VIDEO: Ukraina ajakirjanik intervjueerib Pihkva oblastist sõtta värvatud vangi – nüüd tegeleb värbamisega Vene valitsus

Wagneri grupeeringu asemel on hakanud vange Ukraina sõtta värbama nüüd Vene kaitseministeerium. See selgub Ukraina ajakirjaniku Volodõmõr Zolkini intervjuust Pihkva oblastist pärit Dmitri Stefanenkoga, kes värvati vanglast Ukraina sõtta.

35-aastane Stefanenko oli Pihkva oblastis Serjodka külas koloonias, tal oli jäänud istuda veidi rohkem kui aasta. Siis pakuti eelmise, 2022. aasta septembri lõpus võimalust minna rindele ja saada armu. Oktoobri algul oli ta juba Ukrainas.

Mees räägib, et on 5 korda vangis istunud. Esimene kord oli 18-aastaselt varguse eest. Ta käis vargil, kuna tahtis süüa. Ta varastas roostevaba metalli ühest tühjalt seisvast majast ja müüs selle maha, et raha saada toidu ostmiseks. Ta ei saanud palju raha, aga sellest piisas süüdi mõistmiseks. Ta sai kõhu täis süüs ja siis tuldi juba järele, järgmisel päeval. Keegi oli öösel teda näinud.

Teine kord mehe sõnul ta midagi ei teinud, aga teda süüdistati varguses, kuna oli juba kinni istunud. Ta sai aasta vangistust. Talle tehti selgeks, et parem on nõustuda, muidu väänatakse veel juurde. Teda oli kolm päeva kinni hoitud ja midagi tema kohta ei olnud. Ta oleks tulnud vabaks lasta. Aga talle tehti selgeks, et kui ta välja lastakse, siis püütakse uuesti kinni, sest ta on juba vangis istunud. Öeldi, et istud veel kolm päeva ilma söömata arestikambris, aga kui üles tunnistad, siis saad süüa ja juua. Nii et 100 grammi viina ja vorstijupi eest tunnistas mees end süüdi.

Ta istus ära 9 kuud, siis sai välja tingimisi.

Kolmas ja neljas karistis olid joobes juhtimise ja auto ärandamise eest. See oli juba 11 aastat hiljem. Vahepeal oli ta olnud korralik, käis tööl jalatsivabrikus, võttis naise. Ta oli sõitunud naise autoga joobes peaga poodi. Naine oli sel ajal tööl. Ta tunnistas üles auto ärandamise, kuna vastasel korral oleks naisel juhiluba ära võetud. Ta sai kaks aastat vangistust.

Ta istus ära aasta ja kaks kuud, siis pääses tingimisi vabadusse.

Viies karistus oli selle eest, et ta rikkus tingimisi vabastamise puhul korda. Lahkus elukohast ilma ette teatamata ja jäi kaks korda tänaval joobes olekus vahele. Talle mõisteti siis aasta üks kuu ja 21 päeva vangistust.

Kokku on mees olnud vangis 6 aastat.

Küsimusele, miks on tal nii kehvad hambad vastas mees, et see on juba lapsepõlvest. Juba 9-aastaselt, kui ta hambaarsti juures käis, ei püsinud plommid sees.

Mees tunnistab, et tegelikult talle sõdida ei meeldi, ta pole ka käinud sõjaväes, kuna oli karistatud. Ta sai Ukrainas esimest korda püssi kätte.

Ta rääkis, et esimest korda sai teada vangide värbamisest eelmise, 2022. aasta septembris. See oli Velikije Lukis eeluurimisvanglas, kus liikus jutt, et värvatakse sõtta. Esialgu räägiti, et Wagner värvab sõdima Ukrainasse. Aga see oli lihtsalt kõlakas.

Siis viidi ta vanglasse, tsooni. Seal hakati septembri lõpus lepinguid sõlmima. See tähendab, et kuulujutt osutus tõeks. Aga see polnud enam Wagner, vaid kaitseministeerium. Nad olid sõjaväevormis, aga näod oli kaetud. Mingeid eraldusmärke ei olnud.

Värbamine käis nii, et vanglas käidi mööda rühmi ja anti teada, et kes soovib tulla intervjuule, vestlusele, need võivad koguneda klubisse. Sinna kogunes ligi 100 inimest. Istuti ja kuulati. See oli septembri lõpus.

Siis räägiti, et värvatakse vaid teatud paragrahvidega. Räägiti, et kaitseministeerium värbab inimesi sõduriteks sõtta. Aga mitte otseselt sõdima, vaid mida keegi teha oskab. Näiteks keevitama, maad kaevama, pinnast välja vedama, ehitustööle, transporditööle, muud sellist. See tähendab siis tagalasse.

