Kuu aega pärast selle käivitamist saab Ukraina vastupealetungist rääkida kahte moodi, vastavalt sellele, mis on toimunud kahel lahinguväljal, mis on üksteisest kümnekonna kilomeetri kaugusel.

Neskutšne külast lõuna pool asuval üksikul maateel lebab päikese käes Vene sõduri lagunev keha, osa koljust puudu. Kuidas ta täpselt suri, pole teada, kuid tema kaaslastel ei olnud aega tema surnukeha kaasa viia, kui nad põgenesid Ukraina rünnaku eest, vahendab The Times.

Nad on edenenud mitmeid kilomeetreid. Lähedal asuv Ukraina drooniüksus väidab, et ainuüksi see asjaolu lükkab ümber välismaa pealinnades ja isegi Kiievis levinud arusaama, et pealetung on liiga aeglane või isegi ebaõnnestunud. „Kas mäletate, kuidas need inimesed ütlesid, et Kiiev langeb kolme päeva pärast venelaste kätte?” ütles komandör Oleksandr (40). „Noh, see on sama.”

25-aastane Dmitro Buh, oma meestest kõige julgem, ennustas, et ukrainlased jõuavad kuu ajaga Musta mere äärde – millega nõustuvad vähesed sõjaanalüütikud.

„Et venelastel on läbipääsmatud kaitsepositsioonid?” ütles ta. „Me oleme need juba läbinud. Nad põgenevad.”

Veidi lääne pool on aga sarnane põldude ja metsadega ümbritsetud küla nimega Novodarivka, ja põldudel on üks hästi kindlustatud Venemaa kaitsepositsioon, mis on veidi rohkem kui kraav, kuid sügav, tugevdatud ja hästi kaetud.

„See üks eelpost hoidis meid kaks nädalat kinni,” ütles jalaväeohvitser ühest kahest brigaadist, 23. ja 110. brigaadist, mis saadeti seda sektorit ründama.

Ukrainlased ei räägi oma vaenlasest hästi, kuid ohvitseri hääles oli tunda aukartust, kui ta jutustas, kuidas venelased imesid endasse kõik, mis neile pihta paisati, isegi pärast nende ümberpiiramist. „Nad pidid kaotama 100 meest,” ütles ta. „Valasime sisse mürske, raskekahurväge, kõike. Nad panid ikka edasi.”

Eelmisel aastal, kui pealetungiv armee tõmbus kevadel esmalt Kiievist tagasi ja seejärel löödi sügisel tagasi Harkivi ja Hersoni oblastis, näitasid Ukraina sõdurid ajakirjanikele rõõmsalt mahajäetud Vene soomukeid.

Nüüd on nad olnud vähem innukad lubama ajakirjanikel näha, kus nende esialgne pealetung kuu aega tagasi oli samaväärse saatusega, see pidi aga olema sõja pöördepunkt. Kuid Venemaa eelposti lähedal asus Ukraina soomusmasinate surnuaed, sealhulgas USA antud kummuli lennanud MaxxPro (miinikindla varitsuskaitsega sõiduk).

Selgus, et see soomuk ei olnud täielikult varitsuskaitsega. Ukraina soomukid kohtusid tankide ja suurtükiväe riviga ning peatati kiiresti.

Läheduses viibinud Ukraina sõdur Bohdan kirjeldas, kuidas rünnak oli muutunud vanamoodsaks tankilahinguks. „Sattusime Vene tankidega näost näkku,” ütles ta. „Me tulistasime nende pihta. Nad tulistasid meie pihta.”

Tankisõda meenutab populaarses ettekujutuses Hitleri välksõda või president Bushi „tormijooksu” Iraagis, kus tankipataljonid kihutasid õhukatte all läbi kergelt kaitstud liinide. Jalaväele sillapead rajades liikusid tankid kiiresti edasi Pariisi või Bagdadi.

