Eesti valitsus kaalub „tõsiselt” võimalust saata Lääne-Ukrainasse sõdureid, et võtta Ukraina vägedelt üle mitteotsesed lahingulised, „tagala” rollid, et vabastada nad rindel võitlemiseks, ütles Eesti presidendi rahvusliku julgeoleku nõunik väljaandele Breaking Defense.
Madis Roll ütles, et täitevvõim tegeleb praegu võimaliku sammu analüüsiga ja kuigi ta ütles, et Eesti eelistaks iga sellise sammu teha osana NATO täielikust missioonist – „näitamaks laiemat ühendatud jõudu ja sihikindlust”, siis ta ei välistanud Eesti tegutsemist väiksemas koalitsioonis.
„Arutelud käivad,” ütles ta 10. mail presidendilossis. „Peaksime läbi vaatama kõik võimalused. Meie mõistus ei tohiks olla piiratud selles, mida saame teha.”
Ta rõhutas ka, et pole mõeldamatu, et NATO riigid, kes on sellisele sammule vastu, muudavad oma meelt „aja möödudes”.
Rolli ülemus, Eesti president Alar Karis on riigi peaministri Kaja Kallasega võrreldes paljude tseremoniaalsete kohustustega ametikohal, kuid lõppkokkuvõttes on ta Eesti vägede ülemjuhataja ja välispoliitika võtmefiguur.
Rolli kommentaarid tulid pärast seda, kui Eesti kaitseväe juhataja kindral Martin Herem ütles eelmise nädala alguses väljaandele Breaking Defense, et sõjaväes arutati juba mitmeid kuid tagasi sõdurite saatmist Lääne-Ukrainasse, et võtta vastu selliseid töid nagu mõnede äärelinnade meditsiiniteenused, logistika või õhutõrje, kuid pärast idee avalikuks piksevardaks kujunemist oli nendest kõnelustest õhk kadunud.
Herem viitas tõenäoliselt pahameelele, mis järgnes Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni avaldusele, et lääneriigid peavad olema avatud arutamaks oma vägede saatmist Ukrainasse. (Eesti peaminister Kallas kaitses märtsis Macroni avaldust märkides, et ta ei rääkinud konkreetselt maavägede lahingusse saatmisest. „Täpselt samamoodi võin teile kinnitada, et meie sõdurid ei lähe sinna sõdima,” ütles ta.)
Eesti võtmetähtsusega seadusandja, parlamendi väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson ütles varem väljaandele Breaking Defense, et Euroopa riigid „peavad hakkama mõtlema tahte koalitsioonile”, et Kiievit otsesemalt abistada, potentsiaalselt ka otseste lahingujõududega. (Eesti ametnikud rääkisid eelmisel nädalal sihtasutuse Kaplan Public Service publikule; Breaking Defense viibis Eestis KPSF-i toetusel.)
Erinevate riikide valmisolek saata mõned väed Ukrainasse on potentsiaalne eraldusjoon NATO sees. Kuigi igal alliansi liikmel on vabadus saata vägesid sinna, kus ta peab seda oma rahvuslikes huvides vajalikuks, on mõned riigid selgelt väljendanud, et nad näevad selles rohkem riske kui kasu.
Nimelt on Saksamaa ja USA vägede saatmise idee kindlalt tagasi lükanud. USA suursaadik Eestis George Kent juhtis Breaking Defense’i tähelepanu Bideni valitsuse poliitikale aidata Ukrainat läbi oluliste abipakettide, kuid on võtnud kindla kohustuse mitte saata kohale Ameerika sõdureid.
Briti kaitseväe juhataja admiral Sir Tony Radakin vältis 9. mail Washingtonis küsimust, kuidas Venemaa võiks reageerida NATO riikide vägede viibimisele Ukrainas: „Ma ei hakka teie küsimust liiga palju kommenteerima, kui te lubate… Ühendkuningriigi seisukoht on selles mõttes väga selge, et see ei ole tee, mida peaminister minna tahab.”
Siiski rõhutas ta, et Ühendkuningriigi positsiooni ei „sõltu sellest, kuidas Venemaa reageerib”. Selle asemel, ütles ta, et see põhineb sellel, mida Ühendkuningriik peab üldiselt parimaks lähenemisviisiks: „Ma arvan, et see, mida olete kogu teekonna jooksul näinud, et Ühendkuningriik on teinud õiget asja, tuginedes hinnangule, et mida on vaja teha, see tuleb ära teha.”
Selle kõrval on Macroni avaldus, aga ka Leedu peaminister Ingrida Šimonytė, kes ütles hiljuti Financial Timesile, et on valmis saatma Leedu väed Ukrainasse, et seal Kiievi vägesid välja õpetada. FT kirjutas, et Šimonytė ennustas, et Venemaa võib seda sammu näha eskalatsioonina, kuid lisas: „Kui me ainult mõtleksime Venemaa vastusele, siis ei saaks me midagi saata. Igal teisel nädalal kuulete, et kellegi peal kasutatakse tuumarelva.”
Šimonytė lisas, et seni pole Ukraina Leedu vägesid taotlenud.
