Ukraina ega Venemaa ei suuda lahinguväljal sõda võita. Seetõttu on USA-l aeg kujundada visioon, kuidas sõda diplomaatia abil lõpetada.

Nii soovitab USA maineka mõttekoja Rand Corporation vanemanalüütik Samuel Charap juunis ajakirjas Foreign Affairs ilmunud artiklis.

Rand saab raha näiteks USA valitsuselt ja teeb valitsuse jaoks muu hulgas kaitsealaseid uuringuid.

Charap nimetab sõja diplomaatilist lahendust „lõppmänguks”.

Lääneriigid on avalikult teatanud, et toetavad Ukrainat seni, kuni vaja. Seetõttu tundub analüütiku ettepanek uue arenguna.

Soome Yle tegi Charapile videokõne ja palus tal oma ettepanekut selgitada.

Samuel Charap rõhutab Yle-le, et USA peaks koos liitlaste ja Ukrainaga kokku leppima diplomaatilise lõppmängu eesmärkides.

Analüütik ütleb, et tema teada pole sellist diplomaatilist protsessi seni alustatud.

Charap usub, et isegi Ukraina edukas vasturünnak ei lahendaks sõda. Tema hinnangul on sõja kõige tõenäolisem tulemus mingisugune vaherahu.

Vaherahu tähendaks püsivat relvarahu. See lõpetaks nn kuuma sõja, kuid mitte laiemat konflikti Ukraina ja Venemaa vahel. Vaherahu leping ei otsusta näiteks rahvusvaheliste piiride asukohta.

Charap toob oma artiklis eeskujuks Korea vaherahu. Lõuna- ja Põhja-Korea on tehniliselt endiselt üksteisega sõjas. Mõlemad nõuavad endale kogu Korea poolsaart. Siiski on 1950ndatel aastatel alanud vaherahu suures osas püsinud.

Charapi sõnul on ebarahuldav tulemus nagu Korea kõige tõenäolisem viis, kuidas Ukraina sõda lõpeb.

Charap ütles Yle-le, et peab võimalikuks, et vaherahu saavutatakse alles mitme aasta pärast. Seetõttu ähvardab sõda kujuneda konfliktiks, millel pole selget tulemust.

Charap usub, et isegi kui diplomaatilised sammud peaks kohe algama, kuluks relvarahuni jõudmiseks mitmeid kuid. „Kui me alles aastate pärast alustame, kasvab konflikti hind nii inimestele, majandusele, energeetikale kui ka Euroopa julgeolekuolukorrale laiemalt tunduvalt,” ütles Charap Ylele.

See on tema sõnul peamine põhjus, miks USA peaks peagi alustama diplomaatilisi jõupingutusi. See hõlmaks mõtlemist, kuidas relvarahu toimiks ja kuidas muuta Ukraina võimalikult edukaks ja turvaliseks.

See hõlmaks Charapi sõnul muu hulgas seda, milliseid julgeolekutagatisi Ukrainale pakutakse.

Analüütik rõhutab ajakirjas Foreign Affairs, et diplomaatilised sammud tuleks käivitada delikaatselt, et see ei paistaks poliitilise suunamuutusena või Ukraina toetamisest loobumisena.

Kui need ideed Ukrainat ei huvita, siis need ei käivitu. Kuid me peaksime tunnistama, et saame aidata Ukrainat diplomaatilises strateegias, nagu oleme aidanud neid sõjaliste võimete vallas, ütles Charap Yle-le.

Yle palus Charapi poolt ajakirjas Foreign Affairs toodud ettepanekule anda hinnang Helsingi ülikooli teaduskolleegiumi juhil Tuomas Forsbergil. Forsberg on ka Tampere ülikooli rahvusvahelise poliitika professor.

Forsberg nõustub Charapiga selles osas, et kumbki pool ei suuda sõda võita ja olukord ähvardab pikeneda. Hea on see, et hakkame mõtlema, mis on lõppmäng ja kuidas rahuni jõuda, ütles Forsberg.

Tema jaoks on Charapi artikli probleemiks see, et võimalikke lõppmängu plaane arutatakse avalikult enne, kui Ukraina vasturünnaku tulemused on selgunud.

Forsbergi sõnul võib olla halb mõte anda märku valmisolekust läbirääkimisteks, kui Ukraina teeb edusamme ja tal läheb lahinguväljal paremini kui Venemaal.

Siis peaks initsiatiiv tulema Venemaalt. Kui oleme Vene poolelt piisavalt käike näinud, võiks neist kinni haarata.

