Kõik tahavad näha uut paavsti ja panevad talle oma soovid, lootused ja plaanid. Robert Francis Prevost on olnud Rooma paavst vaid viis päeva ja juba pakutakse reise viide maailmanurka.

Esimene ametlik kutse tuli Volodõmõr Zelenskilt. Esimeses telefonikõnes Leo XIV-ga, mille Ukraina president ise eile avalikustas, kutsus ta paavsti „apostlikule visiidile” Kiievisse: „Selline visiit tooks tõelise lootuse kõigile usklikele ja kogu meie rahvale,” kirjutas Zelenski sotsiaalmeedias. Telefonikõne oli „väga soe ja tõeliselt tähendusrikas”, Ukraina president tänas paavsti „tema toetuse eest” ja „kogu meie rahvast” Ukrainasse tagasi kutsumise eest. „Vatikani abi nende perede koju toomisel,” viidates kardinal Matteo Zuppi viimastel kuudel läbi viidud humanitaarvahendusele. Zelenski, kes teavitas paavst Leod relvarahu lootusesäras ütles, et nad ja paavst leppisid kokku, et hoiavad ühendust ja ootavad kohtumist lähitulevikus, vahendab La Repubblica.

See annab võimaluse hinnata paavsti Ukraina-visiidi teostatavust. Paavst Franciscus tahtis minna Kiievisse, kuid mitte ilma Moskvasse minemata, paavst Leo peab otsustama, kas kutse vastu võtta ja millal. Kui Lääne valitsused loodavad, et Chicagos sündinud paavst kallutab Vatikani poliitikat teravamalt Ukraina kasuks, siis kindlasti, eriti oma esimeste sammudena, toetub Prevost suuresti riigisekretariaadile ja apostellike nuntsiuste võrgustikule. Tema geopoliitilise nägemuse esimene lakmuspaber on igal juhul kuulajaskond, mille ta annab järgmisel reedel Püha Tooli juurde akrediteeritud saadikutele, homme aga võtab ta vastu idakirikute esindajaid.

Kui Ukraina puhul peab olukorra selgitamiseks ootama võimalikke rahuläbirääkimisi, siis Leo XIV esimene reis võiks vahepeal olla Türki Nikaiasse, 325. aasta kirikukogu aastapäeva puhul. „Olen projektist teadlik, me valmistame organisatsiooni ette,” ütles ta eile ajakirjanikega kohtumise ajal. Paavst Franciscus on seda tugeva oikumeenilise väärtusega teekonda pikka aega hellitanud, sest see ühendab kõiki kristlasi enne ida ja lääne vahelist lõhet (1054) ning katoliku kiriku ja 16. sajandi protestantliku reformatsiooni vahelist lõhet.

Sündmus on seda olulisem, et see langeb aastasse, mil Juliuse ja Gregoriuse kalendri kokkulangemise tõttu langesid lihavõtted samale päevale nii katoliiklaste kui ka õigeusklike jaoks. Asjad peaksid selguma lähipäevil, kui Konstantinoopoli patriarh Bartholomeus saabub Vatikani, et osaleda pühapäeval oma pontifikaadi algust tähistaval missal. Õigeusu primus inter pares võiks kasutada võimalust kutsuda paavst ametlikult Nikaiasse ning algselt 24. maiks kavandatud mälestusüritus võiks toimuda juulis või tõenäolisemalt sügisel.

Lahendamisel on delikaatne diplomaatiline küsimus: kui reisi oleks teinud juba Türki riigivisiidi teinud Franciscus, oleks ilmselt ka tema kehva tervise tõttu olnud võimalik Türgi riigivõimude visiidi osa lihtsustada. Kuna tegemist on uue paavstiga, jääb üle vaadata, kas lisaks Nikaiale ei sobiks peatus Ankaras.

Paavst Leod ei kohusta samal ajal miski muid reise lubama, vähemalt mitte ajakirjanikele, kes eile talle erinevatest reisidest rääkisid. Portugali ajakirjanikule, kes küsis temalt, kas ta kavatseb minna Fatima pühamusse, paika, mis on läbi imbunud rahvast, aga ka 20. sajandi poliitilisest ajaloost, selgitas paavst kolmandas isikus, et „kardinal Prevost oli plaaninud tulla, kuid plaanid on muutunud”. Üks asi on see, mida kardinal plaanib, teine ​​asi, mida teeb paavst.

Mis puudutab tema koduriiki, küsis üks Ameerika ajakirjanik temalt, kas ta kavatseb „peagi koju naasta” ja Prevost vastas kõhklemata: „Mitte niipea.” Ta tundus olevat avatum Peruu võimalusele, riigile, kus ta veetis 20 aastat misjonäri ja piiskopina. „Oodake minu kohta Peruus varsti uudiseid,” ütles uus paavst Peruu ajakirjanikule Paola Ugazile. Kas tal on see reis südames?