Tänavuse, 2023. aasta 9. juulil, kui maailm nägi Kiievis asuva lastehaigla verega pritsitud rususid, tähistas Venemaa New Yorgis lõunasöögiga ÜRO Julgeolekunõukogu eesistumist. Menüüs oli „Kiievi kotlet” – populaarne küüslauguvõiga täidetud vene liharoog. Lõunasöögi võõrustaja ja Venemaa alaline esindaja ÜRO juures Vassili Nebenzja eitas enne sööma hakkamist Venemaa vastutust pommirünnakus, milles hukkus kaks inimest ja sai haavata seitse last. Kui diplomaadid sel ajal kotleti kurku tõmbasid, tegid nad seda vaikselt.
Juhtum on täiuslik kokkuvõte maailmast, milles me praegu elame. Kui Lääs pealtnäha impotentsena pealt vaatab, muutub Venemaa aina julgemaks, nagu kiusaja, kes mõistab, et karistust ei tule. Venelaste hirm NATO ees, mis oli tuntav sissetungi alguses, on nüüd leevenenud karistamatusega, mida nende liider naudib, olenemata tema toime pandud julmustest. Miks karta? Hoolimata ressurssidest, et see sõda Ukraina tingimustel lõpetada, puudub Läänel selgelt võidutahe. Vladimir Putini jaoks on võit nüüd kindlalt käeulatuses – olenemata sellest, kes on järgmisel aastal Valges Majas, kirjutab Putini-teemalise raamatu autor Anastasia Edel väljaandes New York Times.
Viimase kahe ja poole aasta jooksul on Lääne liidrid korranud, et nad „seisvad Ukrainaga”. Kuid vaatamata õigetele sõnadele vaatavad need juhid sõda jätkuvalt kui lokaliseeritud konflikti, milles neil on vähe kohustusi. Lubatud sõjaline abi saabub hilja ja ebapiisavates kogustes, et see vastaks Venemaa ressurssidele – ja piirangud, nagu need, mis on suunatud Venemaal asuvatele sõjalistele vahenditele, piiravad abi tõhusust. Hiljutine Ukraina sissetung Venemaa territooriumile näitab, mis oleks võimalik, kui köidikud eemaldataks. Kuid Lääs on oma liiga-vähe-liiga hilja lähenemisega seotud, mida õigustab oht, et Venemaa võib esile kutsuda tuumaeskalatsiooni. Samal põhjusel on vaieldav ka Ukraina taotlus NATO-ga ühinemiseks.
Samuti pole Läänel õnnestunud Venemaa majandusliku võimsuse allikaid sanktsioonide voorudest hoolimata ära lõigata. Majandus kasvab mühinal ja Vene oligarhide varad on Läänes turvaliselt, isegi kui need on külmutatud. Kõige tähtsam on see, et Venemaa naftat ostetakse ja müüakse kogu maailmas minimaalsete raskustega, kuna näib, et Lääne juhid ei suuda otsustada, mida nad rohkem tahavad: kas Venemaad korralikult karistada või lasta asjadel olla nagu nad on. Kõnekas on see, et USA rahandusministeeriumi ettepanek määrata karistused tankeritele, mis aitavad Vene naftal sanktsioonidest kõrvale hiilida, on jäänud toppama seoses Valge Maja kartusega, et kõrgemad bensiinihinnad ei mõju novembris toimuvatele valimistele hästi.
Üks inimene, kes Ameerika valimiste pärast ei muretse, on Putin. Erinevalt kahemõttelisest Läänest mängib Putin tõsiselt. Ta on seadnud oma riigi ja majanduse sõjalisele alusele, pühendades vähemalt kolmandiku riigieelarvest sõjaväele ning meelitades heldekäeliste palkade ja väljamaksetega oma sõjamasinaga liituma kümneid tuhandeid venelasi. Ta on laiendanud sõjateatrit NATO territooriumile, rahastades venemeelseid parteisid ja poliitikuid, levitades valeinformatsiooni ja võttes sihikule Ukrainasse relvade saatmisega seotud Lääne isikuid. Kui Venemaa millegagi vahele jääb, kehitab ta tõendeid ignoreerides lihtsalt õlgu.
