Eelmisel talvel oli Venemaa üks tähtsamaid relvi energeetika: riik ründas Ukraina kriitilist infrastruktuuri ja lääneriike koormasid suured elektriarved. Saabuvale talvele mõeldes on Ukraina saanud valmistuda energia kui sõjapidamise vahendi kasutamiseks ja Venemaa ei saa enam eelmise talve üllatuselemendist kasu. Suurriigi vahendid aga asjatundjate hinnangul otsa ei saa.

Eesti Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktori asetäitja Kristi Raik ütles Iltalehtile, et Venemaa püüab leida uusi võimalusi üllatamiseks. Tema sõnul on raske ennustada, mis tulla võib.

Venemaal pole piire, rünnata võib iga sektorit. Aga kas suudetakse mõni uus viis välja mõelda, siis hakkavad võimalused otsa saama.

Soome rahvusvahelise kriisireguleerimise asjatundja ja riigiteaduste doktor Timo Hellenberg maalib Venemaa vahendite valikust veelgi süngema pildi, tõdedes, et „ma ei näe praeguses olukorras midagi positiivset”.

Kahtlemata on üllatusmomente jäänud, ütleb Hellenberg Iltalehtile.

Venemaa üllatab alati. Neil on selleks head ressursid ja oskused. Me ei tohiks lasta end uinutada hüpoteesiga, et Venemaa on nõrk või et tema ressursid on ammendunud.

Hellenberg loetleb kõige tõenäolisemate sihtmärkidena raudteed ja jõetamme. Eelkõige oleks katastroof Kiievist põhja pool asuva Võšhorodi tammi hävitamine, kuna tammist tulev vesi uhuks minema nii pealinna kui enamiku Ukraina valitsuse tähtsamaid asutusi. Lisaks asub läheduses ka piirkonna lennujaam.

Tammide tabamiseks on võimalik valmistuda vee koguse vähendamisega, mida tuleks teha kohe. Vee koguse vähendamine piiraks löögi hävitavat jõudu, kuid teisalt võib see olla Ukrainale majanduslik löök, kuna samal ajal väheneb elektrijaama tootmisvõimsus.

Hellenbergi sõnul on Ukraina poolelt vastused valmisolekuga seotud küsimustele „olnud sama aeglased kui 2013. aastal”. Hellenberg tegi toona tammile riskihinnangu, millele reageeriti sellega, et probleemi ega reaalset terroriohtu pole.

Hellenbergi sõnul toetub Ukraina varustuskindlus ja energiatootmine just Dnipro jõe ääres asuvatele hüdroelektrijaamadele. Seetõttu oleks vaja tagada tuumajaamade võimekus korvata pärast võimalikku lööki hüdroelektrijaamale jäänud tühimik energiatootmises. Lisaks saab valmistuda elanike evakueerimiseks piirkonnast.

Tammikahjustustest saime esimest maitset tunda suvel, kui Kahhovka tammi rünnak jättis Hersoni piirkonna veeta. Sarnaseid „asendamatuid lahendusi” võib sõja edenedes rohkem näha.

Ma kardan halvimat – mida meeleheitlikum olukord tundub, seda hullemat on oodata, märgib Hellenberg.

Teine võimalus on Venemaal rünnata logistikat. Hellenberg tuletab meelde „sadamate kahetsusväärset olukorda”.

Järgmisena saab Venemaa pilgud suunata raudteele, millel põhineb kogu Ukraina varustamine. Eriti ohus on „elu tee” ehk ühendus Lvivi kaudu Poolaga. Läänega sideme hävitamine „ühtiks Vene doktriiniga”. Hellenbergi sõnul hävitab Venemaa Ukraina varustuskindlust veelgi süsteemsemalt.

Pistik tõmmatakse seinast, resümeerib Hellenberg.

Hellenberg nõuab rahvusvahelise üldsuse sekkumist, et tagada varustuskindlus ja tsiviilisikute liikumise ohutus.

