Juutidena mõistame me hukka selle, mida Iisrael Gazas teeb. Massimõrv ei ole mitte ainult Iisraeli, vaid ka Ameerika kätel, kirjutavad Ellen Brotsky and Ariel Koren väljaandes Guardian.

Järgneb Brotsky ja Koreni arvamuslugu:

USA poliitikutel on nüüd võimatu Gazas toimunud tapmist ignoreerida: 12 päeva kestnud pommitamise käigus on hukkunud üle 3500 palestiinlase, sealhulgas 500 väidetavalt teisipäeval Al-Ahli Arabi baptistihaiglas. Umbes 50 tervet perekonda on hävinud – kõik elavad sugulased, sealhulgas lapsed ja imikud on kadunud. Ja Iisrael on andnud järelejäänutele välja käskkirja, mis võrdub ultimaatumiga: lahkuge Gaza põhjaosast, kõik 1,1 miljonit inimest, „oma ohutuse huvides” – teisisõnu evakueeruge või riskige surmaga eelseisva välksõja ja maapealse sissetungi ajal.

ÜRO väitel on selline massiline evakueerimine „võimatu” ja sellel võivad olla „laastavad humanitaartagajärjed”, paludes Iisraelil korraldus tühistada. ÜRO eriraportöör oli konkreetne, nimetades korraldust „inimsusevastaseks kuriteoks ja rahvusvahelise humanitaarõiguse räigeks rikkumiseks”.

Me nimetame seda teisiti: toimub genotsiid.

Iisraeli poliitikute poolt omaks võetud surmamängu kirjeldamiseks pole muud sõna. Rahvusvahelise õiguse kohaselt nõuab genotsiid kahte asja: „kavatsust hävitada täielikult või osaliselt mõni rahvuslik, etniline, rassiline või usuline rühmitus” ja seejärel selle rühma hävitamise katse. Ilma kavatsuseta tähendavad need tegevused etnilist puhastust. Kui need on tahtlikud, peetakse neid genotsiidiks.

Näib, et Iisrael paneb aluse Gaza ja selle elanike hävitamisele: president Isaac Herzog ütles reedel, et Gaza elanikud ei ole süütud tsiviilisikud: „Selle eest vastutab terve rahvas. See retoorika tsiviilisikute kohta, kes pole teadlikud, ei ole seotud, pole tõsi. See pole absoluutselt tõsi.” See on vastuolus rahvusvahelise õigusega, mis keelab kollektiivse karistamise ja tsiviilisikute sihtimise, mis mõlemad on sõjakuriteod. Samuti viitab see sellele, et Iisrael ei näita oma rünnakutes Gazale vaoshoitust.

Sunniviisiline ümberasustamine, mida Iisrael on alustanud, on väljakujunenud hävitamise eelkäija – viimane samm tegelikult kümnes genotsiidi etapis, millele on rahvusvaheliselt viidanud genotsiiditeadlased ja institutsioonid, sealhulgas holokaustimuuseumid üle kogu maailma. Need sammud, mis võivad toimuda samaaegselt, hõlmavad „dehumaniseerimist”, tegusid, mis jätavad rühmad ilma veest ja toidust, ning sõjaliste operatsioonide vale märgistamist „terrorismivastaseks”.

Siin me oleme. Iisraeli ametnikud viitavad terrorismile, et õigustada oma valimatut pommitamise kampaaniat, samas kui Iisraeli kaitseminister ütles, et nad võitlevad „inimloomade” vastu – dehumaniseerivate sõnadega, mida alati kasutatakse genotsiidile eelnenud ajal. Ja tsiteeriti üht nimetut Iisraeli kaitseametnikku, kes ütles: „Gaza muutub lõpuks telkide linnaks. Hooneid ei tule.”