Lubati toita kolm korda päevas. Ööbimine oli mõnes kaevikus või isegi majas. Palka lubati 176 000 rubla (1944 eurot) kuus. Lisaks riietus. Leping sõlmiti 6 kuuks. Lubati, et kui minnakse Ukrainasse sõtta, siis antakse automaatselt armu. Karistus automaatselt tühistatakse.

Kokku kogunes 30 inimest. Aga siis selgus, et mõned paragrahvid ei kõlba. Näiteks ei kõlvanud vägistamised ja narkokuriteod. Lõpuks jäi alles 6 inimest. Nad viidi ära ööl vastu 2. oktoobrit. Dokumentidele kirjutati alla sealsamas vanglas. Kirjutati alla kahele dokumendile: leping ja konfidentsiaalsusleping. Konfidentsiaalsusleping puudutas infot selle kohta, kus istus kinni, millises rühmas, millisel aadressil asus vangla. Sellest ei tohtinud kellelegi rääkida. Aga seda ei öeldud, mis järgneb lepingu rikkumise eest.

Stefanenko rääkis, et lepinguid ta läbi ei lugenud. Öeldi, et kirjutage alla ja ta kirjutas alla. Ja pärast seda, kui jõuti Ukrainasse, saadi teada armu andmisest. Mõned said armu postuumselt.

Vanglast viidi nad kongiautoga lennuväljale. Seal pandi lennukisse ja sõidutati kohale. Lennukis oli ligi 400 inimest, kõik vangid. Nad olid veel vanglariietes, aga vangi tunnused rebiti maha. See oli sõjalennuk IL.

Lennukiga sõideti Doni-äärsesse Rostovisse. Seal pandi nad uuesti kongiautodesse ja sõidutati piiri lähedale. Kokku oli 10 autot. Kongiautodes pandi ühte autosse 40 inimest, kuigi need on ette nähtud 15-16 inimese jaoks.

Edasi pandi nad bussidesse. Seal istuti lahedalt. Nad olid täiesti vabad, käed olid avatud. Lihtsalt püssimees valvas. Koeri polnud.

Edasi viidi nad bussidega ühte kooli ja paigutati spordisaali, seal anti sõjaväevorm. See oli 3. oktoobril. Nad toodi kohale öösel, anti süüa. Magati spordisaalis madratsite peal. Hommikul jalutati väljas, siis tuli auto ja anti riided. Aga sel ajal oldi ikka valve all. Üks inimene põgenes. Teda otsiti taga. Ta saadi kätte ja ilmselt lasti maha.

Pärast seda tuldi ja pildistati neid vormis. Kokku olid nad seal kolm päeva. Pärast pildistamist kirjutati alla lepingutele. See oli kolmandal päeval.

Pärast seda viidi nad polügoonile. See oli 4. või 5. päeval. Alles siis anti neile sõjaväepiletid. 3 tunni jooksul anti dokumendid 400 inimesele. Neil olid fotod juba olemas, need kleebiti sisse, pandi allkiri ja pitsat ja oligi valmis. Need olid Luhanski rahvavabariigi sõjaväepiletid. Ja nad saadeti edasi Luhanskisse.

Piletisse kirjutati mõnele relva number sisse, aga Stefanenkole ei jõutud kirjutada. Kolme päeva peale anti pakk suitsu, 7 suitsu päeva peale.

Pärast seda jagati välja relvad, aga padruneid ei antud. Edsialgu lihtsalt õpiti relva kasutama, kuidas lahti võtta ja kokku panna. Pärast seda viidi polügoonile lasketiiru. Anti padrunisalved ja kästi tulistada. Kokku oli 400 inimese peale 5 instruktorit. Mõned ei jõudnudki lasta, kui juba öeldi, et nüüd minnakse ära. 30 sekundit oli pideme tühjaks laskmise peale aega.

Stefanenko sai tulistada kolm korda. Esimesel ja teisel korral vähem, aga kolmandal korral lasi tühjaks kolm pidet. Algul ta ei osanud, sest pole sõjaväes käinud. Ta polnud varem relva käes hoidnud.

Kui ta oli kolme päeva jooksul lasknud tühjaks 6 pidet, siis ärkas ta öösel üles paanika peale. Nende üksust oli tulistatud. Räägiti, et neid rünnatakse. Öeldi, et tuleb lahkuda.

Ajakirjanik ütleb vahele, et vangidega on selles mõttes hea rääkida, et nad on otsekohesed. Stefanenko oli nõus intervjuud andma, et saaks kontakti oma naisega. Ajakirjanik võimaldas tal saata sõnumi naisele ja ta sai ka vastuse. Ses mõttes jäi ta rahule.

