Helsingis on inimeste tähelepanu pälvinud vanad mehed, kes jooksevad mööda linna ringi ja hüüavad. Jooksupäevad on esmaspäeviti algusega kell 17.30. Väljaande Helsingin Sanomat ajakirjanik jooksis meestega kaasa.

„Looking!” hüüab Laivurinkatul oranži neoonvestiga mees. See on ingliskeelne väljend ja tähendab, et ta otsib järgmist jahuhunnikut.

„On on!” hõikab ta, kui leiab maja kõrvalt lõpuks maapinnale jäetud jahuhunniku, mis meenutab H-tähte. Fraas tähendab, et jooks on käimas.

Ülejäänud jooksugrupp tormab järele, kuigi mõni oli juba kõrvaltänavatele märke otsima läinud.
„Mida te siin teete?” küsib Viiskulmas restorani Skiffer ees seisnud segaduses noormees. Ta ei saagi vastust, kui pensionäride seltskond juba Pursimiehenkatu suunas liigub.

Küsimus on õigustatud. Kõrvalisele inimesele võib see sagimine kindlasti üsna kummaline tunduda – linna peal seikleb vanameeste „jahujõuk”.

Veebruaris oli juttu, et koeraomanikele on valmistanud muret Ullanlinnas tänavale jäetud pulber, mis arvati olevat rotimürk.

Varsti pärast loo avaldamist võttis aga ühendust Espoo mees Ulf Burmeister, kes tutvustas end Helsingi Hash House Harriers jooksuklubi asutaja ja suurmeistrina. Ta ütles, et tegemist on rahvusvahelise hashing-harrastusega, mis ühendab endas jooksmise, orienteerumise, õllejoomise ja meelelahutuse.

Hashingu puhul tegutseb üks inimene jänesena (hare), kes märgib maapinnale teekonna näiteks nisujahu, saepuru või värvilise vedelikuga. Teised järgivad jänese tehtud viitasid ja püüavad leida õiget teed, kuidas kohale jõuda.

Mõnikord võivad märgid lõppeda ja jätkuda läheduses, mistõttu isegi aeglasemad jooksjad jõuavad järgi, samal ajal kui teised otsivad õiget marsruuti.

See harrastus sai alguse Malaisias Kuala Lumpuris juba aastal 1938. Soome üksus seevastu on Helsingis ja selle ümbruses iga nädal sörkinud alates 1977. aastast ehk juba üle 45 aasta.

Aprilli alguse esmaspäeval toimus Helsingis Punavuoris jooks number 2345, kuhu olid kutsutud Helsingin Sanomate ajakirjanik ja fotograaf. „Kui ainult jaksate sammu pidada,” hõikas 78-aastane Burmeister enne jooksu.

Jooks jätkus läbi päikeselise Sinebrychoffi pargi. Jooksutempo küll eriti raskeks ei osutunud, aga sooja sai ikka.
Tugevamad jooksjad liikusid grupi eesotsas ja otsisid uusi jahuhunnikuid, aina teistele karjudes. Mõnikord viisid jäljed eksiteele, sel juhul oli tegemist „false trail”, vale rajaga, millelt õige tee leidmiseks tuli tagasi minna.

„Hea, et just täna meiega liitusite, kui meil on selline kaval jänes,” ütles Timo ehk Lucky Boozer.

Pea igal klubiliikmel on ingliskeelne hüüdnimi, mis identifitseerib ka jäneseid ehk marsruudi loojaid. Nime ei saa inimene ise otsustada, selle annavad klubikaaslased. Timo nimi kirjeldab tema loosiõnne, kui teiste seas loositi välja kunagise klubiliikme alkoholikapi sisu.

Värske jooksumarsruudi on teinud Lauri ehk Dicklomat koos abikaasa Lippe ehk Left Behind’iga. Marsruut lõpeb nende kodus, kuhu Lippe on jäänud valmistama sööki, mida pärast jooksu nautida.

Lauri hüüdnimi pärineb tema varasemast tööst Soome Tansaania saatkonnas. „Meil pole seltskonnas ühtegi praegust diplomaati, aga vähemalt üks Dicklomat on,” räägib Lauri. Ta jookseb grupi sabas ja kontrollib, kas liigutakse õigel teel.

Varem tegi Lauri lusikaga jahuhunnikuid, kuid nüüd on tal selleks enda ehitatud seade. Selle käepideme külge on kinnitatud purk, mille põhjast koputades tuleb välja H-tähe kujuliselt jahu. „Kõige tähtsam on kasutada pooljämedat nisujahu, et see ei voolaks ise aukudest välja.”

