Karjäärisõjaväelane, kindral Valeri Zalužnõi oli juba ammu silmitsi kolme küsimusega: kas ma olen valmis surema? Kas ma olen valmis tapma? Kas ma olen valmis saatma inimesi surema ja tapma?

Nüüd esitab Ukraina kõrgeim komandör sõjas Vene vägedega, mis on temast suuremad ja paremini varustatud, endale uue küsimuse: kuidas ma saan vähendada inimohvrite arvu? Ta alustab iga hommikut sellega, et saab teada, kui palju sõdureid eelmisel päeval tema korraldusi järgides hukkus või haavata sai. Mõnikord komistab ta oma mobiiltelefonis kontakti peale, kes on surnud. Ta keeldub neid kustutamast, vahendab Washington Post.

Zalužnõi ütles, et jätab leinamise hilisemaks. Praegune lein tõmbaks tema tähelepanu kõrvale tema tähtsalt töölt, kuna ukrainlased usaldavad teda turvalisuse osas ja Lääne partnerid usaldavad talle miljardeid julgeolekuabi. Mõlemad loodavad, et ta taastab Ukraina varasema edu lahinguväljal.

Kui see oleks ainult Zalužnõi otsustada, ei teeks ta oma tööd nõndaviisi. Ta võitleks õhu ülekaaluga. Ta tulistaks tagasi vähemalt sama palju mürske, millega venelased tema vägesid tulistavad. Ja tal oleksid tiibraketid, mis oleksid võrreldavad Moskva omadega. Selle asemel on tänapäevaseid hävitajaid, näiteks USA-s toodetud F-16 lahinguväljale oodata alles järgmisel aastal. Ukraina laskemoona tarned on piiratud, venelased tulistavad sageli kolm korda rohkem.

Ja Lääne liitlased, viidates hirmule sõja eskaleerumise ees Venemaaga, on seadnud seni tarnitud pikamaa rakettidele ja muule materjalile tingimuse: neid ei saa kasutada Venemaa territooriumile tulistamiseks.

Niisiis, ütles Zalužnõi, kasutab ta piiriüleste rünnakute jaoks Ukrainas valmistatud relvi, mida Kiiev kunagi ametlikult enda omaks ei tunnista.

„Miks ma pean oma rahva päästmiseks kelleltki luba küsima, mida vaenlase territooriumil teha?” rääkis Zalužnõi hiljuti intervjuus Washington Postile. „Millegipärast pean ma arvama, et ma ei tohi seal midagi teha. Miks? Sest [Venemaa president Vladimir] Putin … kasutab tuumarelvi? Lapsed, kes surevad, ei hooli sellest.”

„See on meie probleem ja meie otsustada, kuidas vaenlast tappa. Tema territooriumil on sõjas võimalik ja vajalik tappa. Kui meie partnerid kardavad oma relvi kasutada, tapame omadega. Aga ainult nii palju, kui vaja,” märgib Zalužnõi.

Zalužnõi ja tema vägede ees seisvad väljakutsed on märkimisväärsed. Isegi pärast seda, kui ta korraldas rea sõjalisi saavutusi – kaitse, mis sundis venelasi Kiievi ümbrusest taganema ja vasturünnakuid, mis eelmisel aastal ajasid sissetungivad väed Harkivi oblastist ja lõunapoolsest oblastikeskusest Hersonist välja –, on ulatuslikud piirkonnad Ukraina ida- ja lõunaosas, umbes viiendik riigist endiselt okupeeritud.

Vastupealetung territooriumi tagasivõitmiseks, Venemaa alistamiseks ja Ukraina kaotuste minimeerimiseks nõuab ressursse, mida Zalužnõi sõnul tal endiselt napib. Lääne ametnikud on öelnud, et Ukrainal on edu saavutamiseks piisavalt, kuid Zalužnõi kritiseeris teravalt kolleege, kes väitsid, et Kiiev ei vaja F-16. Nende endi sõjaväelased ei võitleks kunagi niimoodi, ütles ta intervjuus.

Hoolimata kriitikast, et vasturünnak on olnud aeglane, on Zalužnõi Ukrainas endiselt populaarne, kuigi mõneti paradoksaalne tegelane. Ta on püüdnud olla sõjaväe muutuste käivitaja, kõrvaldades nõukogude aja pärandi ja muutes selle läänelikumaks, NATO-sarnaseks jõuks. Lahinguväljal on 50-aastase mehe naeratav nägu maalitud seintele üle kogu riigi ja tema käsi näitamas rahu märki. Tema kuulivestil on Baby Yoda embleem ja kiivri tagaküljel embleem relvi hoidvate koomiksikassidega.

Kuid kulisside taga painavad teda mured ja vastutus.

„Üks küsimus, mida mult küsitakse, on: „Kuidas te seda talute?”,” ütles Zalužnõi.