Pärast seda pakkus ajakirjanik Stefanenkole suitsu. Edasi räägiti öisest ünnakust väeosale. Surma oli saanud valvur. Pärast seda ei kavatsenud keegi põgeneda. Ilmselt oldi leppinud sellega, et kui juba vabatahtlikult liituti, siis tuleb edasi minna asjaga. Samuti selgitati, et nagunii saadakse põgenejad kätte ja kõik dokumendid on võimude käes. Kui põgenetakse, saab mõista 15 aastat. Deserteerumise eest saab 15 aastat.

Öö veedeti polügoonil, kuna raketid lendasid nende suunas. Kokku lendas 4 raketti. Need tulistati alla. Esimene rakett lasti samuti alla, aga see tappis valvuri. Sellest saadi alles hommikul teada, et üks valvur oli saanud surma.

Polügoonil oldi kes kuidas, kes kui palju jõudis selga panna. Mõned olid sussides. Stefanenkol olid kõik riided seljas – kuulivest, kiiver, kõik muu, ainult relva polnud. Siis toodi nende relvad polügoonile ja nad liikusid 7 edasi kilomeetrit, kus neid võttis peale auto. Autosse läks 38 inimest. Edasi viidi nad linna.

Linnas istusid nad ümber bussidesse ja sõidutati remondiroodu. Seal anti neile süüa, nad istusid uuesti bussidesse ja nad viidi ühte külla. Seal külas oodati kuni ööni, siis pandi autode Ural peale ja sõidutati Soledari lähedale. Seal anti neile öösel laskemoona, enne seda olid nad ilma padruniteta. Soledaris aga jagati välja moon, jagati gruppidesse ja saadeti positsioonidele. Grupis oli 11 inimest. Kokku oli kolm gruppi.

Siis, see oli kusagil 6. oktoobri paiku. Seal saadeti nad positsioonidele ja anti korraldus kaevuda. Neile anti kaks tundi aega kaeviku kaevamiseks. See oli juba rindel, kus käis tulistamine. Kui nad kaevasid, siis juba päike tõusis ja läks valgeks.

Hommikul hakkasid peade kohal lendama Ukraina droonid. Vene droone ei olnud. Pärast seda hakati Ukraina poolt pommitama. Droonidelt pommitati ja siis hakati miinipildujatest tulistama. Üks mees sai kohe haavata. Ta hakkas kartma ja hüppas kaevikust välja ning üks miin plahvatas tema lähedal. Tema päästis kuulivest, aga käsi sai vigastada ja ta viidi haiglasse.

Stefanenko langes vangi märtsis. 6 kuud oleks täis saanud 3. aprillil. Kogu selle aja oli ta positsioonidel. Esimene rünnak oli novembris. Umbes 5. novembri paiku. Siis sai kohe kaks meest surma. Kõigepealt saadeti kuulipildurid ja nad lasti maha. Taandumisel tapeti üks inimene.

Järgmisele rünnakule saadeti kahe päeva pärast 19 inimest. Neist jäi ellu 8, nende seas ka Stefanenko. Nende seas oli 4 haavatut. Stefanenko tunnistab, et jäi ellu, kuna pani jooksu.

Neile öeldi, et nende vastas on 5 inimest. Nad läksid metsa, aga siis hakati nende pihta tulistama ja granaate loopima. Neile öeldi selle peale, et pidage vastu, heitke pikali. Ei arvestatud sellega, et neid hakati juba tapma. Neid koheldi kui kahuriliha.

Sellest rünnakust pääses omal jalal vaid 4 inimest, 11 hukkusid. 4 said haavata.

Selle 5 kuu jooksul, mil ta oli kaevikutes, neid toideti kuidas juhtus. Neile toodi toitu teatud kohta, kus nad pidid ise järel käima. Nälga samas ei tundnud. Suitsud, kõik oli olemas.

Pärast seda viidi nad Soledari linna sisse. Seal olid nad 1., 2. ja 3. tänaval. Seal olid nad keldrites. Seetõttu oli seal turvalisem.

Kogu selle 5 kuu jooksul nägi Stefanenko umbes 15 surnut ja 20 haavatut. Tema algsest 68-lisest grupist jäi järgi lõpuks vaid 3, aga nende gruppi jaotati pidevalt ringi. Seetõttu polnud nende grupp kogu aeg koos. Omavahel suheldi ainult raadiosaatjate kaudu, mobiiltelefone neil polnud. Alles hiljem veebruaris ostis ta omale mobiiltelefoni.

Palka maksti neile sulas. Kõik 176 tuhat sulas. Esimese palga sai ta kätte detsembris, kui ta sai haavata. Ta sai haavata Soledaris 3. tänaval. Öeldi, et on vaja hõivata üks metsatukk. Mindi grupiga, tema ise jäi veidi maha. Siis lendas tema kohale droon. Ta kuulis, et nende poole lendab. Ta ütles kaaslasele, et ta paneks jooksu. Kaaslane ütles, et ei jookse. Stefanenko ütles, et ta jookseks, muidu hukkuvad mõlemad. Kaaslane pani jooksu ja nende kahe vahele lendas lõhkekeha. Mõlemad said haavata.

