Suurtükimürske hoitakse sügaval mudases kaevus, mis oli nende ohutuse tagamiseks kaetud musta plastikkattega. Alles on jäänud vaid 14 mürsku – tõend laskemoona kriitilisest puudusest, mis sunnib ukrainlasi otsima võimalusi moona säästmiseks, kuni nende lääneliitlased suudavad toota või hankida rohkem.

Ukraina armee 59. motoriseeritud brigaadi suurtükiväerühm tulistas varem riigi idaosas oma nõukogudeaegsest haubitsast rohkem kui 20 või 30 mürsku päevas. Nüüd tulistavad nad tavaliselt ühe või kaks või üldse mitte ühtegi, vahendab Washington Post.

Laskemoon, mis on üle aasta iga päev Ukraina piirkondi tabanud, on muutunud väärtuslikuks ressursiks suurtükisõjas Venemaaga – ja see, kumb pool suudab välja panna kiiremini mürske ja relvastust, võib lahinguväljal käiku pöörata.

Kaevikus sirutas Ukraina sõdur käe mürsu järgi, kui tema komandör luges ette päeva esimese lasu koordinaadid. „Tuld!,” karjus komandör, kelle kohta kasutatakse ohutuse mõttes hüüdnime Spider. Pärast plahvatust ootas ta ja vahtis telefoni, et saada uus tellimus. Ta ei saanud seda, nii et ta käskis oma meestel olla vabalt, teadmata, kas mürsk tabas sihtmärki või ei tahtnud tema ülemus lihtsalt veel ühte kulutada.

Anonüümseks jääda soovinud Ukraina sõjaväeametniku sõnul tulistab Ukraina isegi praeguse nappuse ajal umbes 7700 mürsku päevas ehk ligikaudu ühe iga kuue sekundi järel. Venemaa, mille varud võivad samuti ammenduda tulistab rohkem – mõne hinnangu kohaselt kolm korda enam.

Vastasega sammu pidamiseks ja laskemoona säästmiseks valivad Ukraina sõjaväelased nüüd sihtmärke rohkem, eelistades sageli varustust väikestele jalaväerühmadele. Täpsus on võtmetähtsusega, sest möödalaskmised tähendavad raisatud moona. Ukraina idaosa maa-alustes töökodades kasutavad sõdurid 3D-printereid ja taaskasutavad plahvatamata moona, et luua alternatiivset laskemoona.

Suurtükiväe mürsud Ukraina nõukogudeaegsetele relvadele, mis moodustavad suurema osa nende arsenalist, on pikka aega olnud defitsiit. See on sundinud toetuma Kiievi lääneliitlaste antud suurtükkidele, kuna need kasutavad 155 mm kaliibriga mürske, mida Ukrainal on praegu rohkem, kuid palju vähem relvi.

Ukraina praeguses tulistamise tempos võivad ka need varud peagi lõppeda, kuna lääneriigid näevad vaeva tootmise suurendamise nimel. Veebruaris hoiatas NATO peasekretär Jens Stoltenberg, et „Ukraina praegune laskemoonakulu on mitu korda kõrgem kui meie praegune tootmismäär”.

Spideri suurtükiväe positsiooni lähedal tulistas USA tarnitud haubita M777 155 mm mürskudega iga paari minuti järel, kui ta ja ta mehed jõid kaevikus teed. „Vahel me lihtsalt istume siin ja kuulame M777 tulistamist ja Vene olendite vastutulistamist. See on nagu nendevaheline vestlus,” ütles Spider.

„Meil ei ole palju laskemoona, mistõttu me ei tööta palju,” lisas ta.

Riigid, millel on endiselt nõukogude standarditele vastavate 152 mm ja 122 mm mürskude varud, on suures osas endised liiduvabariigid, millest paljud kõhklevad Venemaaga seotud sidemete tõttu Ukrainale müüa. Nende mürskude varud on ka mõnel Aafrika ja Lähis-Ida riigil, kes on aastate jooksul Venemaalt relvi ja laskemoona saanud. Mõned endised Varssavi pakti riigid suudavad mürske toota, kuid mitte sellises mahus ja kiirusel, nagu Ukraina lahinguväljal vajab.

