Kuigi Ukraina sõjas loodetakse läbirääkimiste teel saavutatud rahu peale, on märksa tõenäolisem variant, et sõda lõppeb ühe poole allaandmisega.

See on tõenäoline stsenaarium, mis suunas sõda liigub olukorras, kus osapooled ei suuda kokkuleppele jõuda, vahendab Asia Times.

Läbirääkimiste saagale pani viimase punkti Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski poolt väljaandele Philadelphia Inquirer antud intervjuu.

Zelenski ütles intervjuus, et Ukraina ja Venemaa vahel ei saa toimuda otseseid läbirääkimisi, küll aga kaudsed läbirääkimised kolmanda osapoole kaudu. Zelenski pakutud stsenaariumi kohaselt toimib kolmas osapool vahendajana ja kõik kokkulepped sõlmitakse ainult vahendajaga, mitte Venemaa või Ukraina vahel. Zelenski soovitas, et ÜRO võiks selles rollis tegutseda.

Zelenski ettepanek on aga mitmel põhjusel teostamatu, suurim põhjus on see, et sõdivad riigid peavad konflikti lõpetamises omavahel kokku leppima.

Pole lootustki, et kolmas osapool ühtki kokkulepet suudab ellu viia, seda tõestasid ebaõnnestunud Minski kokkulepped (2014, 2015). Minsk oli hübriidjuhtum, kus kokkuleppele kirjutasid alla Venemaa, Ukraina ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE).

Ukraina keeldus aga kokkulepet täitmast ning OSCE osutus hambutuks ja ei soovinud Minski kokkuleppeid jõustada. Lepingul oli poliitiline toetus Saksamaalt ja Prantsusmaalt, kuigi kumbki ei olnud allakirjutanu ega olnud juriidiliselt kohustatud seda lepingut toetama.

Seetõttu võib eeldada, et Zelenski ettepanek on lihtsalt järjekordne suitsukate, mis tõrjub Ukrainale suunatud kriitikat selle eest, et Ukraina ei soovi Venemaaga kokkuleppele jõuda. Kolm tugevat jõudu hoiavad Zelenskit läbirääkimistelauast eemal.

Kõige olulisem on see, et NATO peamised mängijad, nimelt USA ja Ühendkuningriik on tugevalt vastu mis tahes läbirääkimistele Venemaaga. USA on teinud kõik endast oleneva, sealhulgas sanktsioonide ja diplomaatiliste meetmete abil, et vältida dialoogi Venemaaga mis tahes teemal (välja arvatud vangide vahetamine).

Teine põhjus on Zelenski poolt toetatud Ukraina seadus, mis keelab läbirääkimised Venemaaga. Ülemraada (Ukraina parlament) võib selle seaduse tühistada, kui Zelenski palub neil seda teha, kuid tõenäoliselt ta seda ei tee.

Zelenski kontrollib täielikult Ukraina parlamenti, on lasknud kinni võtta või pagendanud opositsioonipoliitikuid ning kontrollib ajakirjandust ja muud meediat. Zelenski raudne rusikas tähendab, et ta isiklikult otseläbirääkimisi ei luba.

Zelenski allkirjastas ka dekreedi, millega keelatakse läbirääkimised Venemaa presidendi Vladimir Putiniga.

Kolmas põhjus on seotud parempoolsete natsionalistide, sealhulgas eelkõige neonatside Azovi brigaadi survega Zelenskile. Selle otseseks tõendiks on Ukraina vägede Harkivi piirkonna kõrgeima ülema kindralleitnant Juri Sodoli vallandamine.

Azovi brigaadi juhid süüdistasid Sodolit Harkivi lahingutes rohkemate ukrainlaste kui venelaste tapmises. Azov viis nende sõnumi Ülemraadasse ja Zelenski kohustas neid Sodolit vallandama.

Pärast Sodoli vallandamist on Ukraina olukord kogu kontaktliini ulatuses halvenenud. Ukraina lahingukaotused on väga suured, mõnel päeval hukkus ja sai haavata isegi 2000 inimest.

Venelased on suurendanud oma rünnakuid FAB-liugpommidega, sealhulgas koletisega FAB-3000, mis tabas just Ukraina armee juhtimiskeskust Donbassis asuvas New Yorgi linnas ja tappis väidetavalt 60 või enam Ukraina sõjaväelast.

Venelaste sõnul pole Zelenski vastuvõetav läbirääkimiste partner, sest tema ametiaeg sai mais läbi. Ukraina õigusliku olukorra osas on segadust, kuid Ukraina ja väljaspool seda asuvad eksperdid arvavad, et pärast Zelenski ametiaja lõppemist peaks riigi juhtimine üle minema Ülemraada esimehele.

Ruslan Stefantšuk on Ülemraada esimees ja muutub poliitiliselt aktiivsemaks, kuigi ta pole Zelenski jätkuva valitsemise vastu olnud.

Arvestades lahinguvälja olukorda, arvavad venelased, et peagi saabub aeg, mil Ukraina armee kas kukub kokku või alistub või mõlemat.

Mõlemal juhul tuleb Ukraina valitsus mingil viisil välja vahetada, võib-olla Venemaa valitud ajutise sõjalise juhtkonnaga. See võimaldaks venelastel sõlmida kapitulatsioonilepe asendusvalitsusega.

Ukraina armee alistumine ja kokkulepe Venemaa määratud valitsusega muudab NATO jätkuva osaluse Ukrainas võimatuks.

See võib lõpuks avada ukse NATO ja Venemaa vahelisele julgeolekudialoogile, kui NATO mõistab, mis juhtus ja miks. Kahjuks ei tõota NATO laadimine poliitiliste liidritega nagu Mark Rutte alliansi tulevikule midagi head.

NATO võtmesõnum venelaste võidu korral Ukrainas, nagu üha tõenäolisem tundub on see, et julgeolekuliit peab lõpetama oma laienemise ja otsima Euroopas stabiilsemat kokkulepet Venemaaga.