Karm reaalsus: Ukrainal on terav puudus moonast, mida ükski abipakett ei sisalda

Teisipäeval, 14. mail Kiievis toimunud üllatusvisiidi lõpetuseks esitas USA välisminister Antony Blinken, teksades ja kitarriga ühes Ukraina pealinna baaris Neil Youngi pala Rockin’ in the Free World. See oli arvatavasti väga isiklik katse tõsta Ukraina elanike moraali, mida praegu raputab uus Venemaa pealetung Harkivi oblastis.

Enne seda lubas USA diplomaat, riietatud tumedasse ülikonda ja korralikult sõlmitud lipsuga Ukraina presidendile Volodõmõr Zelenskile (riietunud oma harjumuspärasesse sõjaväelisse vormi), et teel olev USA 60 miljoni dollari (55 miljoni euro) suurune sõjaline abi aitab tuua lahinguväljale „tõelise muutuse”, vahendab Le Monde.

Ilmselgelt mures Ukraina riigipea kutsus Läänt üles „kiirendama relvatarneid, kuna [abi]pakettidest teatamise ja relvade tegeliku rindejoonele jõudmise vahel on praegu liiga palju aega”.

Donbassi rindel on nende poliitiliste avalduste mõju minimaalne, summutatud Vene mürskude, rakettide ja pommide mürinaga. Ukraina sõdurid, kes on kaitsepositsioonil ja laskemoona puuduses, tulistavad rünnakute tõrjumiseks minimaalselt. „Laskude suhe” – sõjalises kõnepruugis rindel tehtud laskude arv – pole kunagi olnud ukrainlastele nii ebasoodne, sest nad lasevad keskmiselt 12 korda vähem lõhkemoona (mürske, tiibrakette, rakette ja pomme) kui nende Vene sissetungijad.

Le Monde intervjueeris sõdureid viiest erinevast brigaadist, mis olid saadetud Donbassi rindele, kus toimuvad ägedaimad lahingud. Kõik kinnitasid, et nendeni pole jõudnud ei „Tšehhi plaaniga” seotud laskemoon – sel talvel välja kuulutatud 800 000 mürsku – ega ka 20. aprillil hääletatud USA abipaketiga seotud lahingumoon. „Me loeme uudiseid, kuid oleme realistid. Loodame ainult sellele, mis meil tegelikult käepärast on,” selgitas 28-aastane Maksõm (nagu ka teised küsitletud, andis taainult oma eesnime), 59. brigaadi vanemseersant.

Kargule toetudes jälgis ta umbes 15 oma brigaadi mehe treeningut Pokrovski lähedal, 20 kilomeetri kaugusel rindest. Puulatvade alla peidetud sõdurid tulistasid ründerelvadest ja viskasid granaate. „Meil ei ole käsirelvade laskemoonast puudust,” jätkas allohvitser. „Aga meil napib kõike muud: droonid, droonivastased segajad, mürsud, raketid… Ja mida me näeme, on see, et tarned vähenevad jätkuvalt ja muutuvad järjest ebaühtlasemaks. Need katavad vaid miinimumi.” Ta jutustas, kuidas tema parem jalg sai vaenlase droonilt alla visatud granaadi plahvatuse tagajärjel mitu luumurdu. Nagu paljudest haavatud sõduritest, sai temast instruktor.

„Kanname suuri kaotusi droonide ja suurtükiväe tuletoetuse puudumise tõttu,” lisas tema alluv, 30-aastane Oleksandr Beljajev. Sellest jaoülemast sai samuti instruktor pärast tõsist vigastust, mille käigus rebestasid killud tema põlve. „Kaotame palju sõidukeid vaenlase FPV-le [droonidele]; vajame kindlasti segajaid. Minu pataljon kaotas oma viimase segaja kaks päeva tagasi.”

Teises Bahmuti lähedal asuvas metsatukas, kus paikneb 28. brigaadi tankikompanii, on kaebused samad. „Juba kuude kaupa on mürskude nappus meie efektiivsust vähendanud,” kurtis 20-aastane Viktor, piloot ja tanki T-64 mehaanik. „Meil on ka kütusepuudus ja meil ainult üks droonivastane segaja kogu kompanii peale, mis koosneb 10-st T-64 tankist. Me vajame iga tankipaari kohta vähemalt üht segajat.”

„Me oleme siin kinni, sest taevas domineerib vaenlane,” lisas 36-aastane tankiülem Serhi. „Meie õhutõrje on aegunud ja laskemoon on samuti otsa saanud. Kõik, mida me näeme, on nende lennukid.” Mõni minut hiljem ilmus otsekui nende sõnade kinnituseks kõrgele taevasinisesse taevasse valge triip – Vene pommitaja jälg, mis oli just visanud alla juhitavate liugpommide salve.

Veelgi hullem on olukord nn küllastuskahurväega (mitmikraketiheitjad). „Ma ei ole selle pooleteise aasta jooksul, mil olen Donbassis viibinud, tulistanud ühtegi täissalve [40 raketti],” ütles 24-aastane Artur, Pokrovski lähedal asuva 59. brigaadi lahingumasina BM-21 komandör. „Ma lasen kõige rohkem viis raketti, aga see on haruldane. Enamasti on see vaid üks rakett, et avaldada psühholoogilist mõju rünnakuks valmistuvale vaenlase jalaväerühmale,” selgitas endine põllumajandustudeng.

„Missiooni täitmata jätmine õõnestab moraali. Kui meil oleks piisavalt rakette, oleks rindejoon teistsugune,” ütles ta. Ta teab kindlalt, et olukord tõenäoliselt ei parane. Keegi ei valmista enam BM-21 jaoks rakette. „Me peaksime kätte saama Põhja-Korea varud,” ütles laskur ilma vähimagi irooniavarjundita.

Ukraina armee võitleb Vene sissetungijate sooritatud läbimurrete vastu. Hilinenud laskemoonatarnete hinda makstakse taastumatu ressursiga: Ukraina sõdurite eludega. See on olukord, millel pole palju pistmist lauluga Rockin’ in the Free World.

Kommentaarid
(Külastatud 835 korda, 1 külastust täna)