Ukraina eliitüksused avaldasid väljaande The Times ajakirjanikule, millist ränka hinda nad maksavad Vene kaitseliinidest läbi murdmiseks käimasoleva vastupealetungi käigus.

Surma trotsides, kadunud hirmuga, tapmise ja surmaga lähedased: Ukraina vasturünnakus osalevate „Tormi” eliitüksuste tühja pilguga sõduritel on lahinguvälja prognoos väga erinev sellest, mis on nende kindralitel ja poliitilisel juhtkonnal pärast läbimurret Venemaa esimesest kaitseliinist Robotõnes.

„Selles kohas võitlemiseks ja tõhusaks püsimiseks peate jooksma surma järel, mitte laskma surmal enda järel joosta,” ütles 23-aastane „Bojets”, grupi Torm liige Skala pataljonist, mis võitleb Robotõnest lõuna pool. „Ma olen valmis surema ainult sellepärast, et ma pean olema.”

Need ei olnud sõduri nartsissismist või uhkusest tingitud surma-teemalised märkused: surm on ründevägede igapäevane kaaslane. Bojetsi üksus on langenud kaotuste tõttu juba 25 protsendini selle algsest tugevusest alates juulis Robotõne külla suunduva telje ümber toimuva vasturünnakuga liitumisest ning Tormi üksuste eeldatav eluiga on rindel kõige lühem.

„Üheksakümmend protsenti siinsetest meestest saab samuti surma,” lisas noor võitleja kaaslaste hulgas ringi vaadates, kui Skala pataljoni Tormi võitlejad ootasid korraldust järjekordseks öiseks rünnakuks pühapäeval. „Me teame seda. Muidugi, me oleme murdnud venelaste esimest liini, aga kuradi pagan. Millise kuluga.”

Kümne päeva jooksul pärast seda, kui Ukraina Tormi võitlejad suutsid esimest korda siseneda varemeis koolimajja Robotõnes – pisikeses asulas, mis paikneb esimeses kolmest Venemaa kaitseliinist ja mis asub juuni alguses Ukraina vastupealetungi algsest alguspunktist 13 kilomeetrit lõuna pool. Ukraina komandörid ja USA ametnikud on kuulutanud küla verstapostiks ja strateegiliseks muutuseks vastupealetungil, mida on saatnud tohutud inimohvrid, varustuse puudus ning kibedad vaidlused ajakava ja ajastuse üle.

Ukraina lõunaosas operatsioone juhtiv brigaadikindral Oleksandr Tarnavski ütles pühapäeval väljaandele Observer antud intervjuus, et tema arvates on venelased kulutanud 60 protsenti oma ressurssidest oma esmasele kaitsepositsioonile Robotõne ümbruses, mis viitab sellele, et piiratud ajaga enne oktoobrivihmade saabumist võib Ukraina vastupealetungi järgmine etapp Aasovi mere ranniku suunas, 90 kilomeetrit lõuna pool olla sujuvam kui esimene. See oli optimistlik sõnum päeval, mis sisaldas hiljem ka Ukraina kaitseministri Oleksi Reznikovi vallandamist, kelle ministeerium on uppunud korruptsioonisüüdistuste merre.

Ometi kirjeldavad Ukraina sõdurid selle lahingu eesliinil Robotõne ümber ja kaugemal toimuvat erinevat, kirjeldades kolm kuud pärast vasturünnaku algust üleüldist segadust, kurnavat sõda ja massilisi kaotusi, mis on ära kurnanud Ukraina soomusüksused, millega loodeti esmalt edu kiirendada.

Varased lootused, et operatsiooni võiksid läbi viia Leopardi tankid ja Bradley lahingumasinad, et avaldada suve lõpuks otsustavat mõju, näivad nüüd kahetsusväärsed.

Selle asemel on rünnaku läbiviimine antud jalgsi liikuvatele meestele, tormirühmadele, nagu Skala pataljoni omad, kes imbuvad pimeduse katte all läbi miiniväljade ja võitlevad meeleheitlikus lähivõitlustes Vene kaevikute puhastamiseks öösel, enne kui soomusmasinad saab välja tuua.

„Bradleyd ja Leopardid on suurepärased seni, kuni nad miini otsa ei sõida ja liikumatuks ei muutu ja Venemaa suurtükivägi neid ei lämmata,” ütles Bojets, kelle üksus liitus vastupealetungiga pärast seda, kui Ukraina mehhaniseeritud üksused takerdusid korduvalt Robotõne rindel miiniväljadel. „Tõesti, meie suve suur õppetund on see, et enamasti läheme öösel rünnakule, kus oleme ainult jalgsi. Soomukid tulevad hiljem.”

