Ukraina hävitamises on süüdi Lääs, eriti USA. Nii arvab Chicago ülikooli politoloogiaprofessor John Mearsheimer (77), keda võiks kirjeldada kui omamoodi rahvusvaheliste suhete kurjakuulutajat.

Mearsheimer on üks maailma kuulsamaid rahvusvaheliste suhete teoreetikuid, kuid vastuolulise teadlase seisukohad Ukraina sõja kohta on muutnud ta veelgi vastuolulisemaks, isegi vihatuks. Teisest küljest on Ukraina sõda Mearsheimerile uut hoogu andnud. Mõnel aitab ta mõista, millised tegurid ajendasid Venemaad ründama, teistele aga pakub tema analüüs teoreetilist tuge Lääne süüdistamiseks, vahendab Iltalehti.

Oma esimeses intervjuus Soome meediale jagab ta oma seisukohti Ukraina sõjast, Soome NATO liikmelisusest ja selle tulevikust Donald Trumpi ajal.

Mearsheimeri esindatud realistlik politoloogia koolkond usub, et rahvusvaheline süsteem on oma olemuselt ohtlik, kuna riikidel pole kõrgemat võimu, kelle poole pöörduda.

Tema sõnul domineerivad rahvusvahelises süsteemis suurriigid. Riikide kõige olulisem eesmärk on ellujäämine ja suurriigi staatus on parim viis turvalisuse tagamiseks. Suurriikidel on kõige parem üksteist ja üksteise huve austada.

Mearsheimer on tänapäeval väga nõutud, kuna tema teooriad sobivad praeguse maailmapoliitilise olukorraga. Vähemalt võrreldes külma sõja järel tekkinud liberaalsete teooriatega rahvusvahelisest koostööst või globaalse kaubanduse demokratiseerivast ja rahutoovast olemusest.

Kõigest sellest hoolimata huvitab soomlasi ilmselt rohkem, miks on Ukraina sõda väidetavalt Lääne süü?

Mearsheimer ei eita, et Venemaa tungis Ukrainasse. Tema, nagu ka Kremli arvates tuleneb see sõja algpõhjustest ehk otsesemalt Ukraina võimalikust NATO liikmelisusest.

On tohutult palju tõendeid selle kohta, et tegemist on ennetava sõjaga. Putini 24. veebruaril 2022 Ukrainasse tungimise põhjus oli see, et ta kartis Ukraina liitumist NATO-ga, mida Venemaa peab eksistentsiaalseks ohuks, räägib Mearsheimer Iltalehtile.

Mearsheimer väidab, et Venemaa eesmärk ei olnud kogu Ukrainat üle võtta. Venemaa ründas sõja alguses umbes 190 000 sõduriga, mis on Mearsheimeri hinnangul Ukraina-suuruse riigi ülevõtmiseks täiesti ebapiisav. Tema sõnul seisnes sõda esialgu vaid Ukraina survestamises oma NATO-unistustest loobuma.

Putin püüdis rünnakut kasutada survena, et panna ukrainlased läbi rääkima lepingu üle, mis hoiaks Ukraina NATO-st väljas, sõnab ta.

Mearsheimer viitab läbirääkimistele, mida Venemaa ja Ukraina alustasid Valgevenes ja Iisraelis kohe sõja alguses. Tema sõnul aga veensid USA ja Suurbritannia Ukrainat läbirääkimistest taganema, sest nende arvates on sõda ja majandussanktsioonid viis Venemaa lõplikuks alistamiseks.

See väide on aga vaidlustatud. Samamoodi on Putin ja tema lähiringkond juba aastaid teinud avaldusi, mis seavad kahtluse alla Ukraina kui terviku olemasolu.

Mearsheimer aga ei pea tõsiseks väiteid Putini kõnede imperialistlikust toonist.

Kas Mearsheimeri seisukohad tulenevad Ukraina-vastasusest või venemeelsusest? Eelkõige on teda süüdistatud viimases. Mearsheimeri analüüs sobib vaieldamatult Venemaa enda narratiiviga ja paar päeva pärast agressioonisõja algust jagas Venemaa välisministeerium tema 2014. aastal ilmunud artiklit „Miks on Ukraina kriis Lääne süü”.