Tõenäoliselt näeme tulevikus ka rohkem otseseid rünnakuid Kiievi režiimi vastu.

Kiievit on kaitsnud nn püha linna retoorika, mida on Kremli liidrite kõnedes kultiveeritud. See põhineb ultraortodokssel mudelil, mille eesmärk on Kiievi Venemaa taotlemine ja Kiievi vallutamine.

Hellenberg arvab, et Kiievi ajalooline tähtsus slaavi kultuurile on osa põhjusest, miks Kiievi häving on seni jäänud „suhteliselt väikeseks”. Nüüd on Venemaa „sihtmärgi staatus muutunud”.

Enam ei püüta neid piirkondi säilitada, vaid esmane püüe on hävitada kriitilised piirkonnad ja infrastruktuur, sest nad ei suutnud muuta valitsust, nagu nad eeldasid, ja pöörata suuremat osa inimestest enda poole, sõnab Hellenberg.

Sõda on Venemaale nii palju maksma läinud, et riiki ei rahulda enam „mõni sodiks lastud küla Ukraina idaosas”.

Eesmärk on nüüd tõesti hävitada Ukraina võimalused riigi ja ühtse rahvana ellu jääda, märgib Hellenberg.

Hellenberg võrdleb tegusid suurviha ajaga, mil Venemaa lõi Rootsi suunal puhvertsooni. Tema sõnul on Venemaa sõjategevus järk-järgult muutunud selles suunas, et Ukrainast luuakse sarnast puhvrit Lääne ja Venemaa vahele. Selle saavutamiseks on Venemaa eesmärgiks ühiskonna funktsioonid pöördumatult hävitada.

Ühiskonda hävitati süstemaatiliselt ja pöördumatult, ei üritatud üle võtta ega ära kasutada. Nende strateegilise autonoomia kindlustamiseks loodi vaakum. Nüüd luuakse Ukrainast eikellegimaad, märgib Hellenberg.

Käimasolev sõda kordab meetodit „Russki sposob delat veštši”, mille Venemaa käivitas juba 16. sajandil Liivi sõja ajal. Süütuid tsiviilisikuid ja kõige haavatavamaid gruppe kasutatakse vaenlase tagalas kohese sotsiaalse šoki tekitamiseks.

Energeetika ei avaldanud eelmisel aastal survet mitte ainult Ukrainale, vaid ka Ukrainat aidanud lääneriikidele. Hellenberg hindab, et Soomet saab tulevikus survestada laevandusega.

Meie laevaliiklus on haavatav ja Venemaa vahendid selle häirimiseks on mitmesugused. Nad saaksid seda teha ilma rahvusvahelisi reegleid rikkumata, märgib Hellenberg.

Üks Soome varustuskindluse seisukohalt üliolulise laevaliikluse häirimise võimalus oleks luua Läänemeres ohukuvand ohtlikest ainetest või nende levikust Läänemerre. Teine oluline segav tegur võib olla seotud näiteks pingelise õppuste olukorraga, kus Venemaa saab oma suurenenud kohalolekut põhjendada mereliikluse ohutuse tagamisega.

Lisaks saab tekitada segadust seoses miinidega. Hellenbergi sõnul piisab ainuüksi kuulujuttudest miinide kohta ning tegelikke lõhkekehi pole isegi vaja Läänemerele välja lasta. Ükski laev ei liigu, kui on ebaselge, kas see on ohutu või mitte, märgib Hellenberg.

Asjatundja nendib, et sellest võimalusest pole palju räägitud just seetõttu, et laevandus on nii haavatav ning Soomel pole eriti vahendeid võimalikeks ohtudeks valmistumiseks.

Lennuliiklus on juba Venemaaga arvestanud, aga mis puudutab laevandust, siis kui meie tuksuv süda peaks saama häiritud, tooks see kaasa olukorra, kus tuleb kiiresti rakendada meetmeid, mille kulusid on raske isegi ette kujutada.