Aeg-ajalt ostab Ukrainale laskemoona sõbralik kolmas riik – mõnikord maakleri vahendusel – ja tarnib selle seejärel salaja Ukrainale, et vältida poliitilisi tagajärgi müüjale. Sageli on tulemuseks see, et ühel suurtükil võib lahinguväljal olla mitmes riigis toodetud mürske, mis sõdurite sõnul ei pruugi samamoodi tulistada, mis mõjutab täpsust.

„Peamine mureküsimus on jätkusuutlikkus,” ütles Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba. „Endised Varssavi pakti riigid lammutasid pärast NATO liikmeks saamist oma Nõukogude kaliibriga laskemoona tootmisliinid. Nüüd on meil seda Nõukogude kaliibriga laskemoona hädasti vaja, nii et küsimus on selles, kuidas tootmisliine taastada.”
Ukraina kaitseministeeriumi pressiesindaja Juri Saki sõnul on Bulgaaria juba kokku leppinud, nagu ka Poola ja Slovakkia. Kuid pole selge, kui palju aega kulub vajalike mürskude tootmiseks ja nende lahinguväljale vedamiseks.

Vahepeal käib aga mürskude jaht ning see on ohtlik. Piirkondades, kus Vene väed taganesid, kahlavad sõdurid läbi mineeritud põldude ja metsa, et otsida mahajäetud laskemoona. Üks selline rühm, mis vedas mis tahes mürske 59. brigaadile, sattus hiljuti lõhkemata lõhkekehade peale.

Spider’i rühma järele jäänud 14 mürsku pärinesid novembris Hersoni piirkonnas konfiskeeritud Venemaa varudest. Spider ütles, et ta ei tea, millal ta rohkem saab.

USA on otsinud kogu maailmast Nõukogude suurtükiväe varusid, kuid tarnimine võib kesta mitmeid kuid. Teisipäeval teatas USA kaitseministeerium Pentagon osana suuremast julgeolekuabi paketist, et tarnib määramata arvu suurtükimürske, sealhulgas 122 mm kaliibriga mürske, mida ta ise ei tooda. Ukraina suurtükiväe tööhobune D-30 kasutab sellist moona.

„Oleme ukrainlaste suhtes uskumatult läbipaistvad, nii et neil on väga hea arusaam sellest, millist laskemoona me kavatseme pakkuda, kui me seda kavatseme pakkuda,” ütles USA kõrge kaitseametnik, rääkides ajakirjanikega anonüümselt. „See võimaldab neil oma tegevust planeerida ja mõista, kuhu nad peavad varustust suunama.”

Ukrainlased tahavad kevadise vastupealetungi jaoks veidi laskemoona hoida. Lahinguväljal viibinud sõdurid ütlesid, et sellest, mis neil praegu on, piisab igapäevaste rünnakute tõrjumiseks, kuid mitte vasturünnakuteks.
Välispoliitika uurimisinstituudi sõjaline analüütik Rob Lee ütles, et kahtlustab, et USA ja teised läänepoolsed toetajad on kevadise pealetungi eel laskemoona tarneid suurendanud, kuid sügisel ja talvel võivad tarned väheneda.

See tõstab Ukraina panuseid suure territooriumi tagasivõtmiseks, sest pikk sõda soosib tõenäoliselt Venemaad. USA ametnikud on öelnud, et Hiina kaalub Venemaale 122 mm ja 152 mm mürskude saatmist. Lee ütles, et kui see juhtub, võib see sõja käiku oluliselt muuta.