Teisalt väitis ta 1993. aastal, et Ukraina ei peaks loobuma Nõukogude Liidult päritud tuumarelvadest, sest nii tehes loobutaks oma ainsast vahendist agressiivse Venemaa vastu võitlemiseks. Mida siis tema vaated tähendavad?

Paljud arvavad, et Mearsheimeri analüüsi kõige keerulisem osa on see, miks Ukrainal iseseisva riigina ei ole õigust ise oma tuleviku üle otsustada.

Selle argumendi probleem seisneb selles, et Venemaa usub, et Ukrainal pole seda õigust. Kui olete suurriigi kõrval väiksem riik, peate olema väga ettevaatlik selle suurriigi huvide suhtes. Antud juhul pidasid venelased Ukraina liitumist NATO-ga Venemaale eluohtlikuks, sõnab ta.

Mearsheimeri arvates mõisteti Soomes külma sõja ajal väikeriigi positsiooni hästi. Samamoodi räägib ta näitena suurriigi mõjusfääri huvidest seoses Ameerika Ühendriikide Monroe doktriiniga.

Ameerika Ühendriigid ei nõustu ühegi läänepoolkera riigiga, kes sõlmib liidu kauge suurriigiga. 1962. aastal paigutas Nõukogude Liit Kuubale tuumaraketid, mille vastu oli USA kategooriliselt. Läänepoolkera riigid ei saa vabalt valida välispoliitikat, mida USA näeb ähvardavana. Sama loogika kehtib ka Ukraina suhete kohta Venemaaga, märgib ta.

Mearsheimer kritiseerib Lääne liidreid, et nad ei mõista NATO laienemise provokatiivset olemust või ei hooli Venemaa reaktsioonidest.

Me surusime 1999. aastal nende kurgust alla esimese NATO laienemise, kuna nad olid liiga nõrgad. 2004. aastal protestisid venelased taas valjult, aga meil oli sellest ükskõik. „2008. aastal ütlesime, et laieneme Gruusiasse ja Ukrainasse ning Putin ütles, et ta ei luba seda,” räägib Mearsheimer.

Mida me tegime? Sellest hoolimata jätkasime edasi. Miks? Sest me arvasime, et saame selle nende kurgust alla suruda, sõnab ta.

Mearsheimer süüdistab kõiges peamiselt USA-d. Ta toob välja, kuidas Prantsusmaa ja Saksamaa olid Bukaresti NATO kohtumisel vastu Ukraina NATO liikmelisusele, kartes, et see provotseerib Venemaad.

Leian, et Bushi administratsiooni otsus tuua Ukraina NATO-sse on üks rumalam ja katastroofilisem otsus, mida ükski suurriik on kunagi teinud, sõnab ta.

Venemaa vaatega NATO laienemisele tuleks arvestada ründeotsuseni viinud põhjuste uurimisel. See aga ei õigusta rünnakut. Mearsheimeri küünilises analüüsis ei ole aga olulised sellised mõisted nagu legitiimsus või riigisisesed arengud – näiteks soov läheneda Euroopale.

Mearsheimeri jaoks on suurvõimupoliitika tragöödia, mis ilmneb hästi tema peateose pealkirjast: Suurvõimu poliitika tragöödia.

Mida siis Mearsheimer sõja praegusest seisust arvab? Võib-olla pole kõige eelneva põhjal üllatav, et Mearsheimer usub, et USA presidendi Trumpi pingutused rahukokkuleppe saavutamiseks on õigel teel. Ta usub, et Trump on valmis muutma Ukraina täiesti „neutraalseks” riigiks. See tähendaks ka seda, et Ukraina ei saaks Läänelt mingeid julgeolekugarantiisid.

USA julgeolekugarantii on ainus, mis loeb. See on samaväärne ka de facto NATO liikmelisusega ja Venemaa ei aktsepteeri seda. Usun, et Trump mõistab seda ja on julgeolekugarantiide andmise vastu, ütleb Mearsheimer.

Raskem on panna ukrainlasi ja eurooplasi sellega leppima. Seetõttu on kõige tõenäolisem stsenaarium külmutatud konflikt, märgib ta.

Mearsheimeri sõnul võtab Venemaa tõsiselt konflikti külmumise võimalust ja soovib seetõttu saavutada parima võimaliku positsiooni enne, kui see juhtub. Küll aga usub ta, et lisaterritooriumide nõudmist oleks USA-l ja ukrainlastel veelgi raskem alla neelata.

