea silmas seda, mis Fordowis või Natanzis maeti ja hävitati, vaid seda, mis on maetud ja elus Iraani inseneride meeltes. Nüüd hõlmaks kokkulepe Iraani kohustust mitte arendada tuumaprogrammi, isegi mitte tsiviilotstarbel, vastutasuks majandussanktsioonide tühistamise eest. Kas on realistlik oodata, et Iraan selle kohustuse täidab? Ja et Ameerika Ühendriigid premeerivad seda sanktsioonide tühistamisega? Washingtonil on alati olnud suuri raskusi Senati heakskiidu saamisega sanktsioonide tühistamiseks vastutasuks käegakatsutavate sammude eest, nagu tsentrifuugide demonteerimine või rikastatud uraani Iraanist väljavedu. Tundub ebamõistlik eeldada, et ta tühistab sanktsioonid pelgalt lubaduse eest – paberitüki eest, millel Islamivabariik kinnitab, et ta „ei tee seda enam”, millele võib-olla lisanduvad mõned sümboolsed läbipaistvusmeetmed.

Kui sellisel kokkuleppel puudub Ameerika poolelt sisu, kõlab see Iraani vaatenurgast makaaberi (surma tähistava) naljana – välja arvatud ehk taktikaliselt, et peatada Iisraeli rünnakud. On mõeldamatu, et Iraan kohustuks mitte arendama tuumaenergiaalast tegevust ajal, mil seda teevad peaaegu kõik Pärsia lahe Araabia riigid – ja samal ajal kui teda ähvardab pommioht. Ei, tuumadiplomaatia on surnud.

Kui Iraan otsustab nüüd astuda selle kolmanda sammu – oma tuumavõimekuse militariseerimise – kui ta nüüd otsustab liikuda pommi poole, teeb ta seda selge strateegilise loogika järgi: keegi ei pommita tuumarelvastatud riigi pealinna. 21. juuni 2025 võib ajalukku minna mitte kui Iraani tuumaprogrammi hävitamise päev, vaid kui päev, mil tuumarelvaga Iraan pöördumatult sündis.