Soome presidendikandidaatidelt peaks juba praegu küsima, kas nad toetavad Soome sõdurite saatmist Ukrainasse, kuna see on varsti kõige olulisem küsimus, kirjutab väljaandes Apu kirjanik ja kolumnist Markus Leikola.
Ta märgib, et seda küsimust pole Soomes veel mitte kellegi käest küsitud. Ent järgnevate kuude jooksul on see kõige olulisem küsimus, mida riigi juhtidele esitatakse. Ei piisa sellest, et ollakse korralik isa- või emakuju, ei piisa teenetest mujal maailmas ega veteranide mälestamisest, pisar silmanurgas.
Leikola märgib, et kuni praeguseni on lääneriigid saatnud Ukrainasse vaid relvastust ja muud abi ning aidanud sealseid sõdureid välja õpetada. Sõda aga pole pärast pooltteist aastat veel sugugi lõppemas ning selle kestust on võimatu prognoosida. On saanud teatavaks, et nii Ukraina kui Vene armeed on tasavägised. Kumbki pole nii hea ega halb, kui enne 2022. aasta veebruari ette kujutati. See on ka põhjus, miks rindejoon on viimased pool aastat püsinud sisuliselt muutumatu. Peamine puudus pole relvastus, vaid sõjalised oskused. Mõlemal poolel on olemas eeldused, et tõmmata rindele kõik, kes vähegi relva jaksavad hoida. Samas peab ka sõja-ajal muu ühiskond toimima.
Ajaloost pole raske õppida, kui vaid soovi on: sellised või veelgi suuremad sõjad on mõistliku ajaga lõppenud vaid siis, kui välisriigid on oma üksused appi saatnud. Venemaal pole kedagi teist peale Valgevene, mille juht võiks saata oma poisse surema Putini eest.
Kes siis Ukrainal on? USA pole ilmselt sobiv vastus, sest Donald Trumpi tagasivalimine muudaks selle variandi võimatuks ning Biden ei tee seda hirmust Trumpi ja vabariiklaste tõusu ees. Ameerikas pole sellist valijate enamust, kes peaks sõdurite saatmist olulisemaks tinakirstude hinnast.
Ainus alternatiiv on Euroopa. Soome on teatanud, et soovib olla osa sellest Euroopast. Nüüd on valijatel õigus teada, milleks riigi juhtkond on valmis. Ja ükskõik milline on vastus, kuulatakse seda Kremlis teraselt. Ilusaid ega kergeid variante Soome jaoks ei ole.