„Ma pean sellega elama,” ütles ta. „Iga päev tapetakse. Iga päev on sandistatuid, kadunuid. Need on pisarad.”

Seitse kuud enne seda, kui Vene tankide kolonnid üle Ukraina põhja-, lõuna- ja idapiiri liikusid, kaalus Zalužnõi üleminekut tsiviilellu.

Kuid sõjavägi oli kõik, millest ta midagi teadis; ta sündis ajal, mil tema isa teenis riigi põhjaosas asuvas väeosas, ja õppis hiljem sõjaväeakadeemias. Kui president Volodõmõr Zelenski helistas ja pakkus Zalužnõile kõrgeimat ametikohta Ukraina relvajõududes, loobus Zalužnõi kiiresti pensionile mineku mõttest.

Esimeste tegude seas oli uue kontori renoveerimine. Zalužnõi oli alati kartnud külastada seal eelmisi komandöre. Iga kord tuletas talle meelde asja, mida ta Nõukogude armee pärandi juures kõige enam põlgas – „et iga ametikohale asunud komandör oli tegelikult oma alluvate feodaal,” ütles ta. See kujutas täpselt seda, mida ta tahtis Ukraina sõjaväes muuta.

„Need seinad olid sellest läbi imbunud,” ütles Zalužnõi. „Siia tulles said kohe aru, et sinu sündimine oli viga, ja et oli viga siia tulla.”

Kindralstaabi peakorteri 19. sajandil ehitatud hoones eristub Zalužnõi kontor nüüd teistest – lihtne ja kaasaegne suure raamaturiiuliga, kus Zalužnõi hoiab oma kollektsiooni, sealhulgas Hiina presidendi Xi Jinpingi „Hiina valitsemine”.

Muutus ei olnud seotud esteetikaga, vaid pigem koha ja selles viibiva inimesega, et tunda end ligipääsetavamana. Zalužnõi sõnul küsib ta raudse rusikaga valitsemise asemel sageli sisendit – ja mitte ainult oma kindralite ringilt. Ka praegu saavad rindel olevad sõdurid sageli sotsiaalmeedia kaudu Zalužnõiga otse ühendust võtta.

Zalužnõi kultuuri muutmise katset on näha ka lahinguväljal. Aastatepikkune väljaõpe ja sidemete süvendamine NATO vägedega on muutnud Ukraina väed selles sõjas nobedamaks kui Venemaa omad. Madalama tasandi komandörid tunnevad sageli, et neil on õigus kiiresti otsuseid langetada, selle asemel, et oodata iga asja jaoks käsku – see on nõukogude mõtteviis.

„Eeldus, et tegemist on sõjaga suure Nõukogude armee ja väikese Nõukogude armee vahel, oli paljudes riikides vale,” ütles kaitseminister Oleksi Reznikov. „Seetõttu öeldi meile, et Kiiev kukub kolme päeva pärast ja Ukraina kolme nädala pärast. Kuid see pole enam Nõukogude armee.”

Pärast seda, kui Reznikov sai teada, et Venemaa alustas 24. veebruaril 2022 täiemahulist rünnakut, jõudis ta Zalužnõi kontorisse, et leida eet kindral seismas suurte kaartide kohal ja vastamas mitmele telefonikõnele. Zalužnõi sai lahinguväljalt teavet ja vastas seejärel napisõnaliste korraldustega, ütles Reznikov. Kuid Zalužnõi lisas iga kord ka väikese armastuse, nimetades oma alluvat kaunitariks või öeldes talle „hea töö”.
„See on inimlikkus,” ütles Reznikov. „Mees on kindrali mundris, kuid tema inimlikkus teeb ta eriliseks.”

Sõjavägi nõuab endiselt ranget korda ja distsipliini, ütles Zalužnõi. Ta võib olla karm ja nõudlik, kuid „ma ei mõnita inimesi, ma ei rõhu neid ega alanda neid”.

Ukraina sõjaväe nõukogude pärandist eemaldumine pole kaugeltki täielik. Rohkem kontoreid tuleb muuta, ütles Zalužnõi. Ja uus põlvkond toob kaasa rohkem muutusi – neid sõdureid kirjeldab Zalužnõi uhkusega kui inglise keele oskajaid ja palju lugenuid. „Kahju, et me neist ilma jääme,” ütles ta.

Pärast võitlust sisemise nõukogude ideoloogilise vaenlasega seisab ta silmitsi välise vaenlasega, mis kiidab just seda pärandit, mida Zalužnõi tahtis välja juurida. Kuid ta austab endiselt oma vastase õpetust. Ta luges innukalt kõike, mida Venemaa sõjaväeülem kindral Valeri Gerassimov on kunagi kirjutanud, nimetades seda „väga-väga huvitavaks” ja kahetsedes, et ta pole viimasel ajal midagi avaldanud.