Minu seisukoht on, et kui kokkulepet kiiresti ei sõlmita, võtab Venemaa Ukrainalt rohkem territooriume ja nad ei kavatse neist loobuda, sõnab ta.

Ukraina püstitatud eesmärk oli pikka aega tagasi vallutada kõik Venemaa poolt okupeeritud alad. Mearsheimeri sõnul hakkab Läänes alles nüüd koitma, et Ukraina on lõplikult kaotanud umbes viiendiku oma pindalast.

Mearsheimeri hinnangul oleks Ukraina võinud juba sõja algfaasis loobuda NATO liikmelisuse propageerimisest ja vähendama oma relvajõude. See on tema hinnangul siiski võimalik, kuid piirkondade küsimus on palju keerulisem.

Elame natsionalismi ajastul, mistõttu on maa püha. See on püha maa ja paljude ukrainlaste jaoks on selle kaotusega peaaegu võimatu leppida. Loodan, et ma eksin ja Venemaa ei taha rohkem territooriumi, räägib ta.

Mearsheimer annab sama hävitava hinnangu Soome NATO liikmelisuse kohta. Tema sõnul on see nõrgendanud Soome julgeoleku olukorda ja liikmeks saamise ajastus oli halvim võimalikust.

Soome oleks pidanud leidma Venemaa ja Läänega mingisuguse modus vivendi, kooselu viisi. Soome ei oleks tohtinud liituda alliansiga, mis on sügavalt pühendunud vaenulikele suhetele Soome naabriga, sõnab ta.

Loogiline vastus sellele argumendile on muidugi see, et Soome ja NATO on pidevalt öelnud, et nad ei ohusta Venemaad. Siiski usub Mearsheimer, et sellel pole tähtsust, kuna see ei aita mõista, miks Venemaa nii käitub.

Lisaks kõigele sellele liitus Soome NATO-ga täiesti valel ajal, kuna allianss on praegu sügavas hädas. Tundub, et see laguneb. Parim aeg NATO-sse kuulumiseks oli 1949. aasta ja Trumpi tagasivalimise vahel, kui see oli edukas projekt. Nüüd on võimul Donald Trump ja ta põlgab eurooplasi ja NATO-t, räägib ta.

Mearsheimer annab väga sünge hinnangu julgeoleku olukorrale Euroopas. Trump võib USA väed Euroopast välja viia ja NATO artikkel 5 kaotab oma mõtte.

NATO on oma lõpu eel õõnes kest. Arvan, et liit on palju nõrgem ja artiklil 5 pole enam peaaegu mingit tähendust, sõnab ta.

Venelased on Läänemerel vähemuses ja te võite arvata, et see on Soomele hea. Ma arvan, et te tõesti eksite. Tuleb mõista, et kui hirmutada sellist suurriiki nagu Venemaa, siis see reageerib ja on valmis võtma suuri riske. Täpselt nii juhtus Ukrainas, märgib ta.

Mearsheimer aga ei usu, et Venemaa huvides on rünnata hästi varustatud riike nagu Soome või Poola. Tema hinnangul on suurem oht, et Soomest saab mujal toimuva konflikti osaline. Seetõttu peavad eurooplased tema hinnangul Ukraina sõjast hoolimata leidma tulevikus mingi võimaluse Venemaaga läbi saada.

Ja mida arvab realismi tuntuim esindaja Soome presidendi Alexander Stubbi ellu kutsutud väärtuspõhisest realismist?

Stubb on liberaal. Ta usub vananenud ideedesse, mida Lääne liberaalsed imperialistid on külma sõja lõpust peale levitanud. Pärast Venemaa edu Ukrainas on ta aga aru saanud, et taas on moes end realistiks nimetada, sõnab ta.

Siiski on ta hingelt liberaal ja tema mõtlemine Ukrainast on algusest peale olnud rängalt vale, lisab ta.

Soome presidendi kantselei keeldus Mearsheimeri hinnanguid kommenteerimast. Firenzes Euroopa Instituudis professorina töötades avaldas Stubb videoloengu, milles ta ütles, et Mearsheimer „eksib Ukraina suhtes”.