Ukraina sõjaväelased üritasid 2022. aasta oktoobris vallutada Vene vägede käest tagasi Zaporižja tuumaelektrijaama, kuid see ebaõnnestus, vahendab The Times, viidates Ukraina eriüksuste, sõjaväeluure ja mereväe anonüümsetele allikatele.
Kiiev ei tunnistanud ametlikult seda vahejuhtumit, mis toimus siis, kui Euroopa suurim Zaporižja tuumaelektrijaam oli olnud üle kuue kuu venelaste käes, kes kasutasid selle ruume rünnakute korraldamiseks Ukraina linnadele üle Dnipro jõe ja suurele Nikopoli terasetehasele.
Timesi teatel astus ööl vastu 19. oktoobrit teele umbes 600 relastatud Ukraina sõdurit 30 kiirpaadiga, mis olid varustatud suurekaliibriliste kuulipildujate, granaadiheitjatega MK-19 ja tankitõrjerelvadega. Sõdurid üritasid maanduda Dnipro jõe vasakul kaldal, ületades peaaegu 5 km laiuse jõelõigu, kuid see ei õnnestunud.
Idee oli alustada ainult jalaväe lahingut, kuna ukrainlased olid kindlad, et Venemaa ei vasta suurtükiväega, kartes tuumajaamas katastroofi. Operatsioonile olid kaasatud lahingus karastunud sõdurid Ukraina eliitüksustest, sealhulgas Ukraina sõjaväeluurest GUR, sh šamaanipataljonist, Krakeni rügemendist ja Ukraina võõrleegionist. Nad ei oodanud sellist vastupanu, mida Venemaa tuumajaamas: kaitse oli tihe ja kõik oli mineeritud ning ukrainlasi tulistati tankidest ja suurtükkidest.
Mõnel Ukraina eriüksuslaste väikelaeval õnnestus elektrijaama kõrval asuvas Enerhodari äärelinnas venelastega kolm tundi kestnud tulevahetusse astuda, kuid põhijõud ei suutnud randuda. Ukrainlased üritasid kaldajoonel Vene tanke vastu lüüa, kuid tankitõrjerelvadest oli raske vee peal olles tulistada.
Ülem otsustas targalt taanduda, selle asemel et riskida suurte kaotustega.
Ukraina tuumajaamade operaatori Enerhoatomi president Petro Kotin ütles, et ainuüksi venelaste kohalolek tuumajaamas kujutab endast suurimat ohtu. Kotini sõnul kasutavad venelased praegu juhtimiskeskusi eluruumidena, paigutavad tehasehoonete katustele püssipesasid ning rajavad kindlustusi radioaktiivsete hoidlate lähedusse. Nad hoiavad isegi laskemoonaautosid reaktorite turbiinihallides, seades Ukraina tuumaintsidendi ohtu, millel võivad olla püsivad tagajärjed. Lisaks märkis ta, et tehase tingimused, sealhulgas seadmed, personal ja programmid on üldiselt halvenenud, mida peetaks rahuajal vastuvõetamatuks.
Vene okupatsiooni tõttu on Zaporižja tuumajaam elektri tootmise lõpetanud, kuid tarbib elektrit tuumareaktorite jahutamiseks.
Rahvusvaheline tuumaenergia agentuur IAEA üritab läbi rääkida demilitariseerimise ja jaama ümbruse ohutustsooni üle. Tehas jääb siiski Venemaa kontrolli alla, Vene väed jätkavad selle militariseerimist ja blokeerivad juurdepääsu jaamale.
Mure on ka tehase jahutussüsteemi pärast, kuna Venemaa on tühjendanud vett reservuaarist, mis varustab süsteemi veega, seades ohtu selle funktsionaalsuse.
Vaatamata diplomaatilistele jõupingutustele tehase üle kontrolli tagasi saada, teatas Ukraina energiaminister Haluštšenko märtsi alguses, et kõnelused on takerdunud. 29. märtsil külastas IAEA peadirektor Rafael Grossi elektrijaama, et hinnata selle tuumaohutust ja -julgeolekut, juhtides uut rotatsiooni IAEA ekspertidest ja inspektoritest, kes pakuvad jaamale tuge ja abi.
