Paljud uuringud näitavad, et inimestel, kes liiguvad palju, neil on väiksem tõenäosus enneaegselt surra kui inimestel, kes vähe liiguvad.
Tulemustest võib kergesti järeldada, et rohke liikumine pikendab eluiga, vahendab Helsingin Sanomat.
See ei pruugi aga nii olla, väidab värske Soome kaksikute uuring. Selle järgi kaitseb aktiivne liikumine küll veidi enneaegse surma eest, kuid vähem kui seni arvatud.
Ei saa ka öelda, et mida rohkem inimene liigub, seda rohkem tuleb see kasuks. Soome uuringus olid kõige rohkem ja kõige vähem liikuvad inimesed oma bioloogilise vanuse poolest kõige vanemad.
„Seos treeningu ja bioloogilise vananemise vahel on U-kujuline. See tähendab, et need, kes liiguvad vähe ja ei täida liikumissoovitust, ja need, kes liiguvad palju, on kiirenenud vananemisega,” ütleb Jyväskylä ülikooli dotsent Elina Sillanpää.
Eelkõige aga vananevad palju need, kes ei täida liikumissoovitusi.
Sillanpää juhitud uuringus osales 22 750 Soome kaksikut. Nad kõik on sündinud enne 1958. aastat.
Nende kehalist aktiivsust uuriti ankeetide abil aastatel 1975, 1981 ja 1990. Suremusandmeid jälgiti kuni 2020. aastani.
Vastuste põhjal jaotati osalejad nelja gruppi: vähe liikuvad, mõõdukalt aktiivsed, aktiivsed ja väga aktiivsed.
Vähe liikuvate rühm jäi alla Maailma Terviseorganisatsiooni WHO soovitustele.
Liikumissoovitused olid täidetud, kui liiguti aktiivselt 150–300 minutit nädalas või pingutati 75–150 minutit nädalas. Aktiivne liikumine on näiteks ujumine, sörkjooks või kepikõnd, jooks ja suusatamine.
Väga aktiivsed kaksikud liikusid aktiivselt keskmiselt tund aega päevas.
Praegused WHO soovitused hõlmavad ka jõutreeningut kaks korda nädalas, kuid varasematel aastakümnetel seda ei lisatud ega küsitud.
Vereproove oli võetud enam kui tuhandelt kaksikult. Nende bioloogilist vananemist uuriti nn epigeneetiliste kellade abil. Neid kasutatakse keha vananemise jälgimiseks DNA-ga seonduvate metüülrühmade alusel.
Ankeetküsitluses uuriti ka haridust, kehamassiindeksit, suitsetamist, alkoholitarbimist ja seda, kas kaksikutel on südame-veresoonkonna haigusi.
Kui võrreldi kolme aktiivsete osalejate rühma nendega, kes liikusid soovitatust vähem, oli enneaegse surma oht aktiivsete liikujate seas kuni seitse protsenti madalam.
Suurem liikumine ei toonud pärast soovituste täitmist täiendavat kasu.
„See viitab sellele, et selline pingutav trenn, mis teatud mõttes juba hakkab keha kurnama, ei ole tervisele kasulik. Pingutav sport on teatavasti seotud äkksurmadega,” räägib Sillanpää.
Tõendeid selle kohta on saadud ka teistes uuringutes.
Uuringus jälgiti suremust 30 aasta jooksul. See võimaldas uurida suremust nii lühi- kui ka pikemas perspektiivis.
Kui meeskond uuris seost füüsilise aktiivsuse ja suremuse vahel lühiajaliselt, jõudsid nad varasemate uuringutega sarnastele tulemustele. Ent siis näis aktiivne liikumine kaitsvat enneaegse surma eest mõnevõrra vähem.
Kui pikemas perspektiivis uurida seost liikumisharjumuste ja suremuse vahel, oli seos oluliselt väiksem.
Seda võivad mõjutada mitmed tegurid.
On loomulik, et kui inimene on surmale lähemal, siis tema koormus väheneb, ütleb Sillanpää. Sel juhul võib liikumise ja eluea seos olla tingitud sellest, et inimene on juba vana ja surma lähedal ning seetõttu ei liigu.
„Sellisel juhul võib seos olla teises suunas ja alati ei ole nii, et liikumine ise eluaastaid pikendab,” sõnab ta.
Lisaks on Sillanpää ja tema kolleegid juba näidanud, et ka pärilikkus on oluline.
„Inimene pärib hea füüsilise vormi, mille tulemusel ollakse ka aktiivsed. See omadus on geneetiliselt seotud ka pikaealisusega,” ütleb Sillanpää.
Ka elustiilid kogunevad. Sillanpää ja tema kolleegid leidsid, et palju liikuvad inimesed tavaliselt ei suitseta ja neil on tervislikumad eluviisid.
Ja need, kes on aktiivsed ja suitsetavad, suitsetavad kvantitatiivselt vähem kui need, kes liiguvad vähe. See võib mõjutada ka täheldatud korrelatsioone.
Seega võib olla palju nn segavaid tegureid.
Kuigi Soome rühm ei saanud tõendeid selle kohta, et liikumine pikendaks eluiga, ei väida nad, et liikumine poleks tervisele kasulik.
„Emeriitprofessor Urho Kujala on öelnud, et liikumine ei pruugi elule aastaid juurde anda, küll aga lisab see aastatele elu. See on vähemalt kindel, et liikumine toob parema funktsionaalse võimekuse,” ütleb Sillanpää.
Tema arvates pole kaua elamine eesmärk omaette, vaid tegusad aastad. Parem füüsiline vorm muudab elu meeldivamaks ja lihtsamaks.
Lisaks võib vabal ajal liikumine olla varasemast olulisem noortele põlvkondadele, mil meie elustiil on üldiselt muutunud vähem liikuvaks ja istumist on palju.
Uuringu avaldas European Journal of Epidemiology ja selle juhtiv autor on teadlane Anna Kankaanpää.