Täna reedel, 29. septembril Helsingis visiidil viibival Eesti peaministril Kaja Kallasel on kaugeleulatuvad mõjud seoses hiljutise pikale veninud skandaaliga kodumaal Eestis. See jätab oma jälje Eesti välispoliitikasse ja kogu EL-i välispoliitikasse seoses Ukraina ja Venemaa ning nendevahelise sõjaga. Ka Ukrainat puudutab Kallase skandaal otseselt.

Kaja Kallas on viimase pooleteise aasta jooksul tuntuks saanud kui üks Euroopa Liidu juhtivaid Ukraina ja selle toetuse eestkõnelejaid. Võib isegi öelda, et Kallas on andnud näo EL-i ja lääneriikide püüdlustele lõpetada sõda Ukraina võiduga, vahendab Iltalehti.

Kallas on Ukraina nimel väsimatult sõna võtnud peaaegu kõikjal maailmas ning ta on teinud Ukrainat toetavaid ja Venemaad hukka mõistvaid avaldusi kõikidele suurematele meediakanalitele kõigil kontinentidel. Ta on julgustanud erinevaid riike ning nende juhte ja kodanikke saatma Ukrainasse sõjalist ning majandus- ja humanitaarabi.

Pole liialdus öelda, et tänu Kallase tegevusele on paljud ukrainlased surmast ja vigastustest pääsenud.

Kallas hakkas Venemaad väsimatult kritiseerima juba enne Ukraina sõda. Juba aastatel 2014-2018 Euroopa Parlamendi liikmena asus Kallas pärast seda, kui Venemaa okupeeris Krimmi ja osales sõjalistel operatsioonidel Ida-Ukrainas, „Euroopa südametunnistuse” rolli.

Seetõttu on paljud Kallase fännid üle maailma ja eriti Ukrainas viimastel nädalatel imestanud, miks Kallast pole kuulda ega näha nagu varem. Ta esines küll BCC Hardtalki intervjuus — kus Kallase abikaasa äritehinguid Venemaal arutati piinlikult detailselt.

Samuti on Kallase varem nii krapsakas sotsiaalmeedia sõrm viimastel nädalatel uinunud ning tema agressiivsus Venemaa suhtes näib olevat raugenud näiteks sotsiaalmeedia kanalis X (endine Twitter).

Kaja Kallas pole suutnud Eestis tema ümber keerlevale skandaalile ja kuulujutuveskile punkti panna. Kallase abikaasa ärid Venemaal ja peaministri seotus nende rahastajana on teema, mida ta praegu endale lubada ei saa. Ja seda ei teeks ka Ukraina, sest Kallase isiklik probleem võtab talt aja ja ka usaldusväärsuse, mida ta vajaks Ukraina toetamiseks ja Venemaa hukkamõistmiseks.

Kallase meediatiim võiks korraldada talle intervjuusid üle maailma, kuid sel puhul ei saa välistada seda, et intervjuudes räägitakse ka Kallase ja tema abikaasa rahaasjadest ning omavahelistest suhetest.

Kodumaal on Kallast alandaval moel grillitud parlamendi korruptsioonivastases komisjonis, mille liikmeid Kallase vastused lõpuni ei rahuldanud. Komisjoni huvitas muu hulgas eelkõige see, milleks kasutas Kallase abikaasa seda 350 000 eurot, mille Kallas talle laenas. Samuti on ebakindlus laenulepingu sõlmimise aja osas ning Kallas on seda selgitanud kui ettevaatamatust.

Samuti on siiani ebaselge, kust oli Kallas leidnud 350 000 eurot vaba raha. Halvimates süüdistustes kahtlustatakse Kallat rahapesus.

Kallase raskest olukorrast kirjutas hiljuti mõjukas EL-teemasid käsitlev väljaanne Politico ja tegi seda samas artiklis, kus arutati Poola ja Ukraina suhete jahenemist. Politico hinnangul röövivad Kallase perekonna sidemed Venemaaga nii tema isikliku usaldusväärsuse kui ka raskendavad EL-i idatiiva esinemist Brüsselis.

Politico usub, et sõda Ukrainas on osaliselt andnud Ida-Euroopa riikidele võimaluse oma mõju liidus suurendada, kuna nad on nii geograafiliselt kui ka vaimselt Euroopa eesliinil Venemaa vastu. Kallase rahalised ebaselgused ja näokaotus kodus on selle arengu hoo maha võtnud.

Politico nendib, et skandaali tõttu on Kallas viimased paar nädalat trellide taha jäänud, mistõttu on Ukraina kaotanud ühe oma tugevama eestkõneleja lääneriikide pealinnades.

Kallase kaitseks võiks öelda, et paljud teised Eestis ajavad endiselt äri Venemaa suunal ja nende hulgas on ka tuntud Eesti ettevõtteid.

Eesti avalik-õiguslik ringhääling ERR teatas septembris, et Eesti ettevõtted kauplevad endiselt iga kuu kümnete miljonite eurode eest Venemaa kaubanduspartneritega. Eurodes mõõdetuna liigub Eestist ja Eesti kaudu Venemaale kaupu ja teenuseid samapalju kui enne Ukraina sõja algust.

Mitte ainult peaminister Kallas, vaid ka Eesti kodanikud hakkasid Ukrainat peaaegu ühtse rindena toetama pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse eelmise aasta veebruaris. Juba enne tegelikku sõjategevust oli Eesti saatnud Ukrainale sõjalist materiaalset abi ning Eesti jätkas abisaadetiste kohaletoimetamist kogu möödunud aasta jooksul.

Eesti on saatnud Ukrainasse Milani tankitõrjeraketisüsteeme, Javelini tankitõrjerakette ja tankitõrjemiine.

