Kaks kuud on Ukraina väed olnud pealetungil, püüdes läbi murda Venemaa kaitseliinidest, et alustada okupeeritud alade vabastamist. Võitlus on olnud raske ja edusammud on olnud aeglased. Kuid aja jooksul on ukrainlased eduseisu kindlustanud. Nüüd on küsimus selles, kas nad suudavad Venemaa väed murdepunkti suruda.
Pärast tuhandete vägede raiskamist ebaõnnestunud kevadpealetungil langesid Vene sõjaväelased tagasi umbes 45 km pikkusele kaitsepositsioonile, mis ulatub üle lõunarinde Zaporižja oblastist Donetski oblastisse, et takistada Ukraina vägede edasiliikumist strateegilise, Venemaa käes oleva Melitopoli linna poole. Vene kindrali järgi nime saanud niinimetatud Surovikini liin koosneb kolmest tugevdatud kaevikute reast, millest igaüks on kaitstud tihedate miiniväljade, tankitõrjekraavide, tankilõksude ja traadipõimudega. Nende ees tugevdavad venelaste lahingupositsioone tankitõrje- ja jalaväemiinid, kirjutab väljaandes Financial Times sõjaline asjatundja Jack Watling.
Alates pealetungi algusest juuni alguses on Moskva võtnud kasutusele uue taktika. Vene väed lubavad ukrainlastel miiniväljadele siseneda ja seejärel asuvad agressiivselt vasturünnakule, sageli tankide ja juhitavate tankitõrjerelvadega külgedel. Kui Ukraina sõidukid on purustatud, suunavad venelased jalaväe vastu miinipildujad ja suurtükid. Kui Kiievi väed jõuavad üle miiniväljade kaevikutesse, hülgavad venelased sageli oma lahingupositsioonid ja lõhkavad esimese ründajate laine tapmiseks valmis pandud laengud.
Pärast seda, kui katsed miiniväljadele tungida tõid kaasa suuri ukrainlaste kaotusi, on Kiiev kohandanud oma taktikat, imbudes Venemaa positsioonidele, et kaitsjad segadusse ajada ja enne rünnakuid külgedelt. Need meetodid on vähendanud ukrainlaste kaotusi, kuid vajalik planeerimine ja luure muudab selle aeglaseks protsessiks, kus ukrainlased võitlevad korraga 700 meetri pärast. See annab nende vastastele võimaluse end koguda. Kuid protsessi kiirendamine toob kaasa lubamatu varustuse hävimise. Ukrainlaste jaoks on võti hallata oma varustust, näiteks sõidukeid, et pärast läbimurret neid kasutada.
Lisaks Venemaa positsioonidele ründamisele on Kiiev alates juuni algusest kasutanud vastase radarite hävitamiseks ka oma partnerite tarnitud täppisrakette. Ilma nendeta on Moskva hädas ega suuda Ukraina suurtükiväe asukohta leida. Seevastu Kiievi väed on saanud osavaks Vene relvade asukoha leidmisel ja täppismürskudega hävitamisel.
See Vene suurtükiväe süstemaatiline hävitamine on olnud pöördepunkt: esimest korda sõjas suudavad Ukraina haubitsad anda Vene positsioonidele püsivat tuld. See tähendab ka seda, et Moskval on miiniväljadel Ukraina sõidukeid hävitades vähem suurtükijõudu, et tappa neist väljuv jalavägi. Selle tulemusel õnnestub Ukraina vägedel Venemaa positsioonideni jõuda isegi siis, kui nende sõidukid sõjaväljale jäävad.
Vastuseks peab Moskva olema oma soomukitega agressiivsem. See on toonud ukrainlastele suuri kaotusi, kuid selliste sõidukite paigutamine rinde lähedale on jätnud nad haavatavaks. Päeva jooksul jälgivad kümned Ukraina droonid lahinguruumi, filmides ja tuvastades sihtmärke. Öösiti saadavad need üksused Vene soomukit jahtima taaskasutatavaid põllumajandusdroone, mis kannavad raketimootoriga granaate.
Kriitilise varustuse hävitamine on Kiievi jaoks oluline nii taktikaliselt kui ka operatiivselt. Ukraina on kasutanud Ühendkuningriigi tarnitud tiibrakette Storm Shadow, et tabada Vene liinide taga asuvaid komandoposte, laskemoonaladusid ja sildu. Üheskoos jätavad suurtükiväe, soomukite, radarite hävitamine ja varude kadumine Moskva jalaväele kahaneva toetuse. Venemaa üksused jätkavad aga tugevat võitlust ja Ukraina enda varustuskaod on endiselt suured. Kiievi väed võitlevad Venemaa ründehelikopteritega, mis hõljuvad madalal kõrgusel rindest 8–10 km kaugusel, kaitstuna õhukaitsega ja tulistavad tankitõrjerakette Ukraina sõidukite pihta.
Küsimus on selles, kumb pool suudab paremini hakkama saada praeguse kaotuste määraga. Lõunarindel on lahingute raskust kandnud Venemaa 58. ühendrelvaarmee. Umbes veerand vägedest on korraga lahingupositsioonidel ja venelased on pidanud vägesid roteerima. Neil on vähe reserve. Vahepeal on Ukraina lisanud võitlusse 10. korpuse üksusi, hoides survet. Mingil hetkel võib Venemaa jalavägi olla liiga õhukeseks hajutatud ning ebapiisava suurtükiväe ja soomustoetuse korral võib kaitse laguneda. Kuivad ilmad lubavad Ukrainal tõukejõudu jätkata kuni novembri alguseni. See saab olema kriitiline punkt: sealt edasi sõltub edasiminek sellest, kumb pool on talvisteks võitlusteks paremini valmistunud.
Panused on Kiievi jaoks kõrged. Kaitsest läbimurdmine võib vabastada märkimisväärsel hulgal territooriumi ja sundida Venemaad tooma Ukrainasse uusi üksusi enne, kui nad on väljaõppe lõpetanud. Ja vastupidi, kui Ukraina ei suuda Surovikini liini murda, saab Venemaa uusi üksusi tagasi hoida, neid treenida ja ette valmistada ning initsiatiivi taastada. Mõlemal juhul vajab Kiiev jätkuvat rahvusvahelist abi. Sügiseks on aga konflikti trajektoor selge.