Ilma õhukatteta pole see võimalus Ukrainale kättesaadav, mistõttu mõistetakse vastupealetungi aeglust valesti, väidavad sõjalised nõustajad. Samuti on olemas Venemaa kaitse mastaap, mis on alates Harkivist oluliselt paranenud, kaitstes kilomeetrite pikkuseid miinivälju, tankilõkse ja kindlustatud, suurtükiväega kaitstud kaitsepositsioone tagaosas.

On lihtne mõista, miks ukrainlased tahavad kobarrelvi, mida nüüd pakub Bideni valitsus. Praegu peavad Ukraina tankid ja soomusmasinad liikuma aeglaselt ja otsima kilomeeter kilomeetri haaval nõrkusi kogu rinde pikkuses. See muudab selle veelgi sarnasemaks Esimese maailmasõja läänerinde tankieelse ajastuga.

Soomukitest moodustatakse Vene rindejoonte pommitamiseks ja taganema sundimiseks läbimurderühmi, millele järgneb jalavägi, et need positsioonid hõivata.

Ukraina lõunapoolsete edusammude territoorium on sedalaadi sõja jaoks ideaalne – või samas täiesti kohutav. Bohdani tank peitis end seiredroonide eest puude vahel. Mõne meetri kaugusel, vaateväljast eemal, kukkus 122 mm mürsk iga paari minuti järel.

„Meie oleme oma puuderivis, nemad omas,” ütles ta. Nende vahel on ojadega ristuvad põllud, avatud maa takistusribadega, mis on ründavatele jõududele mõrvarlikud.

Nii juhtus Novodarivka 23. brigaadiga. Veel lääne poole, Mala Tokmatška külast lõuna pool, oli kokku pandud 47. mehhaniseeritud brigaadi kolonn – sama viga, mille tegid venelased Kiievi lähedal eelmise aasta märtsis.

Vene droonid liikusid sisse, põhjustades ühe päeva jooksul ühe Ukraina suurimast soomuskaotusest – ja kindlasti avalike suhete tagasilöök, kuna Moskva avaldas droonimaterjali kiiresti. Saksa tarnitud Leopard 2 tankid olid hävinute hulgas.

Ukrainlased rõhutavad, et kaotused olid liialdatud; vaid viis meest hukkus, ütlesid nad. Sellegipoolest näitas juhtum sõja ohtusid, kus iga ründav jõud peab kiiresti katte murdma ja mõlemal poolel on kõrglahutusega õhuseire.

Luure toimib aga mõlemat pidi ning puuderivi ja takistused võivad muutuda jõudude kaitsmise lõksuks.

Bangalo all asuvas punkris, mis on suures osas hävinud nagu peaaegu iga teinegi rindel asuv elamu, jälgib Oleksandr sülearvutis, kuidas suurtükivägi järgib tema juhiseid Vene vägede kohta. Ta ütles, et puuderivi ei ole enam ohutu. „Näen droonidel ka nende käsi ja jalgu lendamas,” ütles ta. „Isegi nende päid.”

Ta peab omakorda tegelema Venemaa õhujõudude lendudega, mis on endiselt arvuliselt ukrainlastest üle.

Siinsed ukrainlased on kuu ajaga edenenud 7 kilomeetrit – mitte kiirelt, kuid see muudab rünnaku siin edukamaks kui kusagil mujal. Irooniline, et selles tsoonis pole ühtegi kingitud Lääne tanki.

Novodarivkas sattus Venemaa eelpost lõpuks ukrainlaste kätte ja rinne liikus edasi. Kuid massilist läbimurret pole toimunud.

„Me vallutame nende kaitseliinid ja sunnime neid taganema ning meie jalavägi võtab nende kaevikud üle,” ütles ta. „Siis pommitavad venelased samu kaevikuid ja on meie jalaväe kord taganeda.”

Vene eelpostil olnud jalaväeohvitser on veelgi vähem sangviiniline. Venelased grupeerusid ümber, ütles ta.

Allikad räägivad Vene vägede koondamisest edelarindel. „Meie ülesanne on liini hoida,” ütles ohvitser.