„Ta on vaenlane – vaenlane, kes on väga tark,” ütles Zalužnõi. „Tark ja seetõttu kaval. Ta on endiselt tugev. Seega peate teda austama ja otsima viise, kuidas teda tappa. Sest see on ainus viis võita.”

Aastaid enne seda, kui Zalužnõi sai hakata Ukraina sõjaväge oma visiooniks kujundama, motiveeris mõni tund vangikongis teda maailmakorra kohta rohkem teada saama.

See oli 2019. aastal ja Zalužnõi kui üks Ukraina kõrgeimaid komandöre, kes suunas Kiievi vägesid Ukraina idaosas asuvate Vene võitlejate vastu, sõitis Brüsselisse NATO kolleegidega kohtuma.

Niipea kui ta lennukist välja astus, ümbritsesid teda korrakaitsjad. Relvad tema poole suunatud, kästi tal heita näoli maha ja pandi käed raudu. Zalužnõi ütles, et tal oli telefonis täpselt nii palju rändluse kõneminuteid, et helistada Ukraina suursaadikule NATO juures, kes lõpuks aitas kaasa tema vabastamisele.

Venemaa võimud panid Zalužnõi nime Interpoli tagaotsitavate nimekirja tema teadmata – see on tavaline praktika, mis on viinud teiste Ukraina komandöride lühiajalise vangistamiseni. Ta oli enda peale vihane, et ta ei teadnud sellises olukorras oma seaduslikke õigusi.

„Mul oli halb tuju, kuid siis mõistsin, et hüpoteetiliselt olen sõjakurjategija ja tõenäoliselt jään selleks,” ütles Zalužnõi. „Seega otsustasin, et pean õppima rahvusvahelisi suhteid ja rahvusvahelist õigust.”

See episood inspireeris teda omandama magistrikraadi, mille ta sai 2020. aasta detsembris. Ta kasutab seda oma praeguses töös, mis kutsub teda mitte ainult olema sõjaline strateeg, vaid ka regulaarselt seisma silmitsi geopoliitiliste kaalutlustega, näiteks liitlaste hirmuga ületada Venemaa punaseid jooni, pakkudes relvi, näiteks pikema tegevusraadiusega rakette või kaasaegseid hävitajaid.

Zalužnõi ei ole aga häbelik oma kavatsuse pärast Krimm, Venemaa poolt 2014. aastal ebaseaduslikult annekteeritud poolsaar tagasi võtta, isegi kui mõned Lääne ametnikud muretsevad eraviisiliselt selle pärast, milline oleks Putini reaktsioon, kui Ukraina väed kunagi sinna jõuavad. „Niipea, kui mul on vahendeid, teen midagi. Ma ei hooli – keegi ei peata mind,” sõnas Zalužnõi.

Lääne kujundlikud käerauad tema sõjalistel operatsioonidel on ajendanud Zalužnõid rohkem mõtlema Ukraina tulevikule – pärast seda vastupealetungi ja sõda – ning sellele, kuidas muuta riik nii tugevaks, et keegi ei julgeks seda enam rünnata. Selle saavutamine tähendab kaitseotstarbeliste relvade tootmist selle asemel, et loota, et teised neid annavad.

Ta avaldas kahetsust, et Ukraina sõltub laskemoona osas teistest riikidest, kuna partnerid näevad vaeva, et nõudlust rahuldada. Zalužnõi ütles, et mida rohkem saab Ukraina tulistada Vene vägede pihta, seda vähem kaotusi ta kannab. Mis saab aga siis, kui hinnaline ressurss jääb vähemaks, mida kauem sõda kestab?

„Olen ​​seda endalt küsinud alates eelmise aasta märtsist – ja mitte ainult endalt; Küsin seda igalt poolt, kus seda küsida saan,” ütles Zalužnõi.

Tema nägemus Ukraina hirmuäratavast tulevikust on põhjus, miks tal on pärast sõda raske mõelda oma tulevikule. Võib-olla võtab ta aja maha. „Aga nagu mu naine ütleb: „Olgu, kolm päeva. Mis järgmiseks?”,” ütles ta naerdes. Ta ütles, et ta võib kirjutada raamatu. Ta tahaks reisida, kuigi Brüsseli lennujaama kogemus tegi ta ettevaatlikuks.

Kuid Zalužnõi loodab, et isegi pärast sõda on ta hõivatud. Tema võidukontseptsioon on midagi enamat kui lihtsalt Ukraina täieliku territoriaalse terviklikkuse taastamine.

„Võit saab olema siis, kui meil on armee – võib-olla isegi mitte tähtsusetu -, mis tagab praegu lapsekärudes sõitvate laste turvalisuse, et nad kasvaksid üles teadmisega, et seda enam ei juhtu,” ütles Zalužnõi. „Ja see tähendab tohutult palju tööd. See peab algama kohe.”