Soome arvamus: piiri taga on peagi sõja võitnud Venemaa, mis on ohtlikum kui kunagi varem – isegi NATO liikmesus pole enam piisav

Soomes tuleb hakata valmistuma tulevikuks, kus Venemaa on saavutanud mingisuguse võidu Ukraina üle, kirjutab Iltalehti uudistejuht Solmu Salminen.

Enam kui 600 päeva jooksul ehitatud slaavi riigi kangelaslik sõjaromaan hakkab hädaldavate, lahingust väsinud häälte järgi lähenema punktile, kus kohalik mees peab tunnistama: „Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit võitis, aga väike ja südamlik Ukraina lõpetas hea teise kohaga.”

Lääs ühines kaitsja toetuseks maailma ajaloos haruldase üksmeelega ja on toetanud Ukrainat juba ainuüksi relvadega vähemalt 75 miljardi dollariga. Peaaegu kaks aastat kestnud kaitsesõda sisaldab päästvaid tegusid, nagu võit kaitses Kiievi eeslinnades ja Harkivi oblasti tagasivõitmine. Samas sõjas on tõsiasi ja kummitusliku faktina toas hõljuv elevant, et rindejooned on paika külmunud ning nendesse kohtadesse jäädes kaotab Ukraina Venemaale viiendiku oma pindalast.

Sõja lõpp võis juba kõrvaltvaataja seisukohalt tunduda inimlik, sest rahu ja territoriaalsed järeleandmised imperialistliku Putini kasuks tähendaksid isegi oma ebaõigluses verevalamise lõppu. Tuleviku osas võib Soome NATO liikmelisus ja viienda artikli kaitse suigutada riigi enesekindlusse isegi osaliselt oma eesmärke täitva Venemaa vastu.

NATO pole lihtsalt puhaste paberitega koostööd Ukrainaga üle elanud – ja kaitseliidu liikmesriikidel ei pruugi olla muud võimalust kui jätkata kuni surmani.


Esimesed ja kriitilised valikud tehti juba 2022. aasta veebruaris, ilmselt varem. Aja jooksul saab ilmselt üheks olulisemaks uurimisküsimuseks see, kuidas NATO otsustas jätta Ukraina õhuruumi sulgemata pärast seda, kui riik seda taotles. Toona oli põhjuseks hirm sõja leviku ees kogu Euroopasse, kui Venemaa oleks blokaadile väljakutse esitanud ja NATO riikide lennukitega õhulahingutesse triivinud.

Strateegiline põhjus oli hirm tuumasõja ees. Oli teada, et Venemaa võib otsustada tuumarelva kasutamise kasuks, kui peab „riigi olemasolu ohustatuks”. Võib arvata, et vajadus seda tõlgendust vältida aitas NATO ettevaatlikkusele kaasa.

Putin põhjendas oma „erioperatsioone” aukudesse varjunud kujuteldavate natside Ukrainast puhastamisega, kuid tegelikus maailmas alustasid tema väed mitmekülgset pealetungi, mille üks kiil püüdis tungida otse ÜRO suveräänse liikmesriigi pealinna Kiievisse. NATO kohta on pikalt korratud, kuidas sõja kontrolli all hoidmine näitab NATO hallatava tuumaheidutusvahendi tõhusust, aga kas heidutust ka tegelikult rakendati?

Olukorda võib tõlgendada ka nii, et kui Venemaa alustas tavasõda, olnuks NATO ülesandeks tuumarelva heidutusvõime tõstmine katsetamiseks Ukraina õhuruumi sulgemise teel. Sel juhul oleks Venemaa pidanud hindama, kas tal on oma usaldusväärsuse huvides sõja eskaleerimiseks olemas põhjendus. Riik oli hiljuti otsustanud vältida sõna „sõda” kasutamist ja ainult võõral pinnal natse taga ajada. NATO pidas Venemaad liiga hirmutavaks või ettearvamatuks, et julgeda sekkuda sõjalistesse operatsioonidesse Ukraina õhuruumis.

Samal põhjusel on sõjakunsti uurijad sunnitud kriitiliselt uurima, kas NATO oleks pidanud julgemalt ja avatumalt osalema näiteks strateegilises planeerimises ja sõjajuhtimises.