Selle aasta poole peal on aga Eesti relvasaadetised Ukrainasse kahanenud. Pole liialdus öelda, et alates käesoleva aasta algusest on Eesti sõjaline abi Ukrainale olnud eranditult sümboolne.

Viimase märkimisväärse partii relvi ja kaitsevarustust kinkis Eesti Ukrainale selle aasta jaanuaris. Eesti kaitseministeeriumi enda teadaande kohaselt oli tegemist rahaliselt suurima abipaketiga, mille Eesti on Ukrainale saatnud.

Eesti abipakk sisaldas tollal kümneid 122- ja 155-millimeetriseid haubitsaid (so välikahureid) ning tuhandeid 155-millimeetrist laskemoona, suurtükiväeüksuste toetusmasinaid ning sadu tankitõrje granaadiheitjaid Carl-Gustaf M2 koos laskemoonaga.

Eesti teatas oma abipaketi väärtuseks 113 miljonit eurot, kuid unustas lisada, et tegemist on uute samalaadsete relvade ja tarvikute asendusväärtuse — mitte aga annetuse tegeliku turuväärtusega.

Eesti on juba varem teatanud, et püüab saada EL-i nn rahufondist Ukrainale kingitud relvade ja kaitsevarustuse eest täit hüvitist. See tähendab, et ta soovib oma jaanuarikuu abipaketist saada 113 miljonit eurot, kuigi selle tegelik väärtus on vaid murdosa sellest.

Tänavu kevadel süüdistasid EL-i diplomaadid ja ametnikud Politico artiklis Eestit selles, et ta üritab Ukraina sõja sildi all omaenda relvavarusid moderniseerida ehk annetab varudest Ukrainale vanaraua ja laseb EL-il uute relvade ja varustuse eest maksta.

Näiteks Rootsi Carl-Gustaf M2 granaadiheitjaid on toodetud juba 60ndate algusest, seega on need kuni 60 aastat vanad. Sellest ajast saadik on olnud uusi ja arenenumaid relvamudeleid ning värskeim neist on mudel M4, mida näiteks Austraalia kaitsevägi tellis hiljuti 35 miljoni euro eest. Eesti poolt Ukrainale antud M2 ja uute M4 granaadiheitjate hinnavahe on märkimisväärne.

Eesti valitsuse ja erinevate ministeeriumide andmetel on Eesti andnud Ukrainale sõjalist abi kokku ligikaudu 400 miljonit eurot. Pärast jaanuari näib Eesti abi Ukrainale aga olevat olnud minimaalne.

Eesti saatis märtsis Ukraina kaitseväele 494 000 euro eest vintpüsse, snaipripüsse, sihikuid, binokleid, laskemoona, termokaameraid ja muud varustust.

Eesti kinkis aprillis Ukraina kaitsejõududele laskemoona suurtükkide ja käsirelvade jaoks ning öövaatlusseadmeid.

Juunis saatis Eesti Ukrainale oma laost välihaigla, kui Island nõustus Eestile hüvitama uue samalaadse 7,8 miljoni euro eest. Samal ajal saatis Eesti Ukraina sõjaväele kummipaate, droonitõrjetehnikat ja pommitõrjetehnikat, kuid ei täpsustanud nende hinda.

Eesti valitsus toetas augustis kaitseminister Hanno Pevkuri ettepanekut kinkida Ukrainale käsirelvi ja laskemoona. Kaitseministeeriumi avaldatud pressiteate kohaselt on annetuse suurus 150 käsirelva, kuid see on nii väike hulk, et pressiteates arvati olevat viga.

Samal ajal, so käesoleva aasta jooksul on Eesti ostnud relvi ja laskemoona või teinud ostuotsuseid sadade miljonite eurode eest.

Eesti ise on selle aasta jooksul saanud oma partneritelt riigikaitseks rohkem raha kui ta on Ukrainale toetuseks andnud. Näiteks juunis sai Eesti NATO-lt 40 miljonit eurot sõjalise infrastruktuuri arendamiseks.

Eesti saab raha kaitsevalmiduse tõstmiseks ka Euroopa Liidult ja otse USA-lt.

Eesti sõjalise abi kahanemise põhjust Ukrainale võib otsida samast allikast, mis peaminister Kaja Kallase kui Ukraina kaitsja hääbumist, ehk Eesti sisepoliitikast.

Eestis on parlamendi opositsioon kritiseerinud valitsust selle eest, kui palju see Eesti enda relvi ja laskemoona Ukrainale laiali jagab. Opositsiooni ja eriti konservatiivse Eesti Rahvaerakonna EKRE hinnangul kannatab seetõttu Eesti enda kaitsevõime. EKRE on vähemalt mõnes arvamusküsitluses tõusnud Eesti populaarseimaks erakonnaks, edestades Kallase Reformierakonda.

EKRE pole Ukraina abistamise vastu, kuid erakonna väitel peab alati esikohal olema Eesti enda kaitsevõime. Eesti arsenalides pole lihtsalt enam midagi anda, et kaitsevõime säiliks.

Eesti valitsus ja Reformierakond peavad kriitikat tõsiselt võtma, muidu jääb see EKRE-le alla.

Eesti sõjalise abi allakäigu teine ​​põhjus on rahapuudus. Eesti majanduskasv on pikka aega olnud negatiivne, eelarve on defitsiidis ja see defitsiit kasvab, kuid valitsus püüab ellu jääda ilma täiendavat laenu võtmata — mis tähendab praktiliselt drastilisi kokkuhoiumeetmeid kõigis valdkondades. Samal ajal plaanib Eesti endiselt tõsta kaitsekulutusi kolme protsendini ja järgmisel aastal 3,2 protsendini sisemajanduse koguproduktist.