Soome pole enam see, mis ta oli. Ajad on raskemad kui varem, ütleb üha rohkem soomlasi. Rahulolematus kodumaaga on eriti suur kolmekümnendates ja neljakümnendates eluaastates töömeeste hulgas, nagu näiteks kolimistöötaja Joonas.

Helsingin Sanomat jälgis kõrvalt nelja Joonase-taolise kolimistöötaja tööpäeva ning pani kirja, mida nad asjadest arvavad.

Kell on 7.30 teisipäeva hommikul. Helsingis asuva kolimisfirma Ja-Ki neljaliikmeline meeskond – oma Ja-Ki kapuutsidega – lahkub Konala tööstuspiirkonnast päevatöödele.

Üks neist meestest on 54-aastane Petri. Tal on kapuutsiga pluusi varrukad üles kääritud. Küünarvarred on paksud ja tätoveeringuid täis nagu paganamaa kaart. Sama võib öelda ka kaela kohta.

Hommikune esimene käik on Maunulas ja neljakesi teevad nad seda nii kergelt, nagu paneksid vaheukse kinni.

Naine kolib koos kuueaastase tütrega kolmetoalisest kortermaja korterist kõrvalasuvasse kahetoalisse korterisse. Naine kiidab kolimisseltskonda ülevoolavalt, aga kuna soomlastel pidavat kiidusõnu kuuldes piinlik olema, käituvad kolimismehed nii, nagu neid polekski.

Pole juhus, et Helsingin Sanomat käis kaasas nelja kolimismehega.

Need kolimismehed esindavad väga spetsiifilist inimrühma: keskealisi töötajaid, kellel on sageli piiratud haridus ja konservatiivne maailmavaade.

Nad ei ole meediaseksikad. USA-s kostub rühmituse häält peamiselt siis, kui ajakirjanikud või poliitikud külastavad Kesk-Lääne lagunevaid tööstuslinnu, kus elavad Trumpi vihased toetajad.

Soomes ollakse ehk mõõdukamad. Kuid ka siin on asjade seis pingeline.

Soome ettevõtluse nõukogu ehk EVA on mõttekoda, mis uurib soomlaste väärtushinnanguid, hoiakuid, poliitilisi arvamusi ja majanduslikke vaateid.

Üks EVA uuringute standardväiteid on 40 aastat olnud: Olla soomlane on õnn ja privileeg.

See on nagu veidi akadeemilisem sõnastus väitele: Soomes sündimine on nagu lotovõit.

Küsitluste tulemuste põhjal on aga õnnetunne soomlaseks olemisest 40 aastaga kokku varisenud.

Aasta 1984 sügisel nõustus koguni 71 protsenti soomlastest täielikult, et soomlane olla on õnnistus ja privileeg. Eelmisel sügisel, täpselt 40 aastat hiljem, oli rahul vaid 38 protsenti.

Soomes ja soomluses ollakse pettunud. Uuringu järgi olid enim pettunud keskealised sinikraed.

Seetõttu tasub küsida, kuidas läheb kolimismeestel. Kuigi kolimismees on pahur, pole ta siiski sõnatu.

Juttude alguseni kulub vaid hetk.

Meeste seltskonna autojuht on 49-aastane Sami. Ta kolis lapsena Seinäjokist koos perega Helsingisse ja on linnas elanud viimase nelja aastakümne jooksul.

Samile teeb muret see, et mõnes traditsiooniliselt mainekas sektoris on nii palgad kui ka töötingimused alla surutud.

Sami töötas ehitustöölisena 30 aastat. Kõigepealt tulid 1990. aastatel sisse Eesti ehitustöölised, seejärel leedulased, kes pakkusid veelgi odavamat tööjõudu.

Samal ajal langesid Soome ehitustööliste palgad. Sami lehvitas kaabut ja asus tööle kolimisfirmas autojuhi ja kolimismehena.

Viimastel aastakümnetel on kõlanud mõte, et soomlus on tähendanud head elatustaset, avalikke teenuseid, demokraatiat, isikuvabadusi – ja võib-olla isegi soome inimese õnne.

Kas see on ikka veel tõsi?

„Ei. Absoluutselt mitte,” ütleb Sami.

Ta ütleb, et tema kaks täiskasvanud last pole tööd leidnud, kuigi on andnud endast parima. Tütar on 26-aastane. Väidetavalt on ta alates eelmisest sügisest kandideerinud üle sajale töökohale. Tulemusteta.

„Üheks põhjuseks on ilmselt välistööjõud, eriti ehitussektoris,” ütleb Sami.

Ehitusvaldkonnas võib see nii olla. Teisalt on Soomes teistes sektorites juba praegu tohutu tööjõu puudus. Eelmisel aastal oli täitmata üle 63 000 vaba töökoha, töötajaid nappis eelkõige sotsiaalteenuste sektoris ja söögikohtades.

