Tšetšeeniast pärit Musa Lomajev osales Tšetšeenia sõjas ja oli venelaste poolt piinatud sõjavang. Ta näeb Ukrainas käimasoleva sõja ja Tšetšeenia sõdade vahel palju paralleele.

„Teie ees istub tõeline rahvusvaheliselt tagaotsitav terrorist.” Nii esitleb end leebete silmade ja habemega mees, kelle ellu on mahtunud nii palju õudust, et sellest toibumiseks on kulunud üle kümne aasta, vahendab MTV.

42-aastane Musa Lomajev sündis ja kasvas üles Tšetšeenia pealinnas Groznõis. Ta oli 13-aastane, kui Venemaa esimest korda Tšetšeeniasse tungis, ja 18-aastane, kui Venemaa vaid paar aastat pärast eelmise sõja lõppu uuesti naasis.

Venemaa pidi teises sõjas kätte maksma, sest esimene kaotati nii alandaval viisil. Miljoni elanikuga tšetšeeni rahvas alistas 144 miljonit venelast ja seejärel anusid venelased meid läbirääkimiste laua taha, ütleb Lomajev.

Ta näeb paljuski sama Venemaa sissetungis Ukrainasse 2022. aasta veebruaris ning sõdades Tšetšeenias 1990ndatel aastatel ja 2000ndate aastate alguses.

Esiteks on vaenlane ehk Venemaa sama. Lisaks on Lomajevi sõnul asjaga seotud samad kindralid ja ohvitserid. Ka sõjatehnika on suures osas sama, mis sõjas tšetšeenide vastu, nüüd kasutatakse seda vaid lahingutes Ukrainas.

Vene Föderatsiooni julm aparaat osales kunagi tšetšeenide genotsiidis ja nüüd osaleb samaväärselt ukrainlaste genotsiidis, ütleb Lomajev.

Mehe sõnul meenutasid Butša veresaun ja Irpini õudused Ukrainas talle eredalt, kuidas Tšetšeenias tapeti täpselt samamoodi kohalikke elanikke.

Iga tsiviilisik, kes juhtus sattuma Vene sõdurite vaatevälja, sai surma. Mõrvad olid eriti jõhkrad: käed ja pead raiuti maha, kõhud lõigati lahti. Meie, tšetšeenide jaoks on sõda Ukrainas nagu sünge déjà vu, ütleb Lomajev.

Lomajev leiab, et Vene armee on just alustanud oma jõhkrate tegude jada Ukrainas.

Venemaa tõestab samm-sammult kogu maailmale, et ta on terroristlik riik. Vene sõduritel puudub täielikult moraal, nad lihtsalt hävitavad fanaatiliselt tsiviilisikuid.

Esimene Tšetšeenia sõda peeti aastatel 1994–1997 ja kuigi see lõppes Venemaa lüüasaamisega, keeldus Venemaa siiski tunnustamast Tšetšeenia iseseisvust. Juba 1999. aastal naasis Venemaa uute sõjaliste jõududega.

Ma ei jõudnud isegi silma pilgutada, kui mu kodulinn Groznõi oli juba keset pommirünnakuid ja venelased olid kõikjal. Nad piirasid linna. Nägin oma silmaga, mida võib rakett inimeluga teha, meenutab Lomajev.

Kogu Tšetšeenia pealinn oli hetkega varemetes. Häda, kannatused ja hirm olid taas kõikjal. Keset sõda üles kasvanud Lomajev otsustas jääda oma kodulinna ja võidelda Vene sissetungijate vastu.

Venemaa ei jätnud meile valikut. Sa pidid kas võitlema venelastega või surema pärast šokeerivaid kannatusi. Mina, mu sõbrad ja enamik tšetšeene oleme otsustanud võidelda. Ma ei kahetse seda.

Kuid mitte kõik tšetšeenid ei hakanud venelastele vastu, vaid pidasid paremaks hakata pealetungijatega koostööd tegema. Just sellised tšetšeenidest ülejooksjad lõpuks teatasid, arreteerisid ja loovutasid Lomajevi venelastele, kui too ühel õhtul oli läinud üle pika aja oma emale külla.

Põrgu maa peal sai alguse Venemaa vangistusest. Esimesed neli kuud ei näinud Lomajev üldse ilmavalgust. Ta pääses kambrist välja alles piinamise ajal.

