Eelmisel laupäeval oli Ukraina idaosas asuvas puruks pommitatud Lõmani linnas tavatult rahulik. Keskpäeval kulus üle kolme tunni, enne kui idast oli kuulda esimest kahurimürinat. Kaks suurtükilööki, ilmselt väljuvad, võib-olla tulistati Ukraina vägede poolt.

Mõne aja pärast oli mõnest suunast kuulda mürskude vastu maad kukkumist. Siis jälle sügav vaikus, vahendab Helsingin Sanomat.

Ukraina ja Venemaa vägede vaheline rindejoon on Lõmanist kümnekonna kilomeetri kaugusel.

„Täna pole kuulda olnud lahingute ega mürskude häält,” ütles 68-aastane Nadja Volkovskaja Lõmani kesklinnast ida pool asuva kodu tagahoovis. „Tavaliselt lendab laskemoon iga päev üle linna. Ainus küsimus on, millal see lõpeb.”

Ukraina sõjaväeekspert Oleh Ždanov hindas nädal tagasi Helsingin Sanomatele, et Venemaa on koondanud Lõmani ja Kupjanski vahelisele rindejoonele 120 000 sõdurit. Ukraina idapoolsete vägede pressiesindaja Serhi Tšerevatõ ütles teisipäeval Kyiv Posti andmetel, et Venemaa on koondanud Kupjanski suunda 100 000 sõdurit ja 900 tanki. Ukraina relvajõud teatasid pressiteate vahendusel, et olid sunnitud asuma kaitsepositsioonile rinde põhjaosas.

Ukraina kaitseministri asetäitja Hanna Maljari hinnangul on Venemaa ainus eesmärk rinde põhjaosas Ukraina väed Donetski ja Zaporižja oblastis toimuvatest lahingutest eemale tõmmata, vahendab Kyiv Post.

Venemaa on igal juhul saavutanud oma suurimad võidud suve jooksul Lõmanist ida pool. Kui kevadel oli Ukraina Kreminna all, siis nüüd on Venemaa Ukraina väed kümme kilomeetrit läände tagasi surunud.

Lõman on 45 000 elanikuga raudteesõlmede linn, mille vallutasid venelased eelmise, 2022. aasta aasta mai lõpus. Ukraina vallutas Lõmani tagasi eelmise aasta septembris-oktoobris, osana vastupealetungist Harkivi oblastis.

Nüüd ei leia linnast enam kahjustamata hoonet. Kirik, raekoda ja uus ärikeskus tunduvad esmapilgul üsna terved, kuid neis leidub samuti mürsuauke. Koolid on varemetes, nagu ka enamik elumaju.

Üle poole elanikkonnast põgenes ja tagasi on inimesi tulnud väga vähe. Kui venelased eelmisel sügisel taganesid, lahkus paar tuhat linlast koos nendega itta. Nüüd on Lõmani jäänud enamjaolt pensionärid.

„Pole olnud kuhugi minna, nii et olime abikaasaga siin kogu okupatsiooniaja,” räägib Nadja Volkovskaja. „Lapsed olid juba varem Kiievisse tööle läinud ja siis ei saanud enam tagasi.”

Neli kuud kestnud Vene okupatsiooni elasid Volkovskid koos kümne naabriga peamiselt keldris. Volkovskaja sõnul kogunes 60 keldripäeva, pikim ühekordne oli kaks nädalat. Toitu tehti keldri sissepääsu ette ehitatud väikesel tellistest grillrestil.

Pärast Ukraina vabastamist said Volkovskid lõpuks oma teise korruse korteris alaliselt elada.

„Katkise akna katsime plastikuga ja nii saime terve eelmise talve hakkama,” räägib Vokovskaja.

Läbi plasti on tõmmatud antennikaabel, teleantennina toimib kahest tühjast õllepurgist tehtud seade. Näidatakse kahte Ukraina kanalit. Väiksem ülemine aken on laudisega üle löödud ja läbi plaadi on toodud plekist suitsutoru. Tänu sellele saavad Volkovskid süüa teha Punase Risti poolt antud väikese malmpliidiga.

„Küttepuid saab metsast ja tänavalt, abiorganisatsioonid on briketti kohale toonud,” räägib Volkovskaja oma korteris. „Ka südatalvel oli piisavalt soe.”

Korteris on palaval juulikuu päeval kokkamisest olemine nagu saunas. Elekter on olemas, aga gaasi ega kütet pole. Vett saadakse naaberkrundi veevärgist.

Kui Venemaa linna okupeeris, jäi oma kodudesse kokku 12 majaelanikku.

„Nüüd on kolm veel tagasi tulnud,” ütleb Volkovskaja. „Aga hiiri on palju. Kui metsa poole tulistatakse, siis tuleb neid hoonetesse nii et kubiseb.”

Lõmani elanikud käivad oma toidul ja muul vajalikul autoga järel kolmekümne kilomeetri kaugusel Slovjanskis. Teekond kulgeb mööda väikeseid teid ja läbi Ukraina teetõkete. Donetsi jõge ületav maanteesild ja raudteesild on puruks pommitatud, kuid selle juurde ehitatud pontoonsild peab vastu ka armeetranspordile.

Suhteline linnarahu sai otsa üle-eelmisel laupäeval, kui linna peatänavast paarikümneminutilise jalutuskäigu kaugusel tabas väikest turuplatsi Vene rakett. Linlaste sõnul on rünnaku ohvrite arv tõusnud kümne hukkununi.

„Kaks-kolm hukkunutest olid sõdurid, ülejäänud tsiviilisikud, haavatute arvu ei tea,” ütleb 53-aastane Viktoria Tomaševskaja.

End põlluharimisega ülal pidanud Tomaševskaja müüb raketilöögi sihtmärgiks olnud ristmikul sibulaid. Müügikoha ees tänaval on näha verest läbi imbunud liiv. Tomaševskaja ütleb, et lahkus oma tavapärasest müügikohast 20 minutit enne raketirünnakut.

„Sellest ajast on inimesed koju jäänud,” räägib Tomaševskaja. „Eile, reedel oli esimene päev, kui mõned ostjad turule tulid. Kõik olid enam-vähem šokis.”

Mis siis, kui venelased nüüd tagasi tulevad? Kõik Lõmanis küsitletud inimesed ütlevad, et jäävad nii ehk naa oma kodudesse.

Mõni hooldab haiget ema, teine ​​arvutab, et rahast ei jätkuks ühegi üüri jaoks isegi lähimates Ukraina linnades. Kolmas kardab, et allesjäänud vara ründavad mitte ainult Vene sõdurid, vaid ka tema vähem ausad naabrid.

Aga Lõmani pensionäride unistustemaa ei ole praegune Ukraina ega praegune Venemaa. See on riik, mida enam ei eksisteeri, Nõukogude Liit. Aeg, mil Nadja Volkovskaja oli riikliku kaupluse juhataja ja tema abikaasa Boriss Volkovski (74) töötas Lõmanis raudtee elektriinsenerina.

„Lõman oli tihe sõlmpunkt,” meenutab Boriss Volkovski. „Lõunast pärit tomatid ja kurgid sõitsid vagunitega Lõmani kaudu Moskvasse.”

„Nõukogude Liidu aeg oli parim aeg kogu mu elus,” märgib Nadja Volkovskaja. „Töötasime ja puhkasime mere ääres ning ootasime veelgi paremaid aegu. Aga läks teisiti.”