Sami räägib inflatsioonist ehk siis hindade tõusust. Sa saad palga eest vähem kui varem.

„Tundub, et selle eest ei saa enam midagi,” ütleb Sami.

Soome inflatsioon pole aga 2000. aastatel olnud eriti kiire. Kas aeg kuldab mälestusi või sai tõesti varem oma palga eest rohkem?

„Sai küll,” sõnab Petri.

Mida põrgut on siis juhtunud?

Uurime lähemalt EVA küsimust, mis on huvitavalt sõnastatud: On õnn ja privileeg olla soomlane.

See sisaldab mõtet, et soomluse õnne tuleb võrrelda ülejäänud inimkonnaga. Privileeg saab olla ainult teise isiku, rühma või liigi suhtes.

Aastal 1984 uskusid soomlased soomluse õnnistusse. Elati külma sõja lõpufaasis Mauno Koivisto ajal, buumi, majanduse ja liberaalsete väärtuste tõusmise ajal linnaelanike seas. Üks jalg oli veel Nõukogude Liidu kammitsas, teine ​​aga juba vabaduses ja läänelikus elus.

Kuidas siis kolimismehed asjasse puutuvad?

EVA uurimistöö tõstab esile vähese haridusega 36–45-aastaseid mehi. Nad on kas väikeettevõtjad, töölised või töötud.

Nemad on kõige enam pettunud Soome ja soomluse õndsuses. See tunne tuleb eriti välja alla 4000 elanikuga kogukondades, EL-i ja NATO-vastaste soomlaste ning põlissoomlaste erakonna toetajate seas.

Petri seisab Maunlula kolmetoelise korteri magamistoas ja haarab raske madratsi ühest otsast. Teises otsas on Gambiast pärit 27-aastane Saikouba.

Madrats viiakse naaberkortermaja kahetoalisesse korterisse.

Kui Soomes luuakse kolimismehe prototüüp, võiks see olla Petri.

Ta on siilisoenguga, sirge seljaga, erilise hariduseta ja elab Põhja-Helsingis Malminkartanos. Vöö küljes ripub tööriist nagu relvakabuur. Petrid on töömehed. Tema isa oli tööline ja Petri vend töötab samuti samas firmas kolimismehena.

Petri ütleb, et Malminkartano on muutunud mõnevõrra rahutuks piirkonnaks, sest „välismaalasi on palju”.
Petrit ei paista eriti häirivat, et Saikouba on välismaalane ja väga erineva kultuuritaustaga.

Minipausi ajal tehakse suitsu. Saikouba pakub sigaretti, Petri tuld.

Kolimismeestel on Soome südames istekoht esireas: nad näevad eliidi häärbereid, keskklassi ridamaju ja vaeste kortereid. Nad kolivad kasvuettevõtted luksuslikumatesse ruumidesse ja eemaldavad kibedatest pankrotipesadest rämpsu.

Petri arutleb päevapoliitika üle. Ta ütleb, et eriti häirivad teda Petteri Orpo valitsuse tehtud kärped, mis mõjutavad ka tema elu. Petri hääletas kohalikel valimistel põlissoomlaste erakonna poolt, kuid sellega kuuldavasti asi piirdus.
Tulevikus ta enam selle erakonna poolt ei hääleta.

Kevadistel kohalikel ja piirkondlikel valimistel Petri-sugustest ei piisanud. Põlissoomlaste erakond kaotas tänavu kevadistel kohalike omavalitsuste valimistel võrreldes 2021. aasta kevadiste valimistega ligi 170 000 häält.

Paljud neist näisid olevat lihttöötajad, kes on pahased valitsuse kärpepoliitika peale. Seda ei peeta niivõrd valitseva koonderakonna kui põlissoomlasest rahandusministri süüks.

„Siis üks koht veel,” ütleb Petri Saikoubale.

Kortermaja lift jõnksatab alla.

On õige aeg esitada Petrile sama küsimus, mis Samile varem: kas Soomes sündimine on ikka veel lotovõit?

Petri ütleb, et „mõnes olukorras” on, kuigi „on halvemaks läinud”.

Soome puudujääke ta aga käsitlema ei hakka, vaid pigem sõimab idanaabrit. Geograafiaga ei saa me midagi peale hakata. Venemaast pole pääsu.

„Ei. Tõesti,” ohkab Petri.

Ya-Ki äri hakkas kokku kuivama siis, kui Putin alustas suurt pealetungi veebruaris 2022. Euroopa majandus sattus paanikasse, tarbijad muutusid ärevaks, intressid tõusid ja eluasemete müük peatus.