Punavuuorist liigutakse Kampintori poole. Tramme ootavad inimesed on hämmingus, kui neoonvestidesse ja eri värvi dressidesse riietatud seltskond jookseb karjudes üle väljaku.

Paljudel on naeratus näol, mõni puhkeb naerma ja koeraomanikke ei paista see eriti häirivat. Burmeisteri sõnul peavad nad aga sageli teistele selgitama, millega tegu. Mõned arvavad, et neil on kadunud laps või lemmikloom. Linnavalitsus ja politsei on harrastusest teadlikud, kuid isegi nemad unustavad selle mõnikord ära.

Ükskord on ette tulnud veidi ohtlikum olukord. Umbes 20 aastat tagasi ähvardati Espoos Haukilahtis jooksjaid relvaga, räägib Burmeister. „Me olime tema krundile liiga lähedal õlut joomas.”

Ka ilmastikuolud on jooksmise kohati keeruliseks teinud, kuigi seda pole tormi või pakase tõttu kordagi ära jäetud. Burmeistri sõnul oli kõige külmem jooks Lauttasaaris 1980ndatel aastatel, kui külma oli 33 kraadi.
Vahel on hashingut proovitud ka suusatades. Sellest ei tulnud midagi välja, sest vahed grupi liikmete vahel kasvasid suuskadel liiga suureks.

Kansalaistoril ilmub erilisem märk: jahust ruut, mille sees on kolm täppi. Meestel ei lähe kaua aega, et see lahendada ja peagi liigutakse juba läbi Sanomatalo. Lauri pole seekord jahu põrandale puistanud, kuigi pöördukse sees on väike valge hunnik.

Marsruut jätkub läbi raudteejaama. Seal tõmbab karjumine mitme inimese tähelepanu. „Mida sa karjud?” ütleb kapuutsiga mees mööda jooksvale vanamehele, kes ei ehmu, vaid jätkab jooksu Kaisaniemi pargi suunas.

Marsruut kulgeb ringiga mööda Mikonkatut tagasi Punavuori poole. Erottajankatul, restorani Grotesk ees on viimane märk „On-In”, mis tähistab marsruudi lõppu.

Spordikell näitab, et ühe tunniga sai sörgitud tubli viis ja pool kilomeetrit.

Rõõmus seltskond läheb tagasi Lauri korterisse, kus algab jooksu tseremoniaalne faas. Õllejoomine on spordi lahutamatu osa ja klubi hüüdlause on naljakas: „Beer drinkers with a running problem” ehk tõlgituna „Õlle joojad jooksu probleemiga”.

Pärast jooksu on kombeks jänese marsruuti mänguliselt kritiseerida. Jänesed ehk Lauri ja Lippe saavad toobi õlut ette, mille nad peavad ära jooma, samal ajal kui teised ümber laulavad. Lõpuks tuleb toop tagurpidi pea peale tõsta.

Teistele jooksus osalejatele võib anda samuti õlut juua ehk „down-down”. Hashingu puhul on kõige tähtsam olla mänguline ja näiteks teistega võistlemist või liigset pingutamist ei peeta heaks. Seetõttu saab toobi pihku ka Stig ehk Rambling Rose. Ta tunneb Helsingi kesklinna ja tähistusi nii hästi, et on mitmel korral määratud marsruudist kõrvale kaldunud ja liikunud grupi eesotsas. „Ei pea nii palju jooksma, kui mõistust kasutada,” naerab ta ja joob toobi ilma nurisemata tühjaks.

Laias laastus on õlle joomine klubis aastate jooksul vähenenud ja alkoholivaba õlu on alati saadaval. Noorim osaleja oli viimati 73-aastane ja vanim 81-aastane.

Burmeistri sõnul vajab seltskond hädasti uut verd, et traditsiooniline klubi ära ei kaoks. Tema sõnul on klubi avatud kõigile, kel on piisav füüsiline vorm ja eelkõige huumorimeel.

Jooksuüritused on leitavad klubi Facebooki lehelt ja need toimuvad reeglina igal esmaspäeval kella 17.30-st.

Hashing toimub ka välismaal. Lauri näitab telefoniraamatule sarnanevat paksu raamatut, kus on näha erinevate riikide klubide kontaktandmed. Vanasti tuli välisvõistluste kohta pärida kirja teel.

„See on hea võimalus end liigutada ja vaatamisväärsustega tutvuda nii oma kodukohas kui ka välismaal,” ütleb Lauri. „Kuid tegelikult tehakse seda kõike selleks, et õlu veelgi paremini maitseks,” räägib Esa alias Hash Hobo.