Peaminister Benjamin Netanyahu on korranud oma lubadust, et seni toimunud massiline surm on „ainult algus”. Gaza sektoris on „täielik piiramisrõngas”, ütles kaitseminister ning see on elektri-, kütuse-, toidu- ja veevarustusest ära lõigatud. Üks Iisraeli parlamendi Knesseti liige kutsus avalikult üles korraldama teist Nakbat, viidates palestiinlaste massilisele ümberasustamisele 1948. aastal. Jällegi tähendaks teise Nakba tahtlik loomine Gazas genotsiidi.

Retoorika on jõudnud ka realiikmeteni: Iisraeli sõdur ütles riigitelevisioonis, et see sõda ei käi ainult Hamasiga, vaid „kõigi tsiviilisikute vastu”. See palestiinlaste valimatu kustutamine Gazas oleks kahtlemata genotsiid – nagu üks Iisraeli genotsiiditeadlane ise on väitnud. Genotsiidi alged avanevad aktiivselt meie silme all.

Juutidena mõistame selle täielikult hukka. Mõistame hukka oma esindajate tingimusteta toetuse Iisraeli poliitikale, mis on soodustanud aastakümneid kestnud okupatsiooni, mida suurem osa maailmast tunnistab rahvusvahelise õiguse rikkumisena. Mõistame hukka kõik tegevused, mis kaasavad meie inimesi järjekordsesse genotsiidi – olgu siis tegu toimepanija või rõhutuga.

Kutsume oma seadusandjaid üles sama tegema. Võimaliku genotsiidi rahastamine meie nimel ei ole antisemitismi vastumürk: nad reedavad juute, keda nad väidetavalt toetavad.

Möödunud nädalal sai Hamasi jõhkrates üllatusrünnakutes surma üle 1400 iisraellase – lisaks 150 pantvangis peetud inimest. See on kohutav, laastav lõiv ja me leiname ilma tingimusteta tsiviilelu võtmist. Edasise inimelude – sealhulgas pantvangide – kaotuste ärahoidmine on kiireloomuline prioriteet.

Samuti tõrjume hüperfiksatsiooni Hamasile, mis on neelanud Ameerika poliitika, ja mõistame seda hiljutist rünnakut kui aastakümnete pikkust Iisraeli kuritegude ja piiramise tulemust. Seda fakti on kinnitanud Iisraeli opositsiooniliidrid, veteranide rühmitused ja ajalehed.

Küsime oma juudi kogukonnalt: kus on lein ja hala päevadel, mil kaotatud tsiviilelanikud on palestiinlased? Kui Iisraeli sõdurid võtavad lapsi kinni?

Aastast 2000 kuni hiljutise vägivallalaineni tapsid iisraellased inimõiguste rühmituse B’Tselem andmetel üle 10 600 palestiinlase, samas kui palestiinlased tapsid 1329 iisraellast – see on kaheksakordne erinevus.

Aastakümned 1948–2000 on täis veel kümneid tuhandeid surnuid – peamiselt palestiinlasi. Numbrid näitavad selgelt, et selle konflikti lugu on olnud lugu ülekaalukast palestiinlaste surmast ja ümberasumisest.

Valdav enamus Ameerika poliitikuid on aeg-ajalt nõustunud.

Viimase nädala jooksul on president Joseph Biden korduvalt öelnud, et USA pühendumus Iisraelile on vankumatu – „resoluutne ja vankumatu” – kuna iga päev visatakse alla 1000 pommi. Välisminister Anthony Blinken kustutas kaks korda avaldused, milles kutsuti üles relvarahu sõlmima. Kuna Biden külastab Iisraeli, on ülioluline, et ta kutsuks viivitamatult üles vaenutegevusele lõppu tegema. Kui ta ei suuda kasutada tohutut mõju, mis tal on Gazas elude päästmiseks, on need surmad osaliselt tema vastutusel.

USA erisaadik ütles, et „kellelgi pole õigust öelda Iisraelile, kuidas end kaitsta”. Välisministeerium on tegelikult hoiatanud diplomaate, et nad hoiaksid eemale fraasidest „deeskaleerimine/ relvarahu”, „lõpetage vägivald/ verevalamine” ja „rahu taastamine”.