NATO ja Lääs vältisid liigset sekkumist Venemaa verisesse sõtta, kuid sellest hoolimata on abistajad sellele juba nii pühendunud kui vähegi saab. Miljardite abi andmise lõpetamine pika võitluse lõpus tähendaks Putinile kaotuse tunnistamist iga päevaga häbiväärsemalt, kui rahu lähtepunktiks võtta territooriumide loovutamine. NATO riigid on Ukrainale andnud nii palju relvi, et sellest loobumine seab kahtluse alla, miks abi andmist üldse alustati. Relvaabi peaks kindlasti jätkuma. Ka maratonijooksja ei lõpeta 35 kilomeetril jooksmist sellepärast, et ta on kulutanud rohkem kaloreid kui söönud, kui tal on soov finišisse jõuda.

Olukord on ka paradoksaalne: iga päev, mis pöördub sõjas Venemaa kasuks, tähendab, et Putini kaudne oht hakkab Ukrainast liikuma laiemalt läände. Sel juhul vajavad riigid heidutusvahendina üha tungivamalt oma relvavarusid, mille puhul tuleks relvaabi tegelikult kohe lõpetada.

USA-st levivad uudised viitavad sellele, et Ukraina peamine toetaja valib viimase lähenemisviisi. Siis tuleb avalikkusel hakata veelgi võimsamalt üles ehitama tulevikuvisiooni, kus relvarahuga nõustutakse Putini Venemaa territoriaalsete haarangutega Ukrainas – ja kus Vene armeel on lastud sõjas tavapäraste võimeteni taastuda.

Ukraina sõja lõpetamine territoriaalsete loovutustega ei oleks mitte tagasipöördumine vanasse, vaid katastroofiline olukord, mille vältimiseks on Lääs olnud valmis maksma summasid, mis moodustavad mitmeid protsente riikide SKT-st. Venemaa ei pöörduks tagasi riigina teiste seas, vaid seda oleks palju enam põhjust pidada terroristiks. Riik on ankurdanud NATO oma vaenlaseks vägivaldsemalt kui kunagi varem.

Putini – ja eriti tema järglase – usaldusväärsus võib mõne aasta pärast olla seotud NATO konfliktikõnede lunastamisega. Aastaid oli Venemaa kõige nähtavam välispoliitiline nõue NATO laienemise tõkestamine. Selle tulemusel sai see NATO piiri Soome suunal, Peterburist vaid paarisaja kilomeetri kaugusel. Valitud teel olev Venemaa ei saa olukorrast rahumeelselt lahkuda, vaid ilmselt peab oma positsiooni õigustamiseks rahvale oma jõudu näitama.


NATO avatud konflikti oht suureneb, kui segule lisada Venemaa võimalik järeldus, et NATO näitas oma õhuruumi lahendusega Ukrainas nõrkust. Võimalik relvastatud operatsioon oleks tõenäoliselt suunatud mõne nõrgema NATO riigi vastu.

See võimalus peab olema Soome julgeolekupoliitika keskmes, kui sõda Ukrainas lõpeb. Täieliku sõjalise jõu taastanud ja avalikult NATO-t ähvardav Venemaa on tulevikus tegija, kes ei pruugi uskuda isegi Soome enda kaitseheidutusse.

Venemaa tegevus on olnud arusaamatu ja kogu olemasoleva info kohaselt see selliseks ka jääb. Konflikti ärahoidmiseks tuleb välistada ka kõige triviaalseima sündmuste käigu võimalus. Soome jaoks võib tulevikus kõige mõistlikum lahendus olla paluda USA-lt või teistelt liitlastelt meie riigis võimalikult tugevat – ja püsivat – kohalolekut.

Samas oleks usaldus nõrgem kaitseliidu vastu, kes ei pruukinud Ukraina sõjas kõiki suuri otsuseid õigesti teha.

Valge kompass sinisel taustal ei ole talisman, kuigi NATO liikmelisus mõjub praegu vähemalt siseriiklikult rahustavalt. Milline oleks soomlaste enesetunne praegu, kui riik poleks NATO liige. Samuti on selge, et riikidevahelised rekordiliselt tihedad kaitselepingud – DCA USAga ja JEF-i koostöö Suurbritanniaga – võivad mõnikord olla väärtuslikumad kui neid allkirjastades ette näha julgeti.

Kommentaarid
(Külastatud 1,061 korda, 1 külastust täna)