Forsbergi hinnangul sõltub Ukraina läbirääkimisvalmiduse areng vasturünnaku õnnestumisest. Kui tulemused selguvad, saame ettevaatlikult hakata arutama, millistel tingimustel oleks Ukraina valmis rahu taotlema.

Professor rõhutab, et ei USA ega Lääs ei suuda kokku leppida Ukraina konflikti lõpetamises, nagu Venemaa näib ette kujutavat.

Randi analüütik Samuel Charap kommenteeris Yle-le Forsbergi seisukohti tema artikli kohta. Charap ütles, et läbirääkimised ei ole vastuolus vasturünnakuga. Ta leiab, et läbirääkimised peaksid tegelikult täiendama sündmusi lahinguväljal.

Jõu kasutamisega saadud eelist saab muuta poliitilisteks järeleandmisteks vaid läbirääkimiste laua taga, ütles Charap Yle-le.

Randi esindaja Charap pole ainus, kes nii arvab.

Ukraina sõda jälginud USA eksperdid jagunevad oma suhtumises sõja lahendusse kahte enam-vähem võrdsesse leeri, ütles Forsberg.

Ühed arvavad, et Ukraina võidab ja teised, nagu Charap näevad sõja lõppemist lahendamata olukorraga. Lisaks usub väike osa Venemaa võitu.

Charap ise ei taha hinnata, kui palju eksperte temaga nõustub. Ta nendib, et Randi töötajatel on erinevad seisukohad ning uurimisinstituut organisatsioonina küsimustes seisukohta ei võta.

Suurriigi poliitika vaatenurgast tahaks USA saada sõjale läbirääkimiste teel lahendust ja vältida sellega sõja pikenemist, et keskenduda Aasiale ja Hiina ohule, märgib professor Forsberg. Ta toob välja, et Hiina seevastu jälgib, kuidas läänel Ukrainas läheb, ja teeb selle põhjal järeldused.

Kui USA annab liiga kergelt järele, võib see Hiinas tekitada mõtteid, et Lääs ei taha kaitsta Taiwani ega muid strateegilisi sihtmärke Ida-Aasias.

Vaherahul põhineva lõppmänguga kaotaks Ukraina vähemalt ajutiselt osa oma territooriumidest, kirjutab Charap oma artiklis. Kuid häving ja tapmine peatuksid ning Ukrainal oleks võimalus majanduslikult taastuda.

Forsbergi arvates aga vaherahu läbirääkimised suuremaid territoriaalseid järeleandmisi kaasa ei tooks. Siis jääks seis ligikaudu selline, nagu on rindejoon.

Vaherahu puhul oleks probleemiks näiteks see, kas pooled saaksid teineteist kokkuleppe täitmisel usaldada.

Forsberg nendib, et vaherahu lepingute loomise teeb keeruliseks asjaolu, et need nõuavad näiteks demilitariseeritud alasid ja järelevalvet.

Analüütik Samuel Charap usub, et sõjajärgne edukas, demokraatlik ja läände pööratud Ukraina oleks tõeline strateegiline võit.

Charapi sõnul võib pärast lahingute lõppu Ukraina ja Venemaa vaheline konflikt jätkuda nii majanduslikul, kultuurilisel kui ka poliitilisel tasandil. Siis oleks Lääne toetatud Ukraina Venemaa vastu tugev.

Charapi maalitud pilt sõjajärgsest Ukrainast on problemaatiline, ütleb Forsberg. Tema sõnul oli paljude ekspertide hinnangul Venemaa rünnaku üheks võimalikuks põhjuseks see, et Venemaa ei luba Ukrainal oma teed minna.

Kui Ukraina oleks jõukas lääne demokraatia, kujutaks see otsest ohtu Kremli administratsioonile. Venelased näeksid selgemalt, et ka nende jaoks on võimalik teistsugune tulevik. Seetõttu ei pruugi olla Ukraina edu Venemaa poolt vaadatuna hea lõpp konfliktile, hindab Forsberg.

Sel juhul ei nõustuks Venemaa Ukraina pöördumisega läände.

Samuel Charap ütles Yle-le, et Venemaa ei saa kõike, mida tahab. Venemaa läbirääkimiste positsioon on oluliselt nõrgenenud, sest on näidanud, et ei suuda jõudu kasutades oma eesmärke saavutada.

Charap hindab, et läbirääkimistel saavutatud lahendusega ei jää sõja lõpus täielikult rahule kumbki pool.