Ukraina droonid lendasid pidevalt peade kohal. Esialgu saadeti ta välihaiglasse. Pärast seda viidi edasi päris haiglasse, tehti pildid. Ravi kestis 21 päeva. Vigastada said jalg ja tagumik. Kildusid välja ei võetud, öeldi, et killud on väga väiksed. Öeldi, et hiljem võetakse välja, kui koju läheb, et sellega läheb palju aega. Tal on kokku 6 kildu sees. Haiglas oli palju vigastatuid, samuti palju neil, kel olid jäsemed amputeeritud.

Teisel mehel sai selg vigastada. Tema oli ravil kauem ja ta saadeti samuti tagasi rindele, aga pole teada, mis temast edasi sai. Ilmselt sõdib kusagil.

Tagasi rindel oli ta 8. jaanuaril. Nad saadeti Belogorovkasse. Seal oli ta nädala. Pärast seda sai uuesti haavata. Oli põrutus, vasema kõrvaga ta üldse ei kuule, kuulmekile on ikka katki. See oli samuti drooniga. Siis oli vigastus veel kaenla all, käes, põlves ja vasema kõrvaga ei kuule üldse. Teise korra kolme kildu ei võetud samuti välja. Killud aga valu ei tee. Küsiti, kas segab, kui ei sega, siis on normaalne. Ainult, et kui lennujaamas minna läbi turvakontrolli, võib hakata piiksuma. Stefanenko ütles, et tal on plaanis lennata koju.

Pärast teist haavata saamist oli ta haiglas taas 21 päeva. Ainult et ta käis kõrvaga arsti juures, ta suunati ravile, aga 21. päeval tuli peaarst ja kirjutas ta välja. Stefanenko näitas paberit, et peab saama ravi, peaarst vaatas seda, andis tagasi ja ütles, et tagasi rivisse. Ta ei saanud mingit ravi. Arst aga ütles, et kui ravi ei saa, siis võid jääda selle kõrvaga kurdiks elu lõpuni.

Jaanuari lõpus oli Stefanenko uuesti rindel. Seal kaevas ta kraave. Siis saadeti nad rindejoonel edasi, et kraave kaevata. Öeldi, et seal on üks auk, olge seal paar tundi, kuni teid välja vahetatakse. Aga kedagi ei tulnud. Tuldi vaid ütlema, et nad peavad seal istuma veel, kuni õhtuni. Siis anti korraldus kaevata. Öeldi, et 2-3 päeva pärast tulevad teised ja siis istuvad seal. Kokku istusid nad seal lõpuks 6 päeva.

Neid oli kokku 4 inimest, kes kaevasid, kaks ühel ja kaks teisel pool. Seal oli aga küngas ja nad ei näinud Ukraina poolt. Nad jäid magama, tema partner samuti. Siis aga lendas üle droon ja pärast seda tulid Ukraina sõjaväelased. Kui ta silmad avas nägi, et tema poole on suunatud püssitoru. Ta ütles, et ärge tulistage, et ta annab vangi. Võidelda polnud enam mõtet. Ukraina poolel oli 8 inimest.

Pärast seda kuulati ta üle.

Sõja kohta ütles Stefanenko, et seda peetakse territooriumi pärast. Aga miks Venemaal on seda territooriumi vaja, ei osanud ta öelda. Oma naisele ta ei öelnud, et läks rindele. Naine sai teada 17. detsembril, kui ta oli haiglas. Naine ütles talle selle peale: „Debiil.” Lisaks oli naine kasutanud ebatsensuurseid väljendeid, mida ta ei tahtnud korrata.

Vangi langemise kohta naisel infot polnud. Aga ta sai teada, kui ajakirjanik talle sõnumi saatis. Stefanenko sai võimaluse rääkida naisega. Ta ütles, et püüab vangide vahetusega vabaks saada. Naine ütles, et mees oli lubanud, et tuleb koju 3. aprillil, kui leping lõppeb. Aga nüüd on mees vangis. Naine ütles, et armastab oma meest ja ootab teda igal juhul koju. Ta ütles naisele, et ta pöörduks kaitseministeeriumi poole, et ta kiiremini vabaks saaks.

Naine rääkis, et neil on kolm last ja ta tahab oma meest kiiremini tagasi.

Intervjuu lõpus ütles Stefanenko, et ta arvab, et Ukraina võidab, kuna kaitsta on lihtsam kui rünnata.

Siin on intervjuu Stefanenkoga:

Kommentaarid
(Külastatud 1,062 korda, 1 külastust täna)