Prantsuse president Emmanuel Macron vihjas intervjuus väljaandele Economist, et maaväed viiakse Ukrainasse sisse, kui Ukraina seda taotleb.
Economist: Kas jääte selle juurde, mida ütlesite maavägede võimaliku saatmise kohta Ukrainasse?
Emmanuel Macron: Absoluutselt. Nagu ma ütlesin, ma ei välista midagi, sest me seisame silmitsi kellegagi, kes ei välista midagi. Oleme kahtlemata olnud liiga kõhklevad, määrates oma tegevuse piirid kellelegi, kellel neid enam pole ja kes on agressor! Meie võime on olla usaldusväärne, jätkata abistamist, anda Ukrainale vahendid vastupanu osutamiseks. Kuid meie usaldusväärsus sõltub ka võimest heidutada, kui me ei anna täielikku ülevaadet selle kohta, mida me teeme või ei tee. Muidu me nõrgestame iseennast, mis on see raamistik, milles oleme siiani tegutsenud. Tegelikult ütlesid paljud riigid, et järgnevatel nädalatel mõistsid nad meie lähenemist, nõustusid meie seisukohaga ja et see seisukoht oli pooldav. Mul on selge strateegiline eesmärk: Venemaa ei tohi Ukrainas võita. Kui Venemaa võidab Ukrainas, pole Euroopas mingit julgeolekut. Kes suudab teeselda, et Venemaa seal peatub? Milline on teiste naaberriikide, Moldova, Rumeenia, Poola, Leedu ja teiste turvalisus? Ja milline on siis eurooplaste usaldusväärsus, kui nad on kulutanud miljardeid, öeldes, et kaalul on kontinendi ellujäämine ega ole andnud vahendeid Venemaa peatamiseks? Nii et jah, me ei tohi midagi välistada, sest meie eesmärk on, et Venemaa ei tohi kunagi Ukrainas võita.
Economist: Kas arvate, et teised juhid peavad lõpuks teie seisukohta selles osas jagama, et Venemaad lõpuks heidutada?
Emmanuel Macron: Kunagi ei tohi tegeleda poliitilise väljamõeldisega. Kuid ühes olen veendunud, nimelt selles, et see on Euroopa julgeoleku ja sõjalise usaldusväärsuse põhitingimus. Nii et kui Venemaa otsustab minna kaugemale, peame igal juhul kõik endale selle küsimuse esitama. Sellepärast tahtsin seda strateegilist äratuskõnet oma kolleegidele, aga ka meie riikidele. Prantsusmaa on riik, mis on teinud sõjalisi sekkumisi, sealhulgas viimasel ajal. Saatsime Sahelisse mitu tuhat sõdurit, et võidelda terrorismiga, mis oleks võinud meid ohustada. Tegime seda suveräänsete riikide palvel. Kui venelased peaksid rindejoontest läbi murdma, kui oleks Ukraina taotlus – mida täna veel ei ole –, peaksime selle küsimuse endale õigustatult esitama. Nii et ma arvan, et selle a priori välistamine on mitte õppida viimase kahe aasta õppetundidest. 2022. aasta suvel toimunud NATO tippkohtumisel välistasime kõik tankide, kaugmaarakettide ja lennukite saatmise. Me kõik oleme seda praegu tegemas, seega oleks vale ülejäänut välistada. Kuid ennekõike oleks selle välistamine väär usaldusväärsuse ja venelaste suhtes heidutusvõime seisukohalt. Märgin muide, et Venemaa vastuse agressiivsus sellele, mida ma ütlesin, näitas, et sellel oli soovitud mõju, milleks oli: Ärge arvake, et me siin peatume, kui te ei peatu.
