Uus areng: Soome hirmus hais ei tulegi ilmselt Lätist – see võib olla kohalik sitahais

Ülestõusmispühade ajal ja läinud nädalavahetusel Helsingi piirkonda kimbutanud salapärase haisu allikas tekitab siiani küsimusi.

Soome ilmateenistuse hinnangul on nädalavahetuse haisu allikaks Lätis Liivi lahes asuv soine Ķemeri looduspark, vahendab Iltalehti.

Viimaste päevade ilmastikuolud on olnud soodsad väävliühendite sattumiseks õhku ja Helsingi piirkonda suundumiseks, edastas Helsingi päästekeskus sotsiaalmeedias, viidates Soome ilmateenistuse pühapäevastele andmetele.

Väljaanne Helsingin Sanomat tegi pühapäeval intervjuu lätlanna Agnese Balandiņaga. Ta ei pea teooriat võimalikuks.

Ma ise elan Ķemeri piirkonnas, kuid ma pole mingit haisu tundnud. Oleme juba mures, et kogu hais on Soome läinud, ütles Balandiņa naerdes.

Ka hapnikugeneraatoreid tootva Eco Laser Oy tegevjuht Rauno Hakala ei pea usutavaks haisu päritolu selgitust.

Hais ei tule Lätist ega ka Peterburist. See on täiesti absurdne väide, ütleb ta.

Soome keskkonnainstituudi teadur Seppo Knuuttila peab STT-le antud intervjuus ebausutavaks, et Läti sooaladel oleks väävliühendeid tekkinud nii palju, et need oleksid rännanud kuni Helsingini välja. Tema hinnangul võis haisu allikas olla põlemine.

Soome ilmateenistuse ilma-, mere- ja kliimateeninduse keskuse juht Juhana Hyrkkanen selgitab, kuidas haisu päritolu teooriani jõuti.

Pühapäeval tulid õhuvoolud lõunast Läti suunalt. Kui asi on mööduvas haisus, võis see sealt pärineda, ütleb Hyrkkanen.

Meedia andmetel pole Eestis haisu olnud. Hyrkkäneni sõnul on teoreetiliselt võimalik, et haisu „õhupakid” on hüpanud Lätist üle Eesti Soome.

Räägime atmosfääri segunemiskõrgusest, mis varieerub suuresti sõltuvalt sellest, kui palju päike paistab. Kui atmosfäär on segatud, levib hais tõhusamalt. Kui on väga hägune, liigub see madalas segunemiskihis edasi. Nädalavahetusel oli tema sõnul väga muutlik pilvisus.

Soome ilmateenistus ei taha aga haisu allika osas konkreetsemat seisukohta võtta.

Peamiselt võtame seisukoha selle kohta, kuidas õhuvoolud liiguvad.

„Kui ja kui aga hakkab selguma, et mujal peale Helsingi haisu pole, hakkab juba ebatõenäoliseks muutuma, et see tuleb Läti suunalt,” ütleb Hyrkkanen.

Ülestõusmispühade nädalavahetusel tulid õhuvoolud teiselt poolt Soome lahte kagust. Möödunud nädalavahetusel tulid hoovused rohkem lõunast.

Juhana Hyrkkänen peab tõenäoliseks, et lihavõttepühade nädalavahetuse hais tuli muust allikast.

Terve mõistus ütleb, et see hais tekkisid mujal kui kohapeal. Kevadel, kui lumi sulab, võivad looduslikud lõhnad esineda ka kohapeal. Võib juhtuda, et midagi sellist on ka samal ajal juhtunud, ütleb ta.

Hyrkkäneni sõnul ei jätka Soome ilmateenistus enam haisu allika uurimist.

Aktiivne uurimine on lõpetatud, sõnab ta.

Mõõtmistulemused ei näita ilmset tervisekahjustust. Õhukvaliteet on olnud hea kogu Lõuna-Soomes nii lihavõtete nädalavahetusel kui ka möödunud nädalavahetusel.

Hyrkkänen ütleb, et õhukvaliteedi mõõtmistega mõõdetakse tervisele kahjulikke õhusaasteaineid nagu väikesed osakesed, lämmastikoksiidid ja vääveldioksiid.

Õhukvaliteedi mõõtmised põhinevad pigem tervise seisukohalt oluliste õhukvaliteedi omaduste otsimisel. Selliseid haisvaid väävliühendeid nii aktiivselt ei mõõdeta, märgib ta.

Hapnikugeneraatoreid tootva ettevõtte tegevjuht Rauno Hakala, kes Iltalehtiga ühendust võttis hindab, et haisu põhjustavad Helsingi enda kanalisatsioonivõrgud.

Ilmselt on kasutatud erinevat infot selle varjamiseks, et haisu põhjustab Helsingi enda veevarustuse hooletus, ütleb ta.

Hakala sõnul olid haisu jaoks soodsad tingimused lihavõttepühade ajal, mil paljud Helsingis elavad inimesed olid linnast väljas. Antud juhul peatus vesi Helsingi kanalisatsioonivõrkudes Hakala sõnul hermeetilises ehk gaasitihedas torustikus.

Temperatuurid olid kõrged, tuult ei olnud ja bakterite tegevus oli aktiivne. See viib selleni, et aeroobne bakteritüvi sööb seisvast veest hapnikku ja rohkem hapnikurikast vett ei tule, märgib ta.

Sel juhul plahvatab anaeroobse bakteritüvi kasv, tekitades torudes tohutul hulgal vesiniksulfiidi. Vesiniksulfiid lekib muu hulgas kõigist drenaažikaevudest, jättes selle õhust raskemaks ja maapinnale hõljuma. Siis läheb sitt haisema, ütleb Hakala.

Hakala sõnul on viimastel aastatel sama probleemiga kokku puututud mitmel pool Soomes.

Näiteks haisuprobleem on Huittineni vaevanud juba aastaid. Nüüd olid selleks Helsingi piirkonnas soodsad tingimused.

Helsingi piirkonna keskkonnateenistuse (HSY) reoveepuhastusüksuse juht Petteri Jokinen ei pea võimalikuks, et hais on pärit kanalisatsioonivõrkudest.

Vesiniksulfiidi võib tekkida kanalisatsioonivõrkudes, kuid mitte sellisel määral kogu Helsingi piirkonnas. Ta ütleb, et teooriat on raske uskuda.

Jokineni sõnul on kanalisatsioonivesi praegu lume sulades eriti külm.

Heitvee temperatuur peaks olema kõrgem ja seismisaeg pikem, et vesiniksulfiid saaks isegi tekkida.

Helsingi reoveepuhastites pole HSY andmetel protsessihäireid tuvastatud.

Hais ei tule sealt. Ega mitte ka meie kanalisatsioonivõrkudest, sõnab ta.

Jokinen ütleb, et kanalisatsioonivõrgu ja pumbajaamade üle kurdetakse kõige sagedamini augustis, kui ööd on soojad ja inimesed hoiavad aknaid lahti.

Reovesi on siis väga soe ja vooluhulk väike. Aga ka siis on hais väga lokaalne.

Kommentaarid
(Külastatud 8,280 korda, 1 külastust täna)