Nende ülimalt pühendunud ründevägede edu võib olla võti Venemaa liinide edasistele murdmisele, kuid selline võitlus tähendab, et Ukraina on enne sügist saavutanud vaid pisikese läbimurde Venemaa ridades. Suured lootused, mis algselt pandi Ukraina Lääne varustusega soomusformeeringutele nagu 47. mehhaniseeritud brigaad on tegelikus lahingutegevuses hävinud.

Saksamaal väljaõppe saanud ja Bradley soomustransportööride ning tankidega Leopard varustatud 47. brigaadi kiitis Ukraina ja Lääne meedia juba enne pealetungi algust, vaatamata sellele, et sellel puudus õhutoetus, mis on NATO sõjapidamise doktriini seisukohalt ülioluline.

Kohe, kui 47. brigaad oli juuni alguses lõunarinde pearünnaku eesliinil, kandis see suuri kaotusi. Ilma õhutoetuseta ja piiratud miinitõrjevõimega avastas brigaad, et tema soomusmasinad olid Venemaa miiniväljadel sageli võimetud ja seejärel hävitati need suurtükitules.

Eelmisel nädalal tagandati üksuse ülem ja ülema asetäitja ametikohtadelt ja asendati kuu aega pärast seda, kui üksuse kõrgeima tasemega vanemseersant Valeri Markus lahkus, kritiseerides kõrgemate ohvitseride „ebakompetentsust”.

Vahepeal, kui 47. brigaadil kulus 15 nädalat Robotõne suunal 13 kilomeetri läbimiseks, väidavad brigaadi meedikud, et üksuse hukkunute arv on neljakohaline.

Lahingud on olnud nii koledad, et mõnel juhul vähendati 47. brigaadiga tegelenud meedikute rühmade koosseisu 50 protsendini Robotõne rindel haavatute kogumise missioonidel kannatanute tõttu, seda hoolimata USA-s toodetud soomukite M-113 kasutamisest haavatute evakueerimiseks.

Üks The Timesi intervjueeritud meeskond ütles, et kaks nende M-113 soomukit hävitati missioonidel Robotõne lähedal ja haavatute arv, keda nad pidid ühel ekspeditsioonil välja tooma, ületas mõnikord kõik soomusmasinate võimalused.

„Tehniliselt saate M-113-ga välja vedada neli haavatut,” ütles 47. brigaadi meedikute üksust juhtiv arst Tarass. „Ühel juulikuu päeval kuhjasime 24 haavatut ühte sõidukisse. Need juulipäevad olid kõige hullemad. Me lihtsalt kogusime inimohvreid.”

Tema silmad läksid suureks ja jäsemed tõmblesid, kui ta kirjeldas igapäevaseid inimohvrite evakueerimise missioone pärast seda, kui Venemaa jätkas Robotõne pommitamist siis, kui Ukraina väed olid selle hõivanud. Vallutatud küla tulistamise tase on selline, et Ukraina väed saavad liikuda ainult pimedal ajal ja soomusmasinatega. Aga isegi see ei garanteeri turvalisust.

„Kuus ööd tagasi saime ülesandeks välja tuua surnud ja haavatud Bradleyst, mida oli tabanud mingi uus Vene mürsk,” ütles Tarass. „Jõudsin jalgsi nii lähedale kui suutsin ja sain Bradley komandöri välja. Ta oli kaotanud oma jala, kuid leek oli seda kõrvetanud, nii et ta ei veritsenud palju.

Me ei saanud laskurit välja, kuna tema keha oli hävinud tornis laiali. Juhil oli pea otsast ja arvasime, et saame ta surnukeha tagasi, aga siis algas tulistamine ja pidime ta sinna maha jätma. Selle kõige keskel töötas Bradley mootor endiselt. Sellised stseenid on meie elus nii tavalised, et ma arvan, et oleme kaotanud võime tunda hirmu.”

Kui hirm ja õudus on Ukraina lõunarindel kadumas, on seal sõdivatel sõduritel siiski piisavalt emotsionaalset reservi, et avaldada põlgust Ukrainas ja välismaal neile, kes uskusid, et Lääne sõjamasinate kiire saatmine annab sõjas kiireid tulemusi. Rinde eesliinil aga näevad vähesed sõja kiiret lõppu.

„Kui ma kuulen inimestest, kes istuvad oma diivanil kodus või kaugemal, öeldes: „Oh, Ukraina armeel on nüüd Bradleyd ja Leopardid, nad näitavad venelastele, mis see on,” peksan ma oma pead käte vahel,” ütles Bojets, kes kõlas äkitselt kurnatuna, tõustes püsti, et vastu võtta öise rünnaku korraldusi. „Ja ma soovin ainult, et nad saaksid siia tulla ja näha meie võitluse tegelikkust.”