Praegu näeb olukord aga parem välja. Intressimäärad on langenud ja Helsingi piirkonna eluasemeturg näib aeglaselt elavnevat.

Tellimusraamatud täituvad.

Soome majanduse tõmbejõud mõjutab eriti tugevalt seda, kui õnnistatuna inimesed Soomet tajuvad. EVA küsitluse läbi aegade halvimad numbrid saadi 1990. aastate alguses, kui Soomes oli ajalooliselt sügav majanduslangus.

Sel ajal olid halvimal hetkel töötud 536 000 soomlast. Tuhanded ettevõtjad läksid pankrotti ja jäid võlgu. Kümned tuhanded pered olid vaesuspiiril.

Suurim oli EVA küsitluse järgi usk aastatel 2004 ja 2020. Esimene oli buumiperiood, mil Nokia oli telefoniäris ülemaailmne staar.

Viimane oli intressipandeemia esimene aasta. Soomlaseks olemise rõõm 2020. aasta sügisel võis olla tingitud sellest, et paljud soomlased tundsid, et Soome võimud on tegutsenud tõhusalt võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega.

Sotsioloogiaprofessor Eeva Luhtakallio pole EVA küsitluse tulemustest sugugi üllatunud. Ta töötab Helsingi ülikoolis.

Sisuliselt on küsimus selles, kas inimesed Soomes ikka tunnevad, et soomlased elavad ühises reaalsuses ja hingavad sama õhku.

„Heal järjel kõrg- ja keskklassil jätkub julgust või optimismi uskuda, et kõik on ühes paadis – kuigi kõik ei ole kindlasti ühes paadis,” ütleb Luhtakallio.

„Ollakse tüdinud ka sellest loteriivõidu narratiivi kordamisest,” lisab ta.

Luhtakallio sõnul on müüt soomlasest lotovõitjana nõrgenenud, kuigi tegelikkuses on Soomes sündimine maailma mastaabis endiselt suur privileeg.

Luhtakallio seletab nähtust mitte ainult majanduslike teguritega, vaid ka sellega, et soomlased on praegu ühiskonnale vähem pühendunud kui varasematel aastakümnetel.

Varem kuulusid soomlased erinevatesse organisatsioonidesse, ametiühingutesse, spordiklubidesse, vabatahtlike gruppidesse. Need ühendasid rahva riigi ja ühiskonnaga. Nüüd on kollektiivses tegevuses osalemine peamiselt isiklik projekt, mida kasutatakse enda eesmärkide saavutamiseks, ütleb Luhtakallio.

„Lõppkokkuvõttes räägime hüperindividualiseerimisest,” ütleb Luhtakallio.

Tänapäeval ei ole moes arvata, et riik on meie õnne sepp. Igaüks loob ise oma loteriivõidu. Kui seda saab luua.

Kolimisfirma Ja-Ki ruumidesse pääseb Konala tööstuspiirkonna tagahoovist. Laoruumides ripub paljaste rindadega kalender aastast 2012, kontoris on hokiklubi HIFK rekvisiidid.

Puhkeruumis mängitakse vahetpidamata piljardit.

Neljas kolimismees Olli-Pekka on siilisoenguga mees, kes elab Linnanmäki lähedal Alppilas ja käib HIFK mängudel. Ta on 62-aastane Ja-Ki omanik ja tegevjuht.

Olli-Pekkat kommenteerivad teised mehed nii keelt hammaste taga hoides kui tunnustavalt. Olli-Pekka on vana kooli mees, ja väidetavalt on ta aus, isegi kui ta oma arvamuse välja ütleb.

„Siin ei saa muudmoodi hakkama,” ütleb kolimismees Sami.

Ilmselt on aus jutt selle valdkonna osa. Kontoris heliseb üks mobiiltelefon.

„Jokerihomo,” vastab büroojuht Timo.

Ta ei pea silmas iseennast, vaid Ja-Ki töömeest, kes on liini teises otsas. On mõistlik eeldada, et see on Timo viis väljendada, et mingil tasemel ma hoolin sinust, kolleeg.

Selgub, et Timo toetab ka HIFK-d. See on seda väärt lapsepõlvest saati. Timo kasvas oma esimesed eluaastad üles Väinämöisenkatul, mille serval on Väinämöineni staadion.

Öeldakse, et seal saab inimesest hifk-lane.

Timo on 60-aastane ja tegeleb kolimisfirma tellimuste, sõitude ja muu paberimajandusega. Millest Timo aru ei saa, on see, et ligi pooled soomlastest ei osalenud kevadistel kohalike omavalitsuste valimistel.

„Kui ei hääleta, siis ei tasu kurta,” ütleb ta.

Siis hakkab Timo oma lugu rääkima. Ta räägib soomlase kombel ära oma eluloo. See algab tragöödiast ja püsib sellel lainel.

