USA president Donald Trump on sundinud Ukraina toetajatele peale raske valiku. Tema agressiivne soov sõda lõpetada Ukraina suurte järeleandmiste hinnaga on õhutanud ebastabiilsust Kiievis. Ja vastuseks on Euroopa oma toetust karmistanud, õhutades ebarealistlikku poliitikakujundamist, mis jätab Brüsseli ja Valge Maja vahelises lõhes vähe ruumi nüanssidele.

Selle tulemusena nõuavad paljud bloki liikmed praegu Ukraina ühinemise radikaalset kiirendamist pärast Euroopa Ülemkogu 2022. aasta otsust anda Ukrainale kandidaatriigi staatus. Veelgi enam, igaüht, kes julgeb kahelda nendes lubadustes, ähvardab nüüd süüdistus Venemaa agressiooni mitte tõsiselt võtmises või isegi Moskva abistamises, kirjutab välispoliitika asjatundja Mat Whatley väljaandes Politico.

Ukraina EL-i vastuvõtmine kujutab endast aga tohutut probleemi, mis kujundaks täielikult ümber bloki eelarvestruktuuri ja riskiks ühtsusega, arvestades, et riigist saaks kohe suurim EL-i vahendite saaja.

Need mured olid bloki juhtkonnas mitte nii kaua aega tagasi laialt levinud. 2023. aastal märkis endine Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker, et Ukraina ei ole õigusriigi ja korruptsiooniga seotud probleemide tõttu ühinemiseks valmis, öeldes: „Igaüks, kellel on olnud Ukrainaga pistmist, teab, et see riik on korrumpeerunud kõigil ühiskonna tasanditel.”

Ja hoolimata paljudest reformidest püsib see probleem visalt. Riigi riikliku korruptsiooniennetuse agentuuri 2024. aastal läbi viidud küsitlusest selgus, et 90 protsenti ukrainlastest usub, et korruptsioon on endiselt laialt levinud, enamik väidab, et see süveneb. Üha rohkem ukrainlasi peab praegu korruptsiooni suuremaks ohuks kui Venemaa sõjalist agressiooni.

Veelgi murettekitavam on see, et riigi korruptsioonivastaseid agentuure peetakse nüüd laialdaselt ka poliitilise mõjutuse vahenditeks. Näiteks Ukraina riiklikku korruptsioonivastast bürood (NABU) alates 2023. aastast juhtinud Semen Krõvonos on poliitiliselt võlgu president Volodõmõr Zelenski personaliülemale Andri Jermakile selle eest, et ta sai kaks aastat tagasi kõrgeima ametikoha riiklikus asutuses.

Kriitikud väidavad, et Jermak on kasutanud sõjaseisukorda kattevarjuks, et tugevdada oma haaret võimuhoobade juures ja politiseerida riigi institutsioone, kasutades neid vastaste jälitamiseks ja liitlaste isoleerimiseks. Niisiis, kui teda süüdistav NABU juurdlus vaikselt ilma selgitusteta katkestati – väidetavalt tabati tema vend poliitiliste ametikohtade ja presidendi kantseleile juurdepääsu müümiselt –, pidasid paljud seda valikulise õigusemõistmise kinnituseks.

Veelgi murettekitavam on see, et Jermaki asetäitja oli uurimise all, säilitades samal ajal järelevalve NABU tegevuse üle. Ka see juhtum jäeti uurimata.

Muidugi, sarnaselt Trumpile oli ka USA eelmine administratsioon mures korruptsiooni pärast Ukrainas. Ent 2024. aasta valimiste eel vabariiklastele eelise andmise suhtes ettevaatlikuna otsustas ta neid avalikult mitte tõstatada – ja see strateegia andis tagasilöögi. Vaikimine ainult tugevdas MAGA kahtlusi varjamises ja muutis Ukraina abi ühe partei teemaks. Iroonilisel kombel aitas see luua tingimused drastiliseks tegevuseks pärast Trumpi valimist.

Nüüd, kui riikide suhtumine selgineb, oleks Euroopal mõistlik vältida lõhe suurenemist.

Nii teadis Juncker, et Ukraina protsess on vale lubaduse andmine: riik lihtsalt ei vasta mitmes üliolulises ühinemispeatükis sätestatud kriteeriumidele. Selle asemel pakutakse liikmelisust kui vahendit pikaajalise stabiilsuse tagamiseks ja Ukraina ankurdamiseks läände.

Ülioluline on aga see, et kui see ebaõnnestub – või protsess venib lõputult –, võib blokk jätta riigi ebaselgesse olukorda ja veelgi haavatavamaks kui varem, rikkudes lõpuks pakkumise eesmärki.

Kuid Ukraina kiire vastuvõtmine ilma reformideta kordaks mineviku vigu – just suuremas plaanis. Näiteks Montenegro, 2010. aastast kandidaatriik, jääb püsivate korruptsiooniprobleemide tõttu liikmestaatusest kaugele, kuna EL on muutunud karmimaks pärast Bulgaaria ja Rumeenia vastuvõtmist 2007. aastal Euroopa Kontrollikoja hoiatustele vaatamata.

Ukraina rahvaarv on üle 60 korra suurem kui Montenegro oma ja sõjaeelne SKT oli 36 korda suurem. See suurendab korruptsiooniprobleemi ulatust ja keerukust. Reform võib kesta aastakümneid. Ometi annab Brüssel vahepeal jätkuvalt lubadusi, mida ta reaalselt täita ei suuda.

Lisaks kahandaks kiire ühinemine veelgi usaldust bloki vastu ajal, mil Euroopa pürgib geopoliitilisemale rollile. Ukrainlased võivad kaotada usu EL-i, täpselt nagu paljud serblased on pärast 15-aastat segaduses olnud – 2022. aastaks oli 43 protsenti riigist juba kaotanud lootuse kunagi blokiga ühineda. Paljud Serbia Balkani naabrid on samuti hakanud kahtlema, kas Brüssel on tõesti enam laienemas.

Lihtsamalt öeldes tekitaks Ukraina puhul ettevaatuse kaotamine frustratsiooni nendes, kes juba tunnevad end petetuna.

Sellele lisandub oht, et Ukraina protsessiga kiirustades imporditakse blokki süsteemset laiaulatuslikku korruptsiooni ja nõrgendatakse seda seestpoolt, samuti süvendatakse liikmete vahelist hõõrdumist. Ungari on korduvalt halvanud EL-i otsuste tegemise kättemaksuks rahaliste vahendite kinnipidamise eest õigusriigi põhimõtete eiramise tõttu. Ja kui neidsamu standardeid peetakse Ukraina puhul lubatuteks, tooks see niigi pingelistele suhetele ainult teravust juurde.

Ajal, mil Venemaa agressioon kasvab ja Valge Maja muutub üha ettearvamatumaks, ei teeni EL-i sisestandardite nõrgendamine sümboolse žesti nimel ei blokki ega Ukrainat. Edasiliikumine ei nõua ei põlvili reageerimist ega naiivset optimismi, vaid pidevat, tingimuslikku toetust Ukraina sõjategevusele – riigi kaitse tugevdamist ja selle tagamist, et see siseneb tulevastele läbirääkimistele maksimaalse mõjujõu positsioonilt.

EL-i liikmelisuse kaitseloori pakkumine on vastutustundetu, kui see jääb naela otsa rippuma.