President Joe Bidenist on saanud 21. sajandi James Buchanan.

Buchanan, riigi 15. president, keda laialdaselt peetakse ajaloo halvimaks, püüdis kõiki rahuldada, kuid lõpuks ei rahuldanud ta kedagi. Tema valitsemise ajal triivis riik üha lähemale lõhenemisele ja kodusõjale, vahendab The Hill.

Rohkem kui poolteist sajandit hiljem on maailm muutumas globaalseks ideoloogiliseks III maailmasõjaks. Venemaa, Hiina ja nende esindajad ründavad aktiivselt USA huve.

Siiski on Bideni riikliku julgeolekustrateegia aluseks võitlus „millegi vähem kui kahe samaaegse või kattuva suure konfliktiga”, selgub parlamendi Kongressi uurimisteenistuse jaanuarikuu aruandest „Suur võimukonkurents: mõju kaitsele”.

Aruandes märgitakse, et 2018. aastal seisis Trumpi administratsioon silmitsi Obama-aegse otsusega „koondada jõud mitte kahe piirkondliku konflikti ümber väiksemate vastastega, vaid seoses eesmärgiga võita kõrge intensiivsusega konflikt üheainsa tippkonkurendiga – ​​näiteks kas sõda Hiinaga Taiwani pärast või kokkupõrge Venemaaga Balti riikides”.

Kuid tegelikkuses seisab meie rahvas silmitsi kolme sõjaga: sõda Ukrainas, sõda Lähis-Idas ning ähvardav sõda Taiwani ja Lõuna-Hiina mere pärast.

Tegelikult on see kolm ja pool sõda, kui arvestada mõjusõda, mida USA kaotab Aafrika Saheli piirkonnas, kui USA väed hülgasid baasid Nigeris.

Biden, kes näib olevat sattunud novembrikuise valimiskampaania keerisesse, keeldub isegi tunnistamast, et oleme juba kolmandas maailmasõjas, rääkimata selle võitmiseks vajalike meetmete kasutusele võtmisest. Selle tulemusena on meie riigi sõjaline, relvade ja laskemoona tootmisvõimsus ning võime osaleda Moskvast ja Pekingist lähtuva kübersõja ja desinformatsiooniga puudulik. Kõik see nõuab aga viivitamatut sekkumist.

Biden, nagu Buchanan seisab silmitsi Fort Sumteri ajaloolise hetkega.

Aastal 1860 keeldus Buchanan eskaleerumise kartuses piisavalt tugevdamast Charlestoni sadama sissepääsu valvavat strateegilist kindlust. Kuigi selline samm ei oleks tõenäoliselt sõja käiku muutnud, oleks see tõmmanud lõunapoolsetele separatistidele väga vajaliku punase joone.

Selle asemel tegi Buchanan miinimumi, täpselt nagu Bideni valitsus teeb praegu Ukrainas, Vaikse ookeani piirkonna riikides ja Lähis-Idas. USA liitlaste kaitsmine pole piisav, nii nagu osutus mõttetuks Fort Sumteri minimaalne kaitsmine.

„Kaitsmine” ei tohi enam olla Bideni Valge Maja päeva märksõna, vaid see peaks olema „võitmine”. Selle üha kineetilisemaks muutuva globaalse ideoloogilise sõja võitmine on meie ainus tee edasi, kui liberaalne demokraatia võidab Venemaa presidendi Vladimir Putini ja Hiina presidendi Xi Jinpingi ühise nägemuse niinimetatud multipolaarsest maailmast, mida sõjaliselt ja majanduslikult domineerivad Venemaa ja Hiina ning mille ankruks on BRICS.

Ka Bideni eskalatsioonihirmud peavad lõppema. Nagu tõendavad 7. oktoober, Bahmuti, Avdijivka, Iraani 13. aprilli rünnakud Iisraeli vastu ja nüüd Bastogne-laadne lahing Harkivi oblasti pärast, on hirmud eskaleerumise ees viinud ainult selleni, et vaakumid on täitnud meie rahva vaenlased – ja meie liitlaste vaenlased. Ida-Euroopas ja Lähis-Idas.

Lihtsamalt öeldes, mida rohkem Bideni riikliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan de-eskaleerimise poolt väitleb, seda rohkem kasutavad meie vaenlased neid aknaid eskaleerimiseks.

Iisrael on õpikunäide Bideni Buchanani-laadse lähenemise hullumeelsusest riigi välispoliitika käsitlemisel. Algselt toetas Biden tugevalt Jeruusalemma õigust teha lõpp Hamasile kui sõjalisele ohule Iisraelile. Pärast Iisraeli-vastaseid palestiinlaste meeleavaldusi USA ülikoolilinnakutes kogu riigis ja eriti New Yorgis hajus Bideni otsusekindlus. Iisraeli ühtsuskoalitsioonivalitsus sattus eksistentsiaalses sõjas Hamasi, Hezbollah’ ja Iraaniga peagi Washingtonist tuleneva „oma” tule alla.

Näib, et Michigani 15 valijamehe hääle kaitsmine sai olulisemaks kui Iisraeli kaitsmine, Hamasi hävitamine või Hamasi sõjaväeülema Yahya Sinwari kaheksa ameeriklasest pantvangi vabastamine Gazas. Et me ei unustataks, Hamas tappis 7. oktoobril jõhkralt 45 Ameerika kodanikku.

Esmaspäeval süvenes Bideni kuristik. ÜRO tunnistas, et on Gazas hukkunud naiste ja laste arvu peaaegu 100 protsendi võrra üle hinnanud, mis viitab sellele, et Iisrael on saavutanud madalama tsiviilohvrite määra kui USA Iraagi sõja ajal. Sellegipoolest teatas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu peaprokurör Karim Khan, et taotleb vahistamismäärusi Netanyahu ja Iisraeli kaitseministri Yoav Gallanti väidetavate sõjakuritegude eest Gazas.

Ei mainitud, et Hamas jätkas Palestiina tsiviilisikute kasutamist inimkilbina, ega ka nende Venemaa ja Iraani sponsoreid, sealhulgas kõrgeimat juhti ajatolla Ali Khameneid.

Rahvusvaheline Kriminaalkohus ei esitanud süüdistust helikopteriõnnetuses hukkunud Iraani presidendile Ebrahim Raisile, vaatamata sellele, et teda tunti kümnete tuhandete iraanlaste surma saatmise eest Teherani lihunikuna.

Biden on mängu kaotanud – või võib-olla ei suuda ta sellest aru saada. Venemaa ja Hiina hävitavad Teise maailmasõja järgset ülemaailmset korda ja institutsioone, mis seda kunagi kaitsesid – sealhulgas ÜRO Julgeolekunõukogu ja nüüd kaudselt Rahvusvaheline Kriminaalkohus.

Selle asemel, et kutsuda riiki võitlema ja võitma seda üha laiemat ülemaailmset kooskõlastatud rünnakut vabaduse vastu, ohverdavad Biden ja tema poliitikud Ameerika riikliku julgeoleku, püüdes novembris valimisi võita.

Kolmas maailmasõda on käes ja meie rahvas on ohus. Fort Sumter seisab sümboolselt tühjana. Riigi relvajõud on ülekoormatud, seistes silmitsi potentsiaalselt kolme sõjaga korraga ja olles valmistunud vaid üheks.

Selle asemel, et liikuda Abraham Lincolni kombel võidu suunas, jäljendab Biden Buchananit, kes on hüljanud oma kohustused vaba maailma juhina.