„See on lõppkokkuvõttes suurtükisõda, nii et kumb pool omab rohkem suurtükke või suudab rohkem toota ja seda taset pikemas perspektiivis hoida, sellel on märkimisväärne eelis,” ütles Lee. „Suurtükiväe laskemoona kättesaadavus on selles sõjas üks olulisemaid tegureid.”

Venemaa tulistab endiselt iga päev rohkem kui Ukraina, kuid Ukraina ametnikud ütlesid, et on märganud, et nende vaenlane muutub järjest konservatiivsemaks, mis on märk sellest, et ka neil võib olla puudus. Sotsiaalmeedia postitustes on Vene sõjaväeblogijad ja sõdurid kurtnud laskemoona puuduse üle.

Ukraina maavägede ülem kindral Oleksandr Sõrski ütles, et Vene väed jätkavad tugevat tuld rindel prioriteetsetesse kohtadesse, kuid „kus nad ei ründa, on neil suurtükiväe kasutamise piirangud”.

„Selle tõttu kasutavad nad tankituld suletud positsioonidelt,” ütles Sõrski veebruaris. „Tanke kasutatakse tegelikult suurtükiväesüsteemide asendajatena.”

Ukrainlased on uurinud samuti loomingulist säästutaktikat. Mõnel juhul toovad meeskonnad Ukraina idaosa salalaborisse plahvatamata mürsud, mille algselt tulistasid välja venelased, ning elemendid eemaldatakse hoolikalt, et luua uus laskemoon.

Vabatahtlikud ja sõdurid töötavad 3D-printeritega, et toota väikest suhteliselt odavat laskemoona, mida saab droonidelt alla visata. Miinidelt eemaldatakse laagrid ja seejärel kasutatakse neid teises jalaväe- või tankitõrjemiinis. Ühel neist kohtadest on laes šrapnelliaugud – see on ümbertegemise käigus toimunud plahvatuse tagajärg. Kaks inimest said surma.

Kuid kuigi isetehtud laskemoon võib asendada liikumatut tanki pommitades suurtükimoona, ei asenda see vägede tagasi surumist pealetungi ajal ega kallaletungi tagasi tõrjumist.

Donetski oblastis asuvas 59. brigaadi maa-aluses operatsioonikeskuses näidati neljal paigaldatud monitoril 50 kilomeetri kaugusel filmitud droonikaadreid. See oli kõrge vaade Pervomaiske linnale, kuna see oli Vene vägede rünnaku all.

„Seal, kus jalavägi saab töötada ilma suurtükita, töötab ainult jalavägi,” ütles ruumis viibinud suurtükiväe ülem, kelle hüüdnimi on Šamaan. „Kui vaenlasi on väike rühm, siis kõik sõltub sellest, kui väike see on. Kui on kaks või kolm inimest, siis me nende peale tuld ei raiska, aga kui on 10 või 15, siis töötame. Kui nad liiguvad meie positsioonidele, on see rünnak. Nii et siis peame ka tööd tegema — näiteks nagu praegu.”

Otsepilt rindelt näitas varemetes küla, mille majad on rusudeks muutunud ja maapind kaetud tumedate kraatritega – sõja jälgedega, kuna on kasutatud hämmastavalt palju suurtükituld. Suitsusammas tõusis üle maastiku, kus äsja oli alla kukkunud teine ​​mürsk.

Šamaan andis järgmise tulelaine jaoks maapinnal haubitsaid kasutavatele sõduritele edasi veel ühed koordinaadid. Ukrainlased said tol päeval kasutada oma 155 mm mürske, säästes samal ajal nõukogude kaliibrit. Aga kui kauaks sellest jätkub?

„Sõja alguses töötasime vaenlase ohjeldamise nimel,” ütles Šamaan. „Need olid kõige raskemad kuud, me peatasime nad ja meie nõukogude kahurid ei vaikinud. Me ammendasime kõik, mis meil oli, kuid peatasime vaenlase. Nüüd, et rünnakule asuda, vaenlase ohjeldamiseks … vajame rohkem laskemoona.”