Tähelepanematusest maksmata jäänud arstiarve oli viimane tilk. Soome naise Brita seitsmeliikmeline pere jäi kodutuks, kui ta kaotas tasumata arve tõttu krediidivõimekuse.
Lisaks kimbutasid tööl läbipõlemine ja perefirma pankrot, vahendab Yle.
Pere oli oma eramu maha müünud ja tahtis kolida üürikorterisse, kuid ilma krediidivõimekuseta see ei õnnestunud. Elama läksid nad suvilasse, kust vanemad sõidutasid lapsed 80 kilomeetri kaugusele Tamperesse kooli.
Kui me päris meeleheitel olime, saatsin kogudustele sõnumi, et kas leiab sealt mõne koha. Üllataval kombel kutsuti meid siis kortereid vaatama, meenutab Brita.
Brita sõnul oli koguduse kaudu leitud kodu viiekordne lotovõit. Peale seda hakkasid ka muud asjad paika loksuma. Juhtunust on möödas kümme aastat ja praegu on mõlemal abikaasal täiskohaga töökoht.
Eelmise, 2022. aasta lõpus oli Soomes 3686 üksi elavat kodutut. Kodutuid peresid ja paare oli 155 ning pikaajalisi kodutuid 1133. Andmed põhinevad Eluaseme Finantseerimis- ja Arenduskeskuse Ara poolt omavalitsustest kogutud andmetel.
Viimastel aastatel on näitajad paranenud ning Soome on pikka aega olnud ainuke riik Euroopas, kus kodutust on vähendatud. Nüüd kardetakse, et valitsuse tegevuse tõttu hea areng katkeb ja kodutus võib isegi suureneda.
Asjatundjad on eriti mures sotsiaalkindlustuse, näiteks eluasemetoetuse ja toimetulekutoetuse kärbete pärast.
Kui samal ajal kasvavad ka kõik kulud, kajastub see madala sissetulekuga inimeste elus ja suurendab kodutuse ohtu, ütleb Y Foundationi eriplaneerija Maria Degerman.
Paberil näevad paljud eluasemepoliitika eesmärgid head, kuid valitud vahendid ei pruugi nende elluviimist soodustada, ütleb KOVA ry tegevjuht Jouni Parkkonen. KOVA on soodsa hinnaga üürimajade ja eluasemeõigusega tegelevate ettevõtete ühendus.
Parkkoneni hinnangul vähendab näiteks laenude intressitoetuse vähendamine ja kümneaastase intressitoetuse mudeli eelistamine soodsa hinnaga elamuehitust. Valitsuse eesmärkidega läheb vastuollu ka uute elamisõigusega korterite tootmise peatamine.
Praegused poliitikameetmed ei suuda kodutust kaotada, võtab Parkkonen kokku.
Soome kodutute abistamine on pikka aega juhindunud põhimõttest eluase kõigepealt. See algab sellest, et kodutule esimeseks pakutavaks toetuseks on tema enda korter.
Maria Degermani sõnul on lähenemine kodutute abistamisele uutes hoolekandepiirkondades väga erinev. Mõnes piirkonnas arvatakse, et korter on millegi eest tasu ja kodutu peaks enne selle saamist teatud eesmärkidest kinni pidama.
See on veider mõtteviis. Ma ise sean endale sageli eesmärke, aga ei jõua nendeni. Aga kodutuid saab karistada selle eest, et nad sihile ei jõudnud ja saata nad siis trepi algusesse tagasi.
Ainult eluasemest ei piisa, inimesel peab olema õigus ka vajalikule toetusele. Toetuseta jäänud inimene võib sattuda haiglasse või kiirabisse ning see on sageli kallim, märgib Degerman.
Oluline on mõista, et kodutus ei ole iseloomuomadus, vaid eluolukord. Sellises kriitilises elusituatsioonis peaksid teenused ja tugi olema kergesti kättesaadavad, lisab ta.
Kogemuseksperdina töötav Brita näeb, et kodutuse ennetamisel on oluline multidistsiplinaarne koostöö. Siiski on veel tööd teha. Ma arvan, et on tahteruumi. Aga ühiskonnas on nii palju segadust, et see alles otsib oma kohta, leiab ta.