Piinamine hõlmas näiteks elektrilööke ja kägistamist. Mind peksti nagu koera. Mõnikord piinati mind nii rängalt, et kaotasin lõpuks teadvuse. Piinamised jätkusid tavaliselt seni, kuni vene piinajad väsisid või tüdinesid, ütleb Lomajev.

Tema sõnul on piinamine Vene armee kõige olulisem meetod inimestelt inimväärikuse võtmiseks.

Eesmärk on inimest vaimselt murda ja loomaks muuta. Lõpuks muutub ta loomaks ja unustab täielikult, et ta on inimene.

Lisaks füüsilisele piinamisele harrastasid venelased Lomajevi sõnul palju ka vaimset piinamist, näiteks hoidsid neid näljas ja janus ning ähvardasid Lomajevi pereliikmeid kuritarvitada.

Lõpuks murdus Lomajev piinamise jõu all ja andis allkirja, et tunnistab üles kõik tema vastu esitatud väljamõeldud süüdistused.

Olles veetnud vanglas kokku veidi alla aasta, pääses ta ootamatult vabadusse, kui Tšetšeenia ülemkohtu kohtunik ta süütuks tunnistas. See oli kohtuniku viimane kohtuprotsess ja ta pidi pensionile minema, tõenäoliselt venelaste surve tõttu.

Lomajev mõistis, et see oli tema võimalus põgeneda Tšetšeenia ja kogu Venemaa territooriumilt.

Lahendus osutus hiljem õigeks, kui Lomajevit otsiti varsti pärast vabanemist uuesti taga. Seetõttu teeb ta nalja, et on „tõeline terrorist”. Lõpuks sai Lomajev advokaatide abiga oma nime Interpoli tagaotsitavate nimekirjast maha. Venemaale ta ikka minna ei saa, sest ilmselt vahistataks ta kohe.

Põgenemistee suundus esmalt Valgevenesse ja sealt edasi üle piiri Poolasse.

Kõige lihtsam oli siis Poola põgeneda, sest seal polnud viisat vaja, piisas ainult Vene passist. Teise katsega jõudsin üle Valgevene piiri Poolasse, kus elasin kaks aastat. Siis otsustasin minna turvalisemasse riiki Soome. Olen nüüd veendunud, et tegin õige valiku, ütleb Lomajev.

Ta saabus Soome 2007. aastal ja talle anti poliitilistel põhjustel asüül vähem kui aasta hiljem.

Täna annab ehitusettevõtjana töötav Lomajev tööd ka Ukraina varjupaigataotlejatele. Ta tunneb, et mõistab neid paremini kui keegi teine, sest kogemused Venemaa ründajaga on samad.

Lomajev elab Helsingis koos abikaasa ja kuue lapsega. Ka tema vend ja ema on saanud Soomes varjupaiga.

Üks pere lastest sündis Poolas ja ülejäänud Soomes.

Õnneks ei kujuta nad isegi ette, milline oli mu elu enne neid. Olen oma kogemustest rääkinud oma suurematele lastele, vaevalt et väiksemad veel aru saaksid.

Lomajev on Soomele tänulik mitte ainult varjupaiga eest, vaid ka võimaluse eest rahumeelselt taastuda sõjast ja piinamisest põhjustatud traumajärgsest stressihäirest. Lomajevil kulus tubli kümme aastat, et õppida arstide ja teiste spetsialistide abiga normaalset elu elama ja seda isegi nautima.

Venemaa sundis meid ennast kaitsma ja mitte usaldama valitsust ega võimu. Soome seevastu õpetas elu ja võimu usaldama, räägib Lomajev.

Ta meenutab aastatetagust juhtumit, kui politsei peatas ta Soomes juhiloata sõitmise pärast. Lomajev istus vaikselt ja ootas, millal politsei teda peksma hakkab. Kui ta lõpuks selle kohta küsis, istus politseinik maha ja ütles, et vannub, et keegi ei tee talle haiget.

Sellest ajast peale on mul muidugi juhiluba juba olemas. Soome on andnud mulle selle, mida mul pole kunagi olnud. Nimelt usaldus elu ja ühiskonna vastu, ütleb Lomajev liigutatult.