Selline olukord – vastane, kellel on tahet ja ressursse võidelda lõpuni ning liitlased, kes annavad täpselt nii palju abi, et peatada rinde homne kokkuvarisemine – paneb Ukraina süngesse seisu. Teatud hetkel kustub Ukraina otsusekindlus, mis on juba viimase piirini proovile pandud, ja rahuleping Putiniga mis tahes tingimustel muutub eelistatavamaks kui suremine. See hetk võib tulla varem kui Donald Trump võidab Ameerika presidendivalimised ja lõpetab sõja „24 tunniga”, nagu ta on lubanud, sundides Ukrainat Putini tingimustel läbirääkimistele. Või tuleb see hiljem, kui demokraadid säilitavad Valge Maja ja jätkavad oma pooletoobist strateegiat.
Putin plaanib juba võitu. Tema viimase niinimetatud rahuettepaneku – mille kohaselt Venemaa säilitab okupeeritud territooriumi ja Ukrainal keelatakse NATO-ga liitumine – lükkasid paljud Lääne liidrid propagandana tagasi. Kuid tegelikult on see sõja kõige realistlikum stsenaarium. Hääled ulatuvad Kremli toetajatest kuni Nobeli preemia laureaatide ja isegi paavstini, kes propageerivad „rahu”, mis annaks Putinile selle, mida ta soovib. Ukraina on selle ettepaneku loomulikult tagasi lükanud. Kuid Venemaa esitab selle pärast riigi infrastruktuuri, inimeste ja armee purustamist peaaegu kindlasti uuesti. Lõpuks vaadeldakse eduna kõike, mis peatab pommid.
Igal sõjal on võitjad ja kaotajad. Kui Putin selle sõja võidab, on Ukraina ja tema liitlased selle definitsiooni järgi kaotanud. Kuid lüüasaamist ei jaotata võrdselt. Rahulepe Putini tingimustel on halb Ukrainale. See kaotab ligi 20 protsenti oma territooriumist ja umbes viis miljonit inimest. Kuid seda kaotust leevendab Putini algne plaan vallutada Kiiev ja hävitada Ukraina kui rahvas. Sõda peatub. Seal on surnuid, keda leinata, haavatuid, keda ravida, ja riik, mida üles ehitada. Ukraina maine globaalsel areenil on kõrgem kui kunagi varem ja Euroopa Liidu liikmelisus on silme ees.
Seevastu Läänel on raske leida positiivseid külgi. Selle juhtide suutmatus sõda Euroopas ära hoida või agressorit edukalt karistada annab märku, et piirid pole enam puutumatud. Külmutatud konfliktid avanevad ja vanad nõuded kerkivad uuesti esile ning institutsioonid nagu ÜRO lihtsalt registreerivad kahju. Venemaad, mida toetavad teised avalikult läänevastased riigid nagu Iraan ja Põhja-Korea, julgustatakse veelgi. Järgmine konflikt võib tekkida NATO pinnal. Kui tuumamõõga põristamine osutus piisavaks NATO ohjeldamiseks Ukrainas, siis miks ei toimiks see, kui Putin ründaks alliansi liiget, näiteks Eestit? Euroopa kontinent ei ole enam turvaline.
Ukraina ja Euroopa ei ole aga selle sõja suurimad kaotajad. Igas liidus kannab suuremat vastutust selle juht. Andes esmalt lubadused Ukrainale ja seejärel suutmata neid järgida, on Ameerika kaotanud oma koha Lääne tugisambana, mis suudab tagada oma liitlastele kaitse ja rahu. Eelmisel aastal õõnestas Ukraina suvist vastupealetungi selle kõhklev ja killustatud lähenemine relvade saatmisele. Sel aastal takistas selle poliitiline talitlushäire kriitilist abi ja mõjutas Ameerika avalikku arvamust Ukraina abistamise kiireloomulisuse osas. Maailma stabiilsuse seisukohalt üliolulises küsimuses põrus Ameerika oma juhtrolli testis. Igaüks, kes usub Ameerika ülevuse ideesse, leiab, et see pill on raske alla neelata.
Sõltuvalt sellest, kes Washingtonis võimul on, esitatakse seda mainekatastroofi kui kahetsusväärset vajadust või tähistatakse isolatsionismi võidukäiguna. Kuid isegi „America First” maailmas on vaja sekundeid ja kolmandikke, et kindlustada seljatagust. Kas Euroopa seisab koos Ameerikaga ähvardavas geopoliitilises vastasseisus Hiinaga, mida nüüd tugevdavad loodusvarad, mille Putin on president Xile pantinud? Kas Lähis-Ida on naftahinna küsimustes sama kohusetundlik?
Aeg näitab, kui tõsised on tagajärjed julgeolekule ja majandusele, kuid üks asi on juba selge. Väike sõda Ameerika piiridest kaugel on meie maailma ümber kujundanud ja muutnud Ameerika koha selles väiksemaks.
