Vastu püksa on saadud nii füüsiliselt, vaimselt kui ka rahaliselt. Siiski ei paista mehel olevat kahju, et ta umbes kuus aastat tagasi oma esimese reisi Ukrainasse ette võttis.

Ta ütleb, et arvas lapsest saati, et sõjas osalemine on „selline värk”, mida ta tahaks siin elus kogeda. Aga loomulikult mitte iga suvalise grupi ridades, vahendab Ilta-Sanomat.

Soomlane hakkas 2017. aasta paiku tundma, et vaatamata vastuolulistele uudistele tundub Ukraina olevat koht, kus õige asja eest võideldakse – ja üsna lähedal.

Arvan, et mul on päris tugev moraalne kompass. Hakkas selguma, et käib sõda euroopalike väärtuste vastu ning Soome ja muu Euroopa vaatavad seda kõrvalt kui (Venemaa) infosõja ohvrid, kirjeldab mees.

Oma privaatsuse kaitseks esineb mees intervjuus anonüümselt, kuid tema isik on teda intervjueerinud STT-le teada. Mees on kirjutanud oma kogemustest elulooraamatu, mis on kavas avaldada veel selle aasta jooksul.

Pärast lahkumisotsuse küpsemist võttis mees ühendust ühest leheloost leitud Briti võitlejaga ja rääkis talle oma soovist osaleda. Britt ärgitas teda sel ja sel päeval Ukraina lõunarannikulinna Mariupoli tulema – seal tullakse talle vastu.

„See rongireis Mariupoli on minu halvim sõjalugu,” ütleb aastaid võidelnud mees.

Tema sõnul polnud kindel, kas vastu tulevad sõbrad või võib-olla Vene luureteenistus FSB. Mõnevõrra jäi kummitama ka Soomes levinud uudis Ukraina „paremäärmuslikest natsidest”. Ees ootas hüpe tundmatusse.

Arvasin igas jaamas enne Mariupoli, et pööran tagasi. Too rongireis oli selline rännak iseendasse, et sada aastat psühhoteraapiat või eneseleidmist poleks sama suutnud, naerab mees tagantjärele.

Mariupolis tulid lõpuks soomlasele vastu need, kes pidid tulema. Järgnevatel aastatel osales mees koos lääneriikidest pärit vabatahtlikega sõjas, mida Ukraina nimetas terrorismivastaseks operatsiooniks (Anti-Terrorist Operation, ATO).

Neid aastaid ei peetud lääneriikides isegi õigeks sõjaks. Lahinguväljal pole aga nii palju vahet, kas vaiksema või ulatuslikuma sõja ajal vihiseb vaenlase kuul mööda paari sentimeetri kauguselt.

Siiski, mul on ainult see üks elu, märgib mees.

ATO faasi poolele tosinale reisile Ukrainasse järgnes taastumine Soomes. Kui seejärel 2022. aasta veebruaris Venemaa ulatuslik rünnak algas, oli Ukrainasse naasmine iseenesest mõistetav.

Mees oli kvalifitseeritud töötama „Lääne eriüksuslastest koostatud üksustes”, esialgu pealinna Kiievi lähedal, mida venelased sõja alguses püüdsid vallutada.

Terve aja liikusime Butša poole (tuntud oma ühishaudade poolest). Õnneks sain enne seda pihta, sest seda poleks tahtnud näha, kirjeldab mees.

Ta räägib, et tuttav vedas Butšasse relvi ja tõi tagasi haavatuid.

Mingil hetkel olid autos ainult laibakotid. Sõber ütles, et ega sinna muud polegi vaja, meenutab mees.

Kui Ukraina eelmise aasta varasügisel Harkivi suunas ründas, oli soomlane taas kodumaal ravil. Pärast Ukrainasse naasmist märkas ta, et sõjaolukord on selgelt halvenenud. Tugevamalt oli pildile astunud Vene palgasõdurite rühmitus Wagner ning Ukraina poolel kandsid eriüksuslased suuri kaotusi.

Pärast jõulu sai selgeks, et soomlase ja tema eriüksuslaste järgmiseks sihtmärgiks on ägedaimate lahingute sündmuspaik Bahmut.