Enamik USA parlamendi kongressi esindajaid – mõlemas parteis – pole paremad: juhtiv vabariiklasest senaator Lindsey Graham ütles, et tegemist on „ususõjaga” ja kutsus Iisraeli üles Gazast rääkides „vahet tasandama”.

Meie California rahvasaadik Nancy Pelosi on kinnitanud, et Ühendriigid seisavad „vankumatult” Iisraeli kõrval, kui see end kaitseb – seepärast aheldasid seitse meie hulgast end reedel tema San Francisco kontori külge, kui kogunes enam kui 200 sionismivastast juuti, kutsudes üles lõpetama USA sõjalist abi Iisraelile.

Need vähesed, kes on eriarvamusel, on kõrvale jäetud: näiteks esindaja Rashida Tlaib kahetses mõlema poole kaotusi, kuid kutsus üles lõpetama okupatsiooni ja apartheidi – esindajatekoja vabariiklased üritavad nüüd teda umbusaldada. Ka rahvasaadik Ilhan Omar leinas nii Iisraeli kui ka Palestiina kaotusi, kuid ta tehti maha, kui julges seada kahtluse alla „tingimusteta relvamüügi ja sõjalise abi Iisraelile”.

Valge Maja nimetas kõik vaoshoitust nõudvaid seadusandjaid häbiväärseteks ja tõrjuvateks.

Kõige elementaarsem humanitaarimpulss – relvade maha panemine – on nüüd Ameerika poliitikas mõeldamatu. Iisraeli enesekaitseõiguse kahtluse alla seadmine on tegelikult võrdsustatud antisemitismiga.

Ometi näeme selgelt selle niinimetatud kaitse reaalsust: terrorikampaaniat ja genotsiidiplaanide väljatöötamist ülalt. Lääne toetusel sööstab Iisrael pea ees tapmisele.

Ja kuigi Hamasi esialgne sissetung tõi poliitikute poolt üle kogu riigi kohese hukkamõistu, ei ole hiljutine pommitamine toonud kaasa mingit kriitikat. Ajalugu, mis sünnitas Hamasi, barrikadeeris Gaza ja lõi okupatsiooni, pole peaaegu üldse kajastatud.

Iisrael on sisuliselt käskinud Gaza elanikel lahkuda või surra, valida väljasaatmise ja hävitamise, etnilise puhastuse ja genotsiidi vahel – ja seda tehes on ta sulgenud väljapääsuteed ja tulistanud põgenevaid konvoisid, jättes Gaza elanikud lõksu.

Selle asemel, et nõuda vägivalla viivitamatut peatamist, on Ameerika seadusandjad meie pealinnahooned sinivalgeks valgustanud ja öelnud, et „seisvad Iisraeli kõrval”. Neil on võim muuta arvestust ja sundida Iisraeli – USA sõjalise abi suurimat abisaajat – järgima rahvusvahelist õigust, kuid nad otsustavad seda mitte teha.

Aitab. Kutsume seadusandjaid üles koguma julgust, et peatada genotsiidi toimumine meie nimel. Nad saavad toetada Iisraeli ohvreid ilma massilist tapmist ja sunniviisilist ümberasumist võimaldamata – tegusid, mis nõuavad tuhandeid ja tuhandeid elusid.

Iga järgnev surm on veri mitte ainult Iisraeli kätel, vaid ka ameeriklastel – eriti neil, kellel oli võimalus tungivalt nõuda rahvusvahelisi norme ja noomida okupatsiooni, kuid kes otsustasid selle asemel kõrvale jääda.

Ellen Brotsky on kauaaegne juudi aktivist ja vabatahtlik organisatsioonis Jewish Voice for Peace Bay Area, mis on maailma suurima sionistliku juudivastase organisatsiooni osa, mis on solidaarne Palestiina vabadusega.

Ariel Koren on antisionistlik juut, kes lahkus Google’ist protestiks Iisraeliga sõlmitud sõjalise lepingu vastu; ta on kiirreageeriva keeleõigluse kollektiivi Respond Crisis Translation asutaja.