Timo oli 2009. aastal surmasuus. Ta sattus autoavariisse. Vastu sõitnud juht oli magama jäänud ja auto kaldus vastassuunavööndisse. Timo oli hirmunud. Ta murdis paremalt poolt kümme, vasakult kolm roiet, kopsus tekkis õhkrind ja rangluu purunes „tuhandeteks tükkideks”.

Timo ütleb, et on aastaid kindlustusega kohtus käinud. Ja kuuldavasti teeb seda siiani. Ebaõigluse kogemused mõjutavad tugevalt seda, kuidas Soome end tunneb.

Timole teevad muret ka eakate hoolekande olukord, noorte uimastitarbimine ja inflatsioon.

Kõige hullem on see, et Soomes on praegu kõik nii kallis.

„Selles riigis on palju positiivseid asju,” märgib ta samas.

Jah, jah! Ja me peaksime sellest kindlasti rohkem rääkima. See, et Soome on maailma õnnelikkuse aruandes kaheksa korda järjest maailma kõige õnnelikumate inimestega riik, ei saa olla pelgalt kokkusattumus ega vale küsitlus.

On olnud tragöödiaid, aga tohutul hulgal asju on siin riigis alates 1917. aastast ka õigesti tehtud.

Timo silmitseb Ja-Ki tellimuste kalendrit, mis näitab, et firma kolimisautod on lähikuudel üsna täis. Timo sõnul saab kliente peaaegu alati usaldada.

„Soomes ollakse ausad. Enamik inimesi teeb asju nii, nagu peab,” sõnab ta.

Võib-olla on see lootus. Et asjad on hästi.

Joonas tellib Maunula kortermaja kolmandale korrusele lifti. Ta lükkab lasti sisse ja hakkab laskuma tänava tasandile.

Joonas on 30-aastane. Ta on kolimisfirmas töötanud üle kuue aasta. Joonas õppis andmetöötlejaks, kuid pole kunagi IT-alal töötanud. Pole huvitatud. Nüüd kaalub ta, kas kandideerida elektri- või torutööde erialale.

„Kui töötad pikka aega kolijana, läheb tervis käest. Neil kõigil on seljad ja muud kohad läbi. Ja see ei toida nii hästi. Ma ei taha elu lõpuni nuudleid süüa,” räägib Joonas.

Ta näitab käega suunda, kus on keskealised Petri ja Sami.

Kolimistöö hõlmab sättimist, pakkimist, sõitmist ja tassimist. Vähesed inimesed teevad seda töö sisu pärast, vaid sellepärast, et nad saavad selle eest palka.

„Ma ei tea, kas see töö kellelegi meeldib,” ütleb Joonas.

Petri ja Sami kolimismeeskonnal lõunatundi ei ole. Tundub, et keegi ei taha seda. Või vähemalt ei tunnista seda. Poest haaratakse kiire snäkk, mis järgmisse kohta sõites veoauto salongis ära süüakse.

Oluline on õigel ajal töölt lahkuda. Ja-Ki kolijad ei tööta kaheksast neljani, vaid vastavalt sellele, kui palju kohti on ette nähtud.

Vajadusel ulatub tööpäev õhtusse.

Jätkäsaaris aadressil Atlantinkatu 8 asub uhiuus kortermaja. Uue maja ees kasvab kümnetest kolijatest koosnev rivi, kui kinnisvarahaldur hakkab elanikele võtmeid jagama.

Õues valitseb üsna suur kaos.

Ja-Ki kolimismeeskond on olnud nutikas. Nad on poolteist tundi enne võtmete üleandmist oma veokiga B-trepi ette parimasse kohta sõitnud. Kui meeskond on esimese veoki tühjendanud, teatavad nad rahulikult teistele, et Ja-Ki teine ​​veok vajab sama ruumi, mille nende esimene veok vabastab.

Nii ka läheb. Kolija rutiiniga.

„Siin hakkab natuke karmiks minema,” ohkab Joonas.

Ja-Ki meeskond on Laajasalost Jätkäsaarisse vedanud keskealise naise, tema kahe alaealise lapse ja nelja koera asjad.

Õhutemperatuur on tõusnud 14 kraadini. Kastitäis raamatuid kaalub nagu kivi, aga elukutselise kolija jaoks on see kerge.

Siiski tuleb keskenduda kandmisele.

Hommikul loopisid kolijad veel nalju, aga nüüd, oma pärastlõuna viimasel sõidul, vaatavad nad otse ette.

Otsmikud on kaetud higiga.

On olnud vaga vaikus, kuulda on vaid sammude heli.

Rahulolematus Soomega võib sees pulbitseda, kuid kolimismees teeb oma töö ära.