Meeleolu oli mehe sõnul selline, et hakkame testamente tegema. Lõpuks polnud testamenti vaja, aga surm polnud enam kaugel. Iga sekund on nagu loterii mängimine, kirjeldab ta.

Ja kas võitsid?

Nii palju kordi! vastab mees. Enam pole vaja Eurojackpotti mängida ega isegi Ässä-loteriid osta, räägib mees ja lisab, et õnn on järjest kahanemas.

Bahmuti võimalikku venelaste kontrolli alla sattumist on üle maailma jälgitud pikalt. Lahinguvälja perspektiivist vaadatuna vallutati Bahmut Soome mehe sõnul tegelikult juba korra, kui Ukraina eriüksuslased kesklinnas enam tegutseda ei saanud.

Pärast seda võeti sihikule Vene näpitsaliikumise põhja- ja lõunatipp, misjärel avati taas linna peaaegu täielik blokaad ja Bahmut ei olnud enam täielikult vallutatud.

Mehe sõnul on linnalahingus üldiselt üsna lahtine tõlgendus, et kumb pool on edenenud ja kui palju. Tema sõnul on olukorra visualiseerimine töömahukas, isegi kui ollakse kohapeal ja ülesandeks on konkreetselt vastase positsioonide luure.

Bahmutis võitleval Vene Wagneri grupeeringul on soomlase sõnul väga hea varustus ja kvalifitseeritud sõdurid. Miks siis pole linna ülevõtmine õnnestunud?

Minu kogemus rindevõitlejana ütleb, et Wagneri strateegia, mille kohaselt on piisavalt neid, keda lõputult ohverdada, nüüd ehk ära söödud – ja sellest ei piisanud, sõnastab mees.

Teisalt käitus Ukraina tema sõnul mõistlikult, kasutades Bahmutis kiireteks nõelamisoperatsioonideks võimelisi eriüksusi. Nad ei ole võimelised territooriume hoidma, kuid suudavad tõhusalt siduda suure vaenlase väge, näiteks tõmmates snaiprite abil maha paar sõdurit.

Snaiprid koos droonide ja suurtükiväega on võimed, mille tähtsus kasvab, hindab mees sõja õppetunde.

Ukraina sõdurite väljaõppe muutlikust ja osaliselt nõrgast tasemest on teatatud ka Soomes. STT küsitletud võitleja sõnul on eriüksuste varustus, taktika ja korraldus enam kui korras.

Pean Ukraina eriüksuslasi kindlasti maailma parimateks. Nemad on ainsad, kes on alates 2014. aastast võidelnud tõelise vaenlasega, räägib mees.

Nüüdseks paar nädalat Soomes viibinud mees ei usu, et naaseb Ukrainasse sõdima. Selle asemel tundub ühel või teisel viisil ülesehitusel osalemine tore idee, kuna ka selles vallas on vaja omajagu oskusi.

Muidu tundub mehel praegu tööd otsides tsiviileluga kohanemine keeruline. Soomlase sõnul pole rahvusvahelises eriväelaste kogukonnas sellist vajadust: kui usaldusväärne kontakt ütleb, et see uus tüüp on usaldusväärne, ehk „solid”, siis on asi selge.

Soome sõjaveteran ütleb, et peab end põhimõtteliselt „äärmuspatsifistiks”, kuid samas kirjeldab sõda kui „head asja”, millest tsiviilisikutel on raske aru saada.

Kuidas saab miski olla 100% kuri ja samal ajal 100% hea. Sellist vendlust ja abistamist ei näe kusagil mujal, kirjeldab mees.

Ta ütleb, et on näinud palju ettekujutamatut julmust tsiviilisikute suhtes. Piltidega saab alati manipuleerida, kuid mees nägi osa juhtumeid oma silmaga ja teab kindlalt, et tegude taga tema pool ei olnud.

Õudustega liialdamisse ta aga näiteks sõjauudistes ei usu.

Kõiki neid asju ei tohigi avalikustada, euroopalik arusaam inimestest ei suudaks neid seedida. Kuni sa mõistad, et see oli midagi täiesti